Väljavalitu. Kiera Cass
kettide külge aheldatud. Seadused selle kohta, keda sa armastada võid, ja dokumendid süütuse vankumatusest – see ajas närvi.
„Käime nüüd läbi kõik reeglid. Need on väga lihtsad ja selged, nii et nendest kinni pidamine ei tohiks osutuda kuigi keeruliseks. Kui on küsimusi, küsi kohe.”
Ta vaatas oma paberikuhja tagant mulle silma.
„Mhmh,” mõmisesin vastu.
„Sa ei tohi paleest lahkuda. Selleks võib loa anda ainult prints ise. Isegi kuningas ja kuninganna ei saa sind sundida. Nad võivad printsile öelda, et sa ei sobi neile, aga otsuse selle üle saab teha ainult prints. Valikul pole mingit ajapiiri. See võib saada läbi päevadega, aga kesta ka aastaid,” jätkas ta.
„Aastaid?” pärisin paanikas. Mõte nii pikast kodust eemal viibimisest tegi mind pehmelt öeldes rahutuks.
„Muretsemiseks pole põhjust. Vaevalt, et prints laseb sel nii kaua kesta. See on hetk, kus ta saab näidata oma otsustusvõimet. Veniv Valik ei jäta ka temast head muljet. Aga kui ta peaks siiski aega vajama, peate olema tema käsutuses.”
Hirm pidi mu näost peegelduma, sest ema võttis mu käe ja patsutas seda õrnalt. Kõrend ei teinud laua taga teist nägugi.
„Teie ei lepi printsiga midagi eraviisilist kokku. Kui ta soovib teiega silmast silma kohtuda, võtab ta ise ühendust. Kui tegu on suurema kogunemisega, on olukord teine. Ent temale ilma kutseta läheneda ei tohi.
Ehkki keegi ei eelda, et te saate ülejäänud kandidaatidega suurepäraselt läbi, ei tohi te nendega kakelda ega neid saboteerida. Kui teid leitakse kedagi ründamas, olgu füüsiliselt või vaimselt, või kelleltki varastamas või tegemas ükskõik mida, mis võiks suhet printsiga rikkuda, on printsi otsustada, kuidas ta teiega edasi käitub.
Teie ainus romantiline suhe võib olla prints Maxoniga. Kui leitakse näiteks armastuskirju kellelegi kodukandist või kui selgub, et teil on suhe kellegagi paleest, võetakse seda riigireetmisena, mille karistuseks on surm.”
Ema pööritas selle reegli peale silmi, ent minu jaoks oli see neist ainus, mis tõesti muretsema pani.
„Kui teid leitakse rikkumas mõnda Illéa seadust, karistatakse teid vastavalt. Väljavalitu staatus ei tõsta teid seadusest kuidagi kõrgemale.
Te ei tohi kanda riideid või süüa toitu, mis on pärit mujalt kui paleest. Küsimus on turvalisuses ja seda jälgitakse kiivalt.
Reedeti on teil võimalus jälgida „Reporterit”. Aeg-ajalt, aga alati etteteatamisega on palees ka võttegrupid ja ajakirjanikud, et kajastada teie elu printsiga. Te olete nendega lahkelt koostööaldis.
Iga palees veedetud nädala eest saab teie pere kompensatsiooni. Esimese tšeki saate minult enne, kui ma lahkun. Ja kui te ei peaks võitma, on teie käsutuses abiline, kes aitab teil pärast paleeelu tavalisse rütmi naasta. Praegu aitab ta teil teha viimaseid ettevalmistusi paleesse saabumiseks, pärast otsida uusi eluruume ja tööd.
Kui jõuate kümne parema sekka, loetakse teid Eliidi hulka. Alles siis nõutakse teilt enese kurssi viimist kõige sellega, mis seostub printsessi staatusega. Enne seda pole teil lubatud taoliste küsimustega tegeleda.
Praegusest hetkest alates on teie staatuseks Kolm.”
„Kolm?!” karjatasime emaga ühest suust.
„Jah. Pärast Valikut on neidudel keeruline oma vana eluga harjuda. Kahed ja Kolmed saavad sellega enamasti hakkama, Neljad ja madalamate kastide esindajad mitte. Sellepärast oletegi te nüüd Kolm, ehkki teie ülejäänud pere jääb Viiteks. Kui võidate, saavad teist kõigist aga Ühed nagu kuningaperele kohane.”
„Ühed,” sosistas ema kui nõiutult.
„Ja peaks see juhtuma, abiellute te prints Maxoniga, saa-te Illéa kroonprintsessi tiitli ning kõik sellega kaasnevad õigused ja kohustused. On see selge?”
„Jah.” See osa, ükskõik kui uskumatu, tundus kuidagi talutav.
