Ärata surnud. Ann Granger
vajas tõepoolest abi, osutuks ärasõit julmaks tembuks. Meredith ootas.
Kui matkaja lõpuks autoni jõudis ja kõrvalistujapoolses aknas nähtavale ilmus, oli see ilmumine nii äkiline, et Meredith ehmatas. Ta oli rõõmus, nähes, et ilmselt on tüdruk siiski üksinda.
Meredith kogus end, lasi akna alla ja hüüdis: „Ma sõidan Bamfordi, kui sa peaksid küüti tahtma!”
„Ma ei tahagi päris linna, kõigest linnaserva.” Hääl kuulus haritud inimesele. Mitte et see tänapäeval midagi tähendaks.
„Hea küll, ma viskan su ära.”
Tüdruk istus kõrvalistmel, sõdurikott põlvedel. Ta vahtis otse ette aknast välja, jälgides autotulede kollast valgusvihku, ning vaikis.
Vähimagi suhtluskatse täielik puudumine oli heidutav. See ajendas Meredithi küsima: „Kas sa elad Bamfordis?”
„Ei.” Viisakas, kuid kindel. Pole sinu asi, osutas hääletoon.
Heakene küll, mõtles Meredith, kellele samuti ei meeldinud, kui võõrad teda küsitlesid. Järgmisena piirdus ta asjakohase repliigiga: „Kuhu sa umbes saada tahad? Kas sa tead täpselt?”
Lõpuks pööras tüdruk pea kõneleja poole. „Selle koha nimi on Tudor Lodge. See peaks asuma – nii mulle kirjeldati – linnapiiril, peaaegu esimene maja.”
„Ma tean seda küll. Maja kuulub Penhallow’dele.”
„Jah.”
„Ma tunnen Carla Penhallow’d. Kas sa oled Luke’i sõber?”
Jälle valitses vaikus ja Meredith tundis, et see küsimus oli tema kaaslase kuidagi segadusse ajanud.
„Ei.” Vastus oli järsk nagu ennegi, kuid sel puudus varasemate ühesilbiliste sõnade endassesulgunud meelerahu.
Noh, tuletas Meredith endale meelde, tema tegemised on tema enda asi. Kui ta ei taha mulle rääkida, on minu asi vait olla.
Kuid uudishimu oli äratatud ja see sai diskreetsusest võitu. Meredith kuulis end visalt jätkamas: „Kui sa pole seda maja varem külastanud, saad sa üllatuse osaliseks. Maja on väga vana ja mingil lipitud-lapitud moel üsna ilus.”
„Lipitud-lapitud?” Lõpuks ometi kajas tüdruku hääles uudishimu. Meredith mõtles: ikkagi inimene.
„Maja vanim osa – Elizabethi-aegne – on tänava poolt vaadates vasakut kätt. Paremal on hilisem, George’i-aegne juurdeehitis. Kiviportikus on Tudorite stiilis Victoria-aegne lisand. Aga kuidagiviisi sobib see kõik kokku. Ma olen Andrew’ ja Carla peale selle maja pärast päris kade kohe.”
„Kõlab hästi…” Teise hääles oli õhkõrn julgustav noot. Tüdruk kiitis selle vestlusteema heaks. Ta tahtis rohkem teada.
Kuid nüüd oli Meredith see, kes tõrkus korraga infot jagamast. Kes pagan see plika üldse oli? Ta paistis olevat umbes üheksateistkümnene, hea haridusega, külm nagu koera nina ja–
Siinkohal pani Meredith hilinenult kaks ja kaks kokku. Tüdruk oli seal teeristis ilmselt tolle veoauto pealt maha tulnud. Kust iganes ta ka alustas, oli ta siiani hääletanud. Ja see polnud loogiline. See olnuks loogiline, kui ta oleks Luke’i, Penhallow’de poja sõbratar. Järjekordne rahanappuses üliõpilane nagu nad kõik. Aga kui ta oli vanemate – Andrew’ või Carla – sõber, võib-olla keegi Carla kirjastusest või teleinimestest, kes produtseerisid Carla populaarseid teadussaateid – noh, siis peaks tal olema auto.
Linna nimi helendas teeviidal neoonkirjas koos tundmatu Prantsuse sõpruslinna nimega. Auto möödus viimastest piirdehekkidest ning esitulede valgusvihku sattus bensiinijaama korratu, kuid hästi valgustatud, hele ja rahustav õu, seejärel kivist ridaelamu, millele järgnes puudesalk. Nad olid jõudnud esimeste tänavalaternateni, mis just vilkudes ookerkollasesse ellu ärkasid. Ja seal, teest eemal rauast varbaia taga oligi Tudor Lodge, kõrgete korstnate ja teravate katuseviilude siluetid sinakashalli taeva taustal ikka veel eristatavad.
Meredith peatas auto. „Siin see ongi–”
Ta vakatas. Tüdruk juba libistaski end autost välja.
