Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu. Arkadi Strugatski
lõpetasin,» ütles Perets, jalgu vastu maad trampides. «Enam ei tee. Kas lähme?»
«Lähme,» ütles Domaroštšiner. «Kuid ma konstateerin, et te ei vastanud ühelegi mu küsimusele. Te kurvastate mind väga, Perets. Kas niimoodi siis tohib?» Ta vaatas suurt märkmikku ja pistis selle siis õlgu kehitades kaenla alla. «Päris imelik. Üldse mitte mingeid muljeid, informatsioonist ma ei räägigi. Täielik ebaselgus.»
«Aga mida ma peaksin siis vastama?» ütles Perets. «Mul lihtsalt oli tarvis siin direktoriga rääkida.»
Domaroštšiner tardus, nagu oleks põõsastesse kinni jäänud.
«Ah vaat kuidas teil seda tehakse,» lausus ta muutunud häälega.«Midatehakse?Midagieitehta…»
«Ei-ei,» ütles Domaroštšiner ringi vahtides sosinal. «Vaikige aga vaikige. Mingeid sõnu pole tarvis. Sain juba aru. Teil oli õigus.»
«Millest te aru saite? Milles mul õigus oli?»
«Ei-ei, ma ei saanud millestki aru. Ei saanud aru – ja kõik. Võite täiesti rahulik olla. Ei saanud ja ei saanudki. Ja üldse – ma pole siin käinud ega teid näinud. Mina, kui teada tahate, istusin hommik otsa sellel pingikesel. Väga paljud võivad kinnitada. Ma räägin nendega, ma palun…»
Nad möödusid pingikesest, läksid maasse täksitud astmetest üles, pöörasid peene punase liivaga ülepuistatud puiesteele ja sisenesid Valitsuse territooriumile.
«Täielik selgus saab eksisteerida ainult teataval tasemel,» rääkis Domaroštšiner. «Ja igaüks peab teadma, millele ta võib pretendeerida. Mina pretendeerisin selgusele oma tasemel, see on mu õigus ja ma ammendasin selle. Aga seal, kus õigused lõppevad, algavad kohustused, ja ma julgen teile kinnitada, et oma kohustusi tunnen ma sama hästi kui õigusigi…»
Nad möödusid väikestest kümnekorterilistest majadest, tüllkardinatega akende ees, möödusid garaažist, läksid üle spordiplatsi, kus postide küljes rippus auklik võrkpallivõrk, ja läksid mööda ladudest, mille juures transamehed veoautolt tohutut punast konteinerit alla vinnasid, võõrastemajast, mille uksel seisis haiglaselt kahvatu komandant, portfell käes ja liikumatud silmad pungis, ja kõndisid piki pikka planku, mille taga krigisesid mootorid. Nad kõndisid üha kiiremini, sest aega oli jäänud vähe, siis hakkasid jooksma, aga ikkagi oli juba hilja, kui nad sööklasse tormasid, ja kõik kohad olid võetud, ainult kõige tagumises nurgas oli valvelauakese ääres kaks kohta veel jäänud, aga kolmanda oli hõivanud autojuht Tuzik. Ning kui autojuht Tuzik märkas, et nad otsustusvõimetult lävel tammuvad, viipas ta neile kutsuvalt kahvliga.
Kõik jõid keefirit ja ka Perets võttis endale keefirit, nii et nende laua korpakuivanud linale rivistus kuus pudelit, aga kui
Perets, püüdes põhjata toolil mugavamat asendit leida, laua all jalgu liigutas, kõlksatas miski ja laudade vahele käiku veeres brändipudel. Autojuht Tuzik püüdis selle osavalt kinni ja torkas laua alla tagasi ning jälle kostis sealt klaasi kõlksatus.
«Olge oma jalgadega ettevaatlikum,» ütles ta.
«Kogemata,» ütles Perets. «Ma ju ei teadnud.»
«Kas mina teadsin või?» väitis autojuht Tuzik vastu. «Neid on seal neli tükki, eks katsu pärast tõestada, et sa pole neid tõstnud.»
«Noh, mina näiteks üldse ei joo,» lausus Domaroštšiner väärikalt.
«Küll me juba teame, mismoodi te ei joo,» ütles Tuzik. «Siis ei joo meie kah.»
«Aga mul on ju maks haige!» kukkus Domaroštšiner hädaldama. «Kuidas te võite? Siin on tõend, palun väga…»
Ta võttis kuskilt välja kortsus, kolmnurkse pitsatiga vihikulehe ja torkas Peretsile nina alla. See oli tõepoolest loetamatu meditsiinilise käekirjaga kirjutatud tõend. Perets suutis välja lugeda ainult ühe sõna: «antabus», aga kui ta püüdis huvi tundma hakates paberit enda kätte võtta, siis Domaroštšiner ei andnud, vaid pistis selle autojuht Tuzikule nina alla.
