Ärata surnud. Ann Granger
lihtsusele hiilgavaks kontrastiks. Tuhmis valguses näisid juuksed sisemiselt hõõguvat. Eddie mõtles ümberringi tantsisklevaid küünlaleeke peegeldavale poleeritud messingküünlajalale kirikus. Juuksed olid kuklas paelajupiga patsi seotud ning langesid seljale ja ühele õlale. Üks juukselokk oli lahti pääsenud ja rippus näo ees. See ei jätnud lohakat muljet. Paistis hoopis sedamoodi, just nagu oleks see nii mõeldudki. Tal oli ilus nahk. Ginal olid vistrikud ning ta kulutas akneravile terve varanduse.
Eddie – teadlik Wally toidubaari suunast vahtivatest pilkudest – sõitis parkimisplatsilt välja. Ta ütles: „Mul on umbes sinuvanune tütar. Tema nimi on Gina.”
„Ah nii? Tore.” Vastus oli ükskõikselt viisakas.
Pisut puudutatult küsis Eddie: „Mis siis sinu nimi on?”
„Kate.”
On ta jah, mõtles Eddie mornilt. Nende tutvus oli kestnud kõigest mõne minuti, aga juba tundis ta, just nagu oleks nii umbes kakskümmend viis aastat tema elust maha kooritud. Ta oli jälle kohmetu nooruk, kes üritab pubis või peol tüdrukuga jutule saada, tüdrukuga, kes saabus hoopis teise kambaga. Tüdrukuga, kes – nagu ta mõistis – kuulus hoopis teistsugusesse kampa kui tema.
„Sa elad siis Bamfordis?” küsis Eddie lõbususega, mis kumbagi ära ei petnud.
„Ei. Ma lähen sõbrale külla.”
„Kas tulid täna pika maa?”
„Küllalt pika.” Paus. „Londonist.” Ta tõstis käe ja heitis paksu salgu merineitsijuukseid oma pikalt valgelt, ühegi kortsuta kaelalt seljale. Üha rohkem kahetsedes, et oli end sellisesse olukorda pannud, otsis Eddie abi isalikust nõuandest.
„Hääletamine võib noore tüdruku jaoks keeruline olla!” ütles ta rooli keerates norivalt.
Laia vahega hallide silmade pilk pöördus mehe poole.
„Ma olen ettevaatlik.”
Eddie suu tundus kuivavat. See oli see Wally baari tee. Selle teega võiks laevakeret värvida.
„Sa oled siis üliõpilane või?” küsis Eddie kähiseva häälega.
„Mhmh.” Tüdruk nõjatus seljatoele ja vahtis unelevalt esiaknast välja teele.
„Gina, minu tüdruk, on lastesõimes kasvataja.” Eddie kuulis meeleheidet oma hääles.
„Vahva…” Tüdruk näis kusagil eemal viibivat.
Heakene küll, mõtles Eddie. Ta ei hooli mu vestlusest, mina aga jooksen peaga vastu seina, üritades temaga sedasi lobiseda. Oleksin pidanud oma reeglile kindlaks jääma. Mida varem tast lahti saan, seda parem. Mispärast ta üldse hääletab? Tal on kindlasti raha.
Kuid sageli polnud rahal sellega midagi pistmist. Korraga torkas talle ebameeldiva äratundmisena pähe, et tüdruk mängib mingisugust mängu. Tema ei olnud tüdrukut üles korjanud. Tüdruk oli tema üles korjanud.
„Kas see sinu sõber… sõbranna Bamfordis,” küsis Eddie, „ootab sind?”
„Ma ei tea,” pomises tüdruk. „Kuid ta peaks ootama, isegi kui mu sõber seda ei tee.” Ta pööras näo jälle Eddie poole ja naeratas üsna meeldivalt. „See on üllatus,” ütles ta.
Nagu lubatud, pani Eddie tüdruku Bamfordi ristis maha. Selleks ajaks oli päevavalgus kuhtunud ning udu oli roomanud üle põldude. Puud olid viirastused videviku hakul. Võinuks arvata, et ikka veel on talv. Otsekoheselt rääkides: Eddie oli kannatamatult oodanud, et temaga jumalaga jätta, temast lahti saada. Kuid siiski tundis ta süümepiina, kui pani noore tüdruku – või naise – sellisel õhtusel ajal ihuüksi maha siin asustamata paigas. Ta heitis pilgu armatuurlaua kellale. Aga kell oli siiski ainult kakskümmend minutit kuus läbi, nii et üldsegi mitte väga palju. Ent väljas oli jahe. Külm tuul tuhises avatud uksest sisse.
„Saad sa ikka hakkama, kullake?”
„Kindel see!” hüüdis tüdruk alt. Ainult tema pea oli näha, kui ta maanteel seisis.
Tüdruk hakkas kabiiniust kinni lööma, kuid Eddie küünitas ja hoidis ust lahti. „Ma pööraksin kõrvale ja viiksin su täpselt sinna, kuhu sa mõtlesid minna, kuid ma ei taha hilja peale jääda. Mu vanamoor ootab mind kodus.”