„Tänan sõidu eest!” Ta heitis sõdurikoti üle õla ja pöördus kitsal kõnniteel näoga auto poole, oodates, et Meredith ära sõidaks. Kas viisakusest oma heategija vastu?
Ei, mõtles Meredith. Hoopis sellepärast, et ta ei taha, et ma näeksin, kuidas ta ukse juurde läheb. Miski oli siin korrast ära, ta teadis seda. Aga kui oligi nii, oli raske arvata, mis just. Tüdruk näis olevat tõepoolest üsna kõrget klassi. Praegusel kellaajal, kui inimesed parajasti koju naasid, oli ebatõenäoline, et murdvaras suunduks mõne sihtmärgi poole või – veelgi ebatõenäolisem – laseks kellelgi sellest teada saada.
Meredith sundis põgusa naeratuse näole, vastas hüvastijätuviipele ja valmistus ära sõitma.
„Sinu häda seisneb selles,” ütles ta endale, „et sa jõlgud ringi võmmi seltsis ning see on muutnud su kahtlustavaks.”
Peeglis nägi ta saledat kogu Tudor Lodge’i poole pöördumas, peaväravast sisse astumas ja aiahämarusse sulandumas. Ta ei kuulnud musträstast, kes jääb aia sulelisist asukaist alati kõige viimasena õhtule. Territooriumil videvikutunnil ringkäiku tehes avastas lind sissetungija ning pages korduvalt valju hoiatushüüdu kriisates.
Oligi vist parem, et ta ei kuulnud, kuna hoolimata pingutustest hirme kõrvale heita jäi Meredithi ängistav tunne – nagu ennist ka Eddie Evansisse –, et ta oli osalenud mingis kurjas sepitsuses.
kaks
Andrew Penhallow koputas magamistoa uksele ja küsis vaikse õrna häälega: „Kuidas sul on praegu?”
Toa sisemusest pomises ta naise valu täis hääl vastuse. Mees paotas natuke ust. Kardinad olid ette tõmmatud, tõkestades sellegi vähese, mis oli päevavalgusest veel järele jäänud. Hämaruses kerkisid esile magamistoa mööblitükkide siluetid. Toa keskel voodis suutis ta silm eristada kühmu – see oli piinade koorma all kerra tõmbunud Carla.
„Vabandust,” ütles Andrew abitult. „Soovid sa midagi?”
„Surra…” ägas kühm.
„Aspiriini?”
„Ei… Mine ära… Aitäh sulle…”
Ta sulges vaikselt ukse ja läks kriiksuvast tammisest trepist tagasi alla. Majas oli soe, sumbunud vaikus. Talle oli sageli pähe torganud, et selles vanas majas näis videvikutunnil aeg peatuvat. Just nagu oleksid kõikide nende vaimud, kes on selle katuse all oma ajaliku elu veetnud, väljunud maja puitkonstruktsioonist omamoodi vaimude tundi pidama, jutustades üksteisele lugusid vanadest seiklustest ja kadunud armastusest. Vahest torisesid nad oma jao ka surnud olemise üle või lõbustasid end praeguste elanike kritiseerimisega. Andrew mõtiskles kummalise kujutlusviivu vältel, kas ka tema ühineb kord nendega. Võib-olla saab ta oma lemmikpaiga, täpselt siinsamas, trepikäsipuu nikerdatud otsaposti juures, kust jälgida üles-alla rühmavaid järeltulijaid ning pilgata neid, ise nähtamatu ja kuuldamatu. Kui sa kord surnud oled, oletas Andrew, pead ise lohutust leidma – nii hästi, kui oskad. Võimalused selleks olid aga piiratud, kujutas ta ette.
Kaheksateist kuud lahutas teda viiekümnendast sünnipäevast. Suur Viis ja Null terendas ebamugavalt lähedal. See mitte niivõrd ei masendanud, kuivõrd pahandas teda. Ta kartis, et hakkab mõistma neid veidrikest vanu inimesi, kes torisesid lakkamatult nüüdisaja noorte üle. Tegelikult torisesid nad küll hoopis sellepärast, et nad ise polnud enam noored. Kas see polnud mitte George Bernard Shaw, kes kurtis, et noorus raisatakse noorte peale? Võis küll tema olla, mõtles Andrew. Kuid igale mehele, kes kasvatas säärase habeme ja käis ringi, jalas nikerbokerid3, olid nooruslikud harrastused ammuilma tundmatud.
Ta peatus trepijalamil ja lubas endal ühe edeva hetke vältel oma siledaks raseeritud peegelpilti uurida. Ta polnud kunagi kena olnud. Aastate jooksul oli ta kaalus natuke juurde võtnud, kuid ta kujutles, et see annab talle väärikust, gravitas’t
Vanamoelised allapoole põlvi ulatuvad avarad meestepüksid.