Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu. Arkadi Strugatski
Nava teises nurgas oma asemel liigutama ja küsis:
«Sa ei maga enam?»
«Ei,» vastas mees.
«Hakkame siis juttu ajama,» tegi naine ettepaneku. «Muidu me pole eilsest saadik üldse rääkinud. Kas hakkame?»
«Hakkame.»
«Ütle mulle kõigepealt, millal sa ära lähed.»
«Ei tea,» ütles mees. «Varsti.»
«Vaat nii ütled sa alati: varsti. Kord varsti, kord ülehomme. Võib-olla sa arvad, et see on üks ja sama, kuigi ei, nüüd oled sa juba rääkima õppinud, aga alguses ajasid kõik segamini, maja ja küla, rohu ja seened, isegi koolnuid ajasid elus inimestega segamini, ja siis hakkasid veel pomisema, nii et mitte keegi mitte sõnagi ei mõistnud…»
Mees avas silmad ja jäi üksisilmi madalat lubjaniredega lage vahtima. Laes kõndisid töösipelgad. Nad liikusid kahes ühtlases kolonnis, vasakult paremale koormaga, paremalt vasakule ilma. Kuu aega tagasi oli vastupidi, paremalt vasakule seeneniidistikku tassides, vasakult paremale tühjalt. Ja kuu aja pärast on jälle vastupidi, kui neil midagi muud teha ei kästa. Piki kolonne seisid hõredas ahelikus suured mustad signalistid, seisid liikumatult, kõigutasid aegamisi pikki antenne ja ootasid käske. Kuu aega tagasi ärkasin samuti üles ja mõtlesin, et ülehomme lähen ära, aga kuskile me ei läinud, ja veel kunagi, ammu enne seda, ärkasin ma üles ja mõtlesin, et ülehomme läheme viimaks ära, ja muidugi me ei läinud, aga kui me nüüd ülehomme ära ei lähe, siis lähen üksinda. Muidugi olen kunagi seda ka juba mõelnud, aga nüüd lähen tingimata. Hea oleks minna praegu kohe, kellegagi rääkimata, kedagi palumata, aga nii saab teha ainult selge peaga, mitte nüüd. Küll oleks hea ükskord ja alatiseks ära otsustada: kui vaid ärkan selge peaga, tõusen kohe üles, lähen välja ja kõnnin metsa. Ei lase kellelgi endaga rääkima hakata, see on väga oluline: mitte lasta kellelgi endaga rääkida, ennast ära rääkida, pead uimaseks ajada, eriti neid kohti silmade kohal, nii et kõrvus kumisema hakkab, iiveldus tekib, aju ja kondid pehmeks lähevad. Aga Nava juba räägib…
«… ja juhtus nii,» rääkis Nava, «et koolnud viisid meid öösel ära, aga öösel näevad nad halvasti, no on kohe täita pimedad, seda ütleb sulle igaüks, kas või Küürakas, kuigi ta pole kohalik, mitte sellest meie külast, kus me praegu sinuga oleme, vaid sellest, kus ma olin ilma sinuta, elasin emaga, nii et Küürakat sa ei saagi teada, tema külas olid kõik kohad seeni täis kasvanud, seeneniidistik tungis kallale, aga kõigile see ei meeldi, eks Küürakas läkski siis kohe külast minema. Ütles, et toimus Puhastus ja inimestel pole nüüd külas enam midagi teha… Jaa-ah. Aga kuu siis ei paistnud ja koolnud kaotasid vist tee käest, kogunesid kõik ühte troppi ja meie jäime sinna keskele, nii palav hakkas, midagi polnud enam hingata…»
Candide vaatas teda. Tüdruk lamas selili, käed üle pea, üks jalg risti üle teise, ega liigutanud. Lakkamatult liikusid ainult ta huuled ja aeg-ajalt hiilgasid poolhämaruses silmad. Kui ätt sisse astus, ei lakanud plika rääkimast, ätt aga istus laua äärde, tõmbas poti lähemale, nuusutas lärmaka lörinaga ning asus sööma. Siis Candide tõusis ja pühkis pihkudega ihult öise higi. Ätt matsutas ja pritsis, laskmata silmist pütikest, mis kaitseks hallituse eest oli kaanega kaetud. Candide võttis tal poti käest ja asetas Nava kõrvale, et too vait jääks. Ätt lutsis huuled puhtaks ja ütles:
«Pole maitsev. Praegu mine kelle juurde tahes, ikka pole maitsev. Ja päris rohtunud on ka see teerada, kus ma kunagi kõndisin, aga kõndisin ma palju – küll väljaõppele, küll lihtsalt suplema, aga tol ajal suplesin ma tihti, seal oli järv, aga nüüd on soo, ja ka kõndida on nüüd ohtlik, aga keegi kõnnib ikkagi, sest miks muidu on seal nii palju uppunuid? Ja roostik. Võin igaühelt küsida: miks seal roostikus teerajad on? Ja keegi ei tea seda ja polegi tarvis. Aga mis teil seal pütikeses on? Kui näiteks leotatud marjad, siis neid ma sööksin küll, leotatud marju ma armastan, aga kui on midagi eilset, mingid jäänused, siis neid pole tarvis, neid ma sööma ei hakka, sööge ise oma jäänuseid.» Ta ootas, pöörates pilku Candide’ilt Navale ja tagasi. Vastust saamata jätkas ta juttu: «Aga seal, kus roostik on kasvama hakanud, seal enam ei külvata. Varem külvati, sest Puhastuse jaoks oli tarvis, ja veeti kõik Savilagendikule, nüüd veetakse ka, aga nüüd enam sinna lagendikule ei jäeta, vaid veetakse tagasi. Ma rääkisin, et ei tohi, aga nemad ei saa aru, mis tähendab: ei tohi. Külavanem küsis mult lausa kõigi kuuldes: miks ei tohi? Näe, siin, kus sina oled, seisab Rusikas, isegi lähemal, näe seal, ütleme, seisab Kuulaja, aga näe seal, kus on sinu Nava, seisavad vennad Kiilakad, kõik kolm, ja kuulavad, aga tema küsib minult nende kõigi kuuldes. Mina ütlen talle, kuidas sa võid, me pole ju, ütlen, sinuga siin kahekesi… Tema isa oli ülitark mees, aga ehk polnudki ta üldse tema isa, mõned rääkisid, et ei olnud, ja tõepoolest polnud tema moodi. Mispärast, ütleb, ei tohi kõigi kuuldes küsida: «Miks ei tohi?»»