«See on kõige viimane,» ütles ta. «Aga on veel ka eelmise aasta oma ja üle-eelmise, ainult et need on seifis.»
Autojuht Tuzik tõendit vaatama ei hakanud. Ta jõi ära terve klaasitäie keefirit, nuusutas nimetissõrme liigest ja lausus kähedalt, silmad märjad:
«No vaat – mis seal metsas näiteks veel olla võib? Puud.» Ta pühkis käisega silmad kuivaks. «Aga paigal nad ei seisa. Hüppavad. Said aru?»
«Noh? Noh?» küsis Perets innukalt. «Mismoodi – hüppavad?»
«Aga vaat niimoodi. Seisab liikumatult. Puu, ühesõnaga. Siis hakkab vintsklema, küüru kiskuma – ja kuu-u-us paneb piraki! Kära, ragin, kurat teab mis. Oma kümme meetrit. Üks mõlkis mul kabiini ära. Ja jälle seisab.»
«Mispärast?» küsis Perets.
«Sellepärast, et nimi on sihuke: hüppav puu,» seletas Tuzik endale keefirit valades.
«Eile saabus partii uusi elektrisaage,» teatas Domaroštšiner huuli lakkudes, «fenomenaalne tootlikkus. Ütleksin isegi, et mitte saed, vaid lausa saagimiskombainid. Meie väljajuurimise saagimiskombainid.»
Aga ümberringi jõid kõik keefirit – tahulistest klaasidest, plekk-kruusidest, kohvitassidest, kokkukeeratud pabertuutudest, otse pudelitest. Jalad olid kõigil tooli alla tõmmatud. Ja arvatavasti võisid kõik esitada maksa-, mao- või kaksteistsõrmiku haiguse tõendi. Nii selle aasta kui ka eelmiste aastate kohta.
«Ja siis kutsub mänedžer mu välja,» jätkas Tuzik kõrgendatud toonil, «ja küsib, miks mul kabiin mõlkis on. Jälle, ütleb, tegid musti otsi, kaabakas? Vaat teie, pan Perets, mängite temaga malet, kostaksite minu eest sõnakese, teid ta austab, tihti räägib teist… Perets, ütleb ta, vaat see on suur mees! Mina, ütleb, Peretsi jaoks autot ei anna – ja ärge palugegi. Sellist meest ära lasta ei saa. Saage ometi aru, lollid, ütleb, meil hakkab siin temata igav! Kas kostate, ah?»
«Hea küll,» lausus Perets löödult. «Ma proovin. Ainult et kuidas ta siis… autot?»
«Mänedžeriga võin mina rääkida,» ütles Domaroštšiner. «Käisime koos sõjaväes, mina olin kapten, tema aga minu juures leitnandiks. Siiamaani tervitab mind kätt kõrva äärde tõstes.»
«Siis on veel näkid,» ütles Tuzik, keefiriklaasi käes hoides. «Suurtes selge veega järvedes. Lamavad seal, said aru? Paljalt.»
«See viirastus teile, Tuz, teie keefiri tõttu,» ütles Domaroštšiner. «Näkid on müstika.»
«Ise sa oled müstika,» ütles Tuzik käisega silmi pühkides.
«Pidage,» ütles Perets. «Pidage. Tuzik, te räägite, et nad lamavad… Ja mis veel? Ei saa ju olla, et nad lihtsalt lamavad ja kõik.»
…Võib-olla nad elavad vee all ja tõusevad pinnale, nii nagu meie oma täissuitsetatud tubadest kuuvalgel ööl rõdule läheme, et näol, silmad kinni, jahedust tunda – ja siis võivad nad lihtsalt lamada. Lihtsalt lamada ja muud midagi. Puhata. Laisalt juttu ajada ja üksteisele naeratada…
«Sina ära minuga vaidle,» ütles Tuzik Domaroštšinerile otsa jõllitades. «Kas sa metsas oled kunagi käinud? Sa pole ju kordagi käinud, aga muudkui vaidled.»
«Rumalus,» ütles Domaroštšiner. «Mis mul teie metsas teha on? Mul on sinna teie metsa luba olemas. Aga vaat teil, Tuz, pole mingit luba. Näidake mulle palun oma luba, Tuz.»
«Ma ise pole neid näkke näinud,» kordas Tuzik Peretsi poole pöördudes. «Aga täitsa usun. Sest poisid räägivad. Ja isegi Candide rääkis. Aga vaat Candide juba teadis metsa kohta kõike. Ta käis seal metsas nagu oma eide juures, teadis kinnisilmi, kus kõik asjad on. Ta sai surma kah seal, selles oma metsas.»
«Oleks ta siis surma saanud,» ütles Domaroštšiner paljutähendavalt.
«Mis «oleks». Mees lendas kopteriga minema ja kolm aastat pole temast enam kippu ega kõppu. Lehes oli leinakuulutus, peied peeti, mida sulle veel tarvis on? Muidugi kukkus Candide puruks.»
«Me