Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin
saadavad tervisi!” Maasturi uks avanes – ilmselt mees mõistis midagi, kuid juba vajutas tüdruk nupule. Plahvatus oli nii võimas, et leekides maastur prantsatas paari meetri kaugusele teest eemale. Kostus paljude pidurite kriginat, kui inimesed sündmuskohal peatusid.
Vaatasime ainult seda, kas keegi süütutest viga ei saanud ja selles veendununa kadusime parklast. Taas kostsid politseiautode sireenid.
Jäime tüdrukutega mitmeks päevaks minu majja, sest vajasime üksteise lähedust. Me ei rääkinud toimunust, see oli juhtunud ja möödas. Siis läks elu tavapärasesse rutiini tagasi, aga meie meeskond oli valmis uuteks väljakutseteks.
Uued tutvused
Me käisime tüdrukutega hukkunud poisi matustel. Katie oskas leinavatele vanematele kaastunnet avaldades välja uurida, et ka see poiss oli lapsendatud. Seega oli Keira tunnetus õnnetuskohal õige olnud.
Küll aga rabas meid veel ühe saatusekaaslase leidmine. Jalutasime nimelt linnas, kui ühe valgusfooridega ristmikul järsku kümmekond autot ahelavariisse sattus. Järgnes kohutav möll: nimelt olid kõik juhid veendunud, et just neil oli roheline tuli ees.
„Imelik!” ütles Keira. „Mina nägin foori erinevate nurkade alt ja ka minu arvates punast tuld seal polnud.”
Vaatasime üksteisele otsa, haaratuna ühest mõttest: siin lollitab keegi ja see on meiesugune. Seejärel jälgisime teraselt ümbrust ning avastasime ristmiku lähedal väikeses pargis pingil istuva noormehe, kes hoolega toimuvat jälgis.
Hiilisime poisist mööda tema selja taha ja lähenesime talle vaikselt. Siis tuli Katiele üks idee. Poisi kõrval pingil oli seljakott ja kasutades ära selle, et pargist olid kõik inimesed avariikohale läinud, panime oma võimed mängu: tõstsime pilkudega mängides poisi koti umbes poole meetri kõrgusele ja kukutasime selle talle sülle.
Poiss hüppas nagu nõelatult püsti. Tema nägu väljendas ülimat kohkumist. Ta vaatas ringi ja märkas siis meid, tõmbudes seepeale kaitseasendisse.
„Sooh, sina lõbutsedki siin fooritulesid vahetades,” nentisin ma. „Kas autode lõhkumine on sinu arvates õige tegu? Seal võib ju keegi surma saada.”
Poiss oli imestusest ja kohkumusest keeletu. „Kes… kes te sellised olete?” küsis ta siis väriseva häälega.
„Oleme samasugused nagu sina!” ütles Keira. „Sa ju nägid, kuidas me sulle koti sülle kukutasime.”
„Ma… ma ei teadnudki, et keegi veel nii oskab,” ütles poiss, kes oli ennast veidi kogunud. „Kuigi jah, Derwenti jõe ääres istub tavaliselt üks tüdruk ja suunab jõevoolu.”
„Mis su nimi on?” küsis Katie. „Kas sa oled lastekodulaps?”
„Jah, olen, aga kust te teate?” küsis poiss imestunult. „Muide, mu nimi on Michael, aga kutsuge mind Mike`ks!”
„Me oleme kõik ühel või teisel moel lastekodusse sattunud ja samas on kõigil meil võime asju liigutada ja muudki ebatavalist teha;” vastas Keira. „Me olemegi ametis sellega, et tahame teada, kes ja miks meid omal ajal maha jättis. Võimalik, et oleme mõnest teisest dimensioonist pärit.”
„Ah, jama ajad!” polnud Mike nõus.
„Aga millega sa siis seda seletad, et on seltskond noori, kes mõne aasta jooksul on leidlastena leitud ja kelle vanematest keegi midagi ei tea, kuigi neid on otsitud?” päris Keira. „Me oleme samuti sellised.”
Mike sai meie vennaskonna osaks, kuid püsimatu iseloomu ja krutskite tõttu lõi ta meie ettevõtmistes harva kaasa, tavaliselt siis, kui nende eesmärgiks oli midagi meie päritolu kohta välja uurida. Foore ta enam ei rikkunud, kuid muid süütumaid tempe tegi alatasa: näiteks lülitas juhti vihastades autodel süüte välja. Kuulnud, et me oleme mitu jälitajat tapnud, hakkas ta aga sellisest mõrvatööst osa saada lootes lausa meie järel käima.
