Väljavalitu. Kiera Cass
meid kõiki hästi. See andis mulle mingigi sihi. America Singer – alamkastide laulik.
Linnapea kõne võttis tuure üles.
„Ja Carolina elab kaasa Magda ja Shalom Singeri kaunile tütrele, värskele leedi America Singerile!”
Rahvas plaksutas ja hõiskas. Mõned viskasid poodiumile lilli.
Lasin end hetkest kaasa kanda, lahkelt naeratades ja lehvitades, ent süvenesin siis taas nägudesse. Seekord natuke teisel põhjusel.
Tahtsin veel korrakski tema nägu näha. Ma ei teadnud, kas ta tuleb. Eile ütles ta mulle, et olen ilus, aga oli ise veel kaugem ja vaiksem kui puuonnis. See oli lõpp ja ma teadsin seda. Aga pole ju võimalik kedagi kaks aastat armastada ja siis hetkega lõpetada.
Pidin silmad mitu korda üle massi laskma, enne kui teda silmasin. Selsamal hetkel soovisin, et poleks seda teinud. Aspen naeratas, käsi muretult ümber Brenna Butleri piha.
Võib-olla ikkagi saab armastamist lõpetada.
Brenna oli Kuus ja umbes sama vana kui mina. Üsna kena vist, aga üldse mitte minu moodi. Küllap saab tema nüüd pulmad ja elu, mille nimel meie säästnud olime. Ja ilmselgelt ei seganud teda nüüd enam ka värbamine. Brenna naeratas Aspenile ja jalutas tagasi oma pere juurde.
Oli Brenna talle alati meeldinud? Kohtus ta temaga iga päev, samas kui mina toitsin ja külvasin ta suudlustega üle kord nädalas? Äkki ei varastanudki me oma väikeseid hetki pikkade ja tüütute inventuuride, vaid millegi muu vahelt, hakkasin mõtlema.
Viha ei lubanud mul nutta.
Takkapihta jagus mulle küllalt imetlejaid. Naasin kõigi teiste nägude juurde, laskmata Aspenil isegi aimata, et olin teda silmanud. Manasin ette kõige avalama naeratuse ja asusin taas lehvitama. Ma ei saanud anda talle võimalust veel kord mu südant murda. Tema tõttu seisin ma siin. Nüüd tuli sellest halvast parim välja võluda.
„Daamid ja härrad, aidake mul teele saata America Singer, meie lemmik Illéa tütar,” kuulutas linnapea. Bänd alustas hümniga.
Veel hõiskeid, veel lilli. Järsku seisis linnapea mu kõrval.
„Sooviksid sa midagi öelda, kullake?”
Keelduda tundus ebaviisakas, kuid tegin seda siiski. „Aitäh, kuid ma olen nii liigutatud, et sellest ei tuleks midagi head välja.”
Ta võttis mu käed oma pihkude vahele. „Muidugi, kulla tüdruk. Ära muretse, ma hoolitsen kõige eest. Ja palees koolitatakse sind sellisteks puhkudeks. Seda läheb vaja.”
Nutikalt hakkaski ta rahvale mu parimaid omadusi kiitma, mainides muuhulgas, et olen ühe Viie kohta ebatavaliselt intelligentne ja kaunis. Aeg-ajalt võivad kõrgemate kastide esindajad ka tahtmatult üsna üleolevad olla.
Rahva peale vaadates silmasin veel kord Aspenit. Nüüd paistis ta murtud. See nägu oli hoopis teistsugune kui hetk tagasi Brenna seltsis. Järjekordne mäng? Keerasin pilgu kõr-vale.
Linnapea lõpetas ja kõik kisasid, nagu oleks tegu olnud kõige inspireerivama kõnega läbi aegade.
Oligi aeg hüvasti jätta. Mitsy, mu abi, soovitas seda vaikselt ja kiiresti teha, nii et ta saaks mind võimalikult ruttu autoni juhatada ja lennujaama visata.
Kota kallistas mind ja ütles, et tunneb mu üle uhkust. Ning palus samal ajal tema maalidest prints Maxonile kindlasti rääkida. Keerutasin end sellest embusest välja nii kiiresti kui suutsin.
Kenna nuttis.
„Ma näen sind niigi nii harva. Mis ma siis pihta hakkan, kui sa seal kaugel oled?” nuuksus ta.
„Ära muretse, küll ma peagi tagasi olen.”
„Jah, muidugi. Sa oled Illéa kõige ilusam tüdruk. Ta armastab sind.”