Nava tõusis, andis poti Candide’ile edasi ja asus koristama. Candide hakkas sööma. Ätt jäi vait, vaatas teda mõnda aega huuli mäludes, siis aga märkis:
«Teie toit ei ole hea, seda ei tohi süüa.»
«Miks ei tohi?» küsis Candide, et teda vihastada.
Ätt itsitas.
«Oh sind küll, Vaikija,» ütles ta. «Sina, Vaikija, võiksid parem vait olla. Räägi mulle parem, juba ammu küsin sinu käest: kas on väga valus, kui pea otsast ära lõigatakse?»
«Mis see sinu asi on?» karjus Nava. «Mida sa uurid kogu aeg!»
«Karjub,» teatas ätt. «Kärgib minuga. Pole veel ühtegi sünnitanud, aga kärgib. Miks sa ei sünnita? Elad Vaikijaga juba tükk aega, aga ei sünnita. Kõik sünnitavad, aga sina mitte. Nii teha ei tohi. Aga kas sa tead, mida tähendab «ei tohi»? See tähendab: «pole soovitatav, ei kiideta heaks», tähendab, nii käituda ei tohi. Mida tohib, see pole veel teada, aga vaat mida ei tohi – seda ei tohi. Sellest peavad kõik aru saama ja sina seda enam, sest elad võõras külas, maja sulle anti, seesama Vaikija sulle abikaasaks toodi. Tema pea võib-olla ongi võõras, külge pandud, aga kehalt on ta terve ja sünnitamisest keelduda sa ei tohi. Nii tulebki välja, et «ei tohi» – see on kõige ebasoovitatavam…»
Tige ja torssis Nava haaras laualt pütikese ja kõndis keldrisse. Ätt vaatas talle järele, nohises ja jätkas:
«Kuidas veel võiks mõista sõnu «ei tohi»? Võib ja tulebki mõista nõnda, et «ei tohi» on kahjulik…»
Candide sõi kõik ära, pani tühja poti kolksuga äti ette ja läks välja. Maja oli ööga kõvasti rohtu täis kasvanud ja ümberringi olevast tihedast taimestikust paistsid üksnes äti sissetallatud rada ja üks koht läve juures, kus ätt istus ja niheledes ootas, et nad üles ärkaksid. Tänav oli juba puhtaks tehtud, käsivarrejämedune roheline vääntaim, mis eile küla kohal kasvavatest läbipõimunud okstest välja ronis ja naabermaja ees juured maasse lõi, oli tükkideks raiutud, kääritajaga üle valatud, tumedaks tõmbunud ja juba hapnema hakanud. Ta lõhnas teravalt ja isuäratavalt ning naabrilapsed kükitasid ta ümber ringis, rebisid pehmet pruuni sisu ja toppisid suhu mahlaseid pritsivaid kamakaid. Kui Candide mööda läks, hõikas kõige vanem täis suuga pudistades: «Tummahammas! Kooljas!» Kuid teised teda ei toetanud – olid liiga ametis. Tänaval, mille värvis oranžiks ja punaseks maju uputav kõrge rohi ja kus hämaruses mänglesid lehekattest läbi tungivad tuhmid rohelised päikeselaigud, polnud rohkem kedagi. Põllult kostis igavate häälte ebaühtlane koor: «Hei, külva hoogsamalt, külva paremale, külva vasemale…» Metsast vastas kaja. Aga võib-olla mitte kaja. Võib-olla koolnud.
Rangjalg istus muidugi kodus ja masseeris jalga.
«Istu,» ütles ta Candide’ile lahkelt. «Näe, laotasin siia külaliste jaoks pehmet rohtu. Räägitakse, et lähed ära?»
Jälle, mõtles Candide, jälle tuleb otsast peale hakata.
«Mis on, kas ikka valutab?» küsis ta istet võttes.
«Jalg või? Ah ei, lihtsalt mõnus. Silitad teda, vaat niimoodi, ja on hea. Aga millal sa lähed?»
«Nii nagu sinuga rääkisime. Kui sa kaasa tuleksid,