Tema juhtimise peale otsisime üles ka tolle voolusuunaja tüdruku, kelle nimi oli Anya ja kes elas kasuvanematega äärelinnas. Ta oli rahulik ja vaikne neiu, kes töötas ühes firmas raamatupidajana. Ta polnud üllatunud isegi siis, kui me neljakesi tema juurde jõekaldale ilmusime ja endist rääkisime. Erinevalt Mike`st uskus ta, et me oleme kusagilt kaugelt pärit ja kohkus, kui kuulis Jälitajatest. Mõistes, et turvaliselt saab ta end vaid meie seltsis tunda, hakkas Anya meiega rohkem suhtlema ning Katie ja Keira elurõõm ning kogemused aitasid tal paremini reaalsesse ellu sulanduda.
Siis aga hakkas uuesti sõjaks kiskuma: ühel päeval peksti Mike haledalt läbi. Tema sõnul löödi teda algul selja tagant ja juba maas lebavat poissi taoti jalgadega.
„Hetkeks nägin nende nägusid, aga siis voolas mul veri silmadesse,” jutustas Mike. „Need olid umbes kolmekümneaastased mehed, kahekesi ja üks neist ütles mitu korda, et ma olen kuradi värdjas ja minusuguseid ei tohiks üldse olemas olla.”
Mike sõnul päästis teda see, et neile lähenes suur kamp noori, kes nende poole jooksma hakkasid ja seepeale lasid peksjad jalga.
„Keegi jahib meid. Meil tuleb relvad kaasas kanda,” ütles Keira. Mike oli sellega väga nõus, Anyale aga pidid teised tüdrukud alles relva käsistsemist õpetama.
Mina kandsin kaenla all 9-millimeetrist ja tänaval käies või koju saabudes olin pidevalt valvas, et mind ootamatult ei tabataks. Baaris sain julgemalt olla, sest avalikus kohas mind oht ilmselt ei ähvardanud.
Meie relvad olid lahingvariandid ja ma ei tahtnud tõesti teada, kust Katie ja Keira nad pihta panid.
Koopamägi
Ühel ööl nägin unes sedasama valgetipulist mäge, kuhu olin omal ajal lastekodu lapsed juhatanud. Ma polnud siiani mõelnud, miks ma nad just sinna viisin, kuid nüüd tundus, et ma ei teinud seda tagamõtteta. Tollal me mäe jalamist kõrgemale ei jõudnud, sest minu arvates poleks teised lapsed tol korral olnud võimelised üles ronima, pealegi leiti meid just siis üles.
See uni jäi mind painama. Tundus, et mägi kutsub mind. Teadsin, et see on nime saanud mäenõlval asuvatest koobastest ja mõtlesin, et järsku on sinna kätketud meie päritolu.
Katie, Keira ja Mike olid vähemagi kõhkluseta nõus mäele minema. Anya kahtles veidi, ent tundus, et ta tegi seda ainult seepärast, et polnud kunagi pikki matku teinud.
Hankisime kiiresti endale vajaliku matkavarustuse, Mike laenas ühe sõbra käest maasturi, võtsime kaasa päris kõva arsenali ja kord, kui meil kõigil olid vabad päevad, sõitsime Koopamäele.
See oli ääretult huvitav matk, mis lõppes paraku verevalamisega. Siis me seda veel ei teadnud. Nautisime puhast mägiõhku, kaunist loodust, üksteise seltskonda. Mind üllatas, kui hakkaja oli Anya. Ta tegi alati lõkke üles, keetis süüa, aitas väsinuid, ühe sõnaga tegi kõike, mis vaja. Paistis, et talle meeldis niimoodi tegutseda.
Kord pillas Anya oma rullikeeratud magamiskoti jõekest ületades kogemata vette ja õhtul oli see veel niiske. Kuna mul oli suur magamiskott, siis kutsusin ta enda juurde. Tüdruk keeldus algul.
„Ära karda, ma ei kavatse sind kabistama hakata,” ütlesin vihaselt. Hetke kõhelnud, puges tüdruk minu kõrvale ja keeranud mulle selja, jäi ruttu magama.
Kui ma öösel ärkasin, lamas tüdruk minu kaisus ja minu käsi oli tema rinnal. Kui ma tahtsin selle ära tõmmata, pani Anya justkui keelates oma käe minu oma peale… Kõik me vajasime hullupööra lähedust.
Siis aga tuli kogemus, mis raputas meid kõiki. Olime just ületamas kivirüngastega kaetud mäginiitu, kui tipu tagant roomas välja hiigelsuur tume pilv ja kostus äikesekõminat. Vaatasime kohkunult üksteisele otsa – olime lagedas kohas, kus äikese ajal oli üliohtlik viibida. Suundusime joostes lähima metsatuka poole, kui tihe vihmaloor meid järsku endasse mähkis. Olime hetkega märjad. Ja siis läks lahti tõeline möll – meie ümber sähvisid hullumeelselt välgud, mäed võimendasid äikesekõminat, vihma kallas nagu oavarrest. Ja siis kostis järsku karjatus. Keira oli roninud ühe rahnu otsa, ta käed olid taeva poole sirutatud ja neiu karjus äikesepilvele midagi väljakutsuvat. Hetke pärast järgisime kõik