„Pole vaja.” Tüdruku sõnad kõlasid nii külmaverelise enesekindlusega, et Eddie’l oli oma närvitsemise pärast peaaegu piinlik. Tüdruk sammuski juba kaugemale, khakivärvi sõdurikott juukselakka varjates seljas.
„Aitäh!” hüüdis ta eemalt ja viipas hüvastijätuks käega. Hämaruses paistis see alabastervalge pilpana. Eddie jälgis, kuidas tüdruk videvikku kadus, kuidas tema kogu muutus uduseks, siis päris ähmaseks ja lõpuks nähtamatuks. Kogu ülejäänud kojusõidu aja ei suutnud Eddie vabaneda tundest, et ta oli kuidagi millelegi halvale kaasa aidanud.
Meredith Mitchell jõudis veoautole järele parajasti siis, kui see Bamfordi ristis kohalt võttis. Veoki tagatuled hõõgusid nagu vihased punased silmad, kui auto mürinal nüüdsel ajal asustamata maanurga tihenevasse hämarusse kadus. Meredith imestas, miks oli veok siin peatunud. Võib-olla oli juht eksinud, segaduses ja tahtis maanteekaarti uurida. Vahest oli ta roninud autost välja heki vahele, et vastata looduse kutsele.
Ta unustas selle, kui Bamfordi viivale teele pööras, ning tundis, et süda muutub kergeks. Ta oli kodutee viimasel lõigul. Ta oli olnud eemal oma kontorist välisministeeriumis, tegutsedes instruktorina nädalasel koolitusel, mille toimumispaigaks oli igati meeldiv South Downs2. Teoreetiliselt pidi kursus lõppema alles homme – seega reede lõunal, võimaldamaks kõigil osalejatel – nii lektoritel kui ka kuulajatel – hakata sõitma maa eri paigus asuvatesse kodudesse. Praktiliselt olid aga peaaegu kõik paiga juba täna, neljapäeval maha jätnud.
Meredith oli liitunud selle karjakaupa väljarändamisega, nägemata erilist mõtet jääda kohale just nagu hukule määratud vahimees Pompeji väravas. Need üksikud osalejad, kes olid jäänud, et kuulata tema reedehommikust loengut, olid silmanähtava kergendustundega nõustunud Meredithi ettepanekuga, et lisapooltunnist tänases päevaplaanis piisab täiesti ülejäänud teemade käsitlemiseks ja kõigi koju laskmiseks.
Enne lahkumist oli ta helistanud Alanile ja rääkinud muutusest ajagraafikus. Nad olid kokku leppinud, et Meredithil oleks mõistlikum sõita otse Alani poole, mitte oma koju. Alan üritab töölt varakult ära saada ja kohtub Meredithiga enda juures. Nad korgivad lahti pudeli veini ja arutlevad ilmaelu üle.
Rõõmu koolituselt pääsemise ja eelseisva meeldiva õhtu üle tumestas tõsiasi, et talle ei meeldinud sõita just sellisel õhtusel ajal. Tal polnud midagi päris öösel sõitmise vastu, kui esituled heitsid teele heledaid valgusvihke ja eristasid selgesti valguse pimedusest. Kuid videvikus võistlesid autotuled järelejäänud päevavalgusega ning tee-äärsed esemed moondusid ja omandasid inimese kuju. See meenutas Meredithile alati stseeni „Võlur Ozist”, kus Dorothyt, kes peatub, noppimaks tee-äärse puu otsast õuna, ehmatab puu, kes õuna tagasi kahmab.
Eespool oli miski tee peal. Kui autolaternad selle üles korjasid, liikus see üle maantee teepervele. Esimese hooga arvas Meredith, et see võib olla mingi loom. Juba ammu kellegi pargist põgenenud, tee-äärsetel põldudel õnnelikult uitav muntjaki hirv. Kuid varsti ta nägi, et see on inimesekujuline ja tõeline, mitte pärit tema üleskruvitud kujutlusvõimest. Keegi astus mööda teeperve – siin, vähemalt kolme miili kaugusel väikelinna esimestest majadest. Vahest keegi farmist?
Mööda vuhisedes nägi Meredith, et see on mingisuguse väikese seljakotiga koormatud tüdruk. Hääletaja jaoks oli aeg hiline, kuigi ausalt öeldes polnudki tüdruk märku andnud, et tahab küüti. Võibolla sellepärast vajutaski Meredith pidurit. Kõndijat järele oodates lülitas Meredith salongivalgustuse sisse, nii et tüdruk võis näha, et teda ootab seal naine, mitte mõni juhust kasutav molkus.
Ent süüdatud salongivalgus muutis raskeks tahavaatepeeglis midagi näha. See kallutas šansid autojuhi kahjuks, kelle varasem eelisseisund oli kadunud. Nüüd oli Meredith see, kes istus siin valguses üksi, tundes
Lõuna-Inglise kriidikõrgustikud.