Miks oli kõigi meelest asi üldse ilus? Või äkki oligi. Äkki prints ei vajanudki naist, kellega rääkida. Piisas vaatamisest. Külmavärinad tulid peale, kui sellise tuleviku silme ette manasin. Õnneks leidus valitute seas minust palju ilusamaid tüdrukuid.
Kennat oli üsna keeruline üle suure titekõhu kallistada, aga saime hakkama. James, keda ma tegelikult nii hästi ei tundnudki, kinkis mulle samuti ühe kallistuse. Järgmiseks oli kord Geradi käes.
„Ole siis hea poiss, eks. Mängi klaverit. Võin kihla vedada, et see tuleb sul suurepäraselt välja. Ja ma tahan seda koju tagasi jõudes kuulda.”
Gerad vaid noogutas, ise nii kurb. Ja siis põimis ta oma väikesed käed mu kaela ümber kokku.
„Ma armastan sind, America.”
„Mina sind ka. Ära kurvasta. Ma olen peagi kodus.”
Ta noogutas taas, aga surus käed trotslikult rinnale. Ma ei osanud aimatagi, et ta mu lahkumist sedasi võtab. May käitus risti vastupidi. Tema pakatas rõõmust.
„Oi, America, sinust saab printsess. Ma tean seda.”
„Oh, ole parem vait. Ma oleksin pigem Kaheksa, et sinuga koos siia jääda. Aga ole hea tüdruk ja tee kõvasti tööd.”
Ta noogutas ja keksis edasi. Isa oli peaaegu pisarais.
„Issi, ära nuta.” Langesin ta kaissu.
„Kuula nüüd, kullake. Tuleb kaotus või võit, minu printsessiks jääd sa alati.”
„Oh, issi.” Pisarad voolasid. Need sõnad päästsid valla kõik hirmud, kurbuse, mured ja pabina. Teadsin, et isegi kui naasen ära kasutatu ja hüljatuna, armastab tema mind ikka.
Nii palavalt armastatud polnud lihtne olla. Palees ümbritsevad mind kõikjal valvurid, ent ometi ei kujutanud ma ette turvalisemat kohta kui isa kaisus. Sikutasin end sealt välja ja astusin ema juurde.
„Tee, mida nad sinult paluvad. Ära mossita ja katsu õnnelik olla. Käitu viisakalt. Naerata. Ja hoia meid asjadega kursis. Oh, ma kohe teadsin, et sinust tuleb midagi erilist.”
See pidi kõlama armsalt, ent ometi ootasin ma midagi muud. Soovisin, et ta oleks mind juba praegu eriliseks pida-nud nagu isa. Aga küllap ootab ta minust alati aina rohkem ja rohkem. Võib-olla emad ongi sellised.
„Leedi America, olete te valmis?” uuris Misty. Seisin rahva poole seljaga ja pühkisin pisarad kiiresti ära.
„Jah, täitsa valmis.”
Kott juba ootas säravvalges autos. Oligi kõik. Hakkasin lava servas oleva trepi poole astuma.
„Mer!”
Pöörasin ringi. Selle hääle oleksin ära tundnud ükskõik kust.
„America!”
Otsisin pilguga Aspenit ja leidsin ta kätega vehkimas. Ta trügis otsustavalt läbi inimeste, kes üsna rahulolematult kõrvale tõmbusid.
Me pilgud kohtusid.
Ta peatus ja vaatas mulle otsa. Ma ei saanud temast aru. Oli see mure? Kahetsus? Ükskõik, nüüd oli hilja. Raputasin pead. Mulle aitas tema mängudest.
„Siiapoole, leedi America,” juhatas Misty mind treppideni. Võtsin pool sekundit selle tiitliga harjumiseks.
„Hüvasti, kullake,” kuulsin ema veel ütlemas.
Ja ma olingi teel.
8. PEATÜKK
Olin lennujaamas esimene ning rohkem kui paanikas. Rahva seas valitsenud põnevus lahtus ja ees ootas kohutav lennureis. Pidin sõitma koos kolme teise Väljavalituga, nii et püüdsin oma närve rahustada. Nende ees poleks küll olnud mõistlik paanikahoogu saada.
Olin juba pähe õppinud kõigi Väljavalitute näod, nimed ja kastid. See teraapiline ülesanne aitas mul rahuneda. Nüüd püüdsin igaühe kohta ka midagi muud meelde jätta. Alguses otsisin sõbralikke nägusid – tüdrukuid, kellega palees koos aega veeta. Mul polnud iial tõelist sõpra olnud. Lapsena mängisin Kenna ja Kotaga. Õppisin ja töötasin ema käe all. Kui vanemad õed-vennad välja kolisid, pühendusin