„Väga hea. Palun kirjutage nüüd siia paberile alla, mis ütleb, et teid on kõigi reeglitega kenasti kurssi viidud. Ja proua Singer, teilt palun ma allkirja, et olete esimese tšeki kätte saanud.”
Ma ei näinud sinna kirjutatud rahanumbrit, aga ema silmi tõusid pisarad. Lahkumine tegi mind kurvaks, ent polnud kahtlustki, et isegi kui peaksin juba järgmisel päeval naasma, aitab see tšekk mu perel aasta aega üsna mugavalt läbi saada. Ja tagasi tulles tahavad niikuinii kõik mind laulmas kuulda, nii et tööd peaks jätkuma. Aga kas Kolmedel lubatakse laulda? Kui peaksin valima ühe Kolmedele mõeldud karjääriradadest, hakkaksin vist õpetajaks. Vähemalt saaksin ma nii aidata teistel muusikat õppida.
Kõrend kogus oma asjad kokku ja valmistus lahkuma, tänades meid viisakalt nii kulutatud aja kui ka tee eest. Enne paleesse kolimist ootas mind ees veel ainult üks ametnik – minu abi, kes aitab mul kodust lennukile jõuda. Ja siis… siis olengi ma üksi.
Külaline palus end ukseni saata. Et ema asjatas juba õhtusöögi kallal, pidin selle lühikese teekonna vastumeelselt enda peale võtma.
„Veel üks asi,” sõnas Kõrend kätt lingile asetades. „See pole päris reegel, aga sellest oleks mõistlik kinni pidada. Kui sul palutakse midagi prints Maxoniga koos teha, ei tõrgu sa vastu. Ükskõik, mis see ka poleks. Õhtusöök, kohting, suudlused, rohkem kui suudlused ehk nagu ma ütlesin, ükskõik mis. Ära anna talle korvi.”
„Kuidas palun?” Kas seesama mees, kes äsja minu süütuse kohta just allkirja palus, soovitas mul nüüd minna lõpuni, kui prints seda vaid sõrmenipsuga soovima peaks?
„Ma tean, et see kõlab… sündsusetult. Aga printsi soovide eiramine ei lõpe hästi. Ilusat õhtut, preili Singer.”
Tundsin tülgastust ja pahameelt. Seadus, Illéa seadus, käskis abieluni oodata. See aitas hoida eemal haigusi ja kastidel püsima jääda. Sohilapsed visati tänavale, kust neist said Kaheksad, ning intiimsuhte niisama ilmsikstulek tähendas vangistust. Isegi ähmased kahtlused võisid paariks päeva kongi viia. Tõsi, see ei lubanud mul olla lähedastes suhetes selle ühe inimesega, kellega ma tõesti oleksin soovinud, ning see ajas mind vihale. Aga nüüd, kus meil Aspeniga kõik läbi sai, tundsin isegi heameelt, et olin end hoidnud.
Olin püha viha täis. Kas ma polnud just andnud allkirja, et kohustun täitma kõiki Illéa seadusi. Ma ei olnud seadustest kõrgemal, olid nad ise teatanud. Prints ilmselgelt oli. Tundsin end räpasena, madalamana kui Kaheksa.
„America, kullake, sinu juurde,” hüüdis ema. Kuulsin isegi uksekella, aga ei kiirustanud vastama. Mul oli kõigist autogrammi soovijatest kapitaalselt kõrini.
Jalutasin vastumeelselt ukseni. Seal, metsalilled kaenlas, seisis Aspen.
„Tere, America.” Ta hääl kõlas rangelt, peaaegu ametlikult.
„Tere, Aspen.” Minu oma oli nõrk.
„Need on Kamberilt ja Celialt. Nad soovivad sulle edu.” Ta astus mu juurde ja ulatas buketi oma õdedelt. Mitte temalt endalt.
„See on küll kole armas!” hõiskas ema. Olin peaaegu unustanud, et tema ka toas viibis.
„Aspen, mul on hea meel, et sa siin oled,” sõnasin nii ükskõikselt, kui suutsin. „Olen suutnud pakkimisega lootusetu segaduse korraldada. Saad sa mulle korraks appi tulla?”
Ema juuresolekul ei saanud ta eitavalt vastata. Üldiselt ei tohtinud Kuued tööst keelduda. Isegi Viitel oli see keeruline.
Ta hingas korraks raskelt ja noogutas.
Aspen järgnes mulle piki koridori. Kui palju kordi olin ma soovinud, et ta teeks just seda – astuks meie juurde sisse ja saaks vabalt minu tuppa tulla. Aga kindlasti mitte sellistel asjaoludel.
Lükkasin ukse lahti ja ta hakkas naerma.
„Kas sa lasid koeral oma kotte pakkida?”
„Ole vait! Ma ei suutnud leida midagi, mida otsisin.” Paraku pidin isegi naeratama.
Ta asus asjade kallale, sättis neid hunnikutesse