Osvald Käpp. Tiit Lääne
kuulus maadleja tuleb.”
“Kuid meie kodu lähedal oli ka Tiigiveski plats, kus sõjaajast hoolimata käisid tulised jalgpallilahingud. Ajasin minagi omavanustega kaltsukera taga (päris pallist võis tollal ainult unistada), jooksime võidu ja hüppasime kaugust. Need olid poisikeste tavalised mängud.”
“Koolipoisina sai proovitud kõiki sportimisvõimalusi, mis tookord kättesaadavad – kergejõustikualad, pallimäng, võimlemine. Kes maadlema tahab hakata, peab ju igapidi osav olema. Maadlusmatile pääsesin spordiseltsi Kalev raskejõustiklaste harjutusruumis. See asus umbes samas paigas, kus ma praegu turistina elan – hotelli “Viru” kohal.”
“Käisin Kaarli tänaval asunud Noorte Meeste Kristlikus Ühingus võimlemas. Samas majas (seda ei ole enam alles) harjutasid ka maadlejad. Vaatasin nende rassimist sageli pealt, kuid erilist muljet nad mulle ei jätnud. Ometi sattusin hiljem kaelameeste kilda.
Olin siis juba töömees, kondiitrisell Brandmanni kompvekivabrikus. Pidev suhkru- ja jahukottide tassimine oli lihaseid kenasti kasvatanud, mis mu lühikese kasvu tõttu eriti silma torkasid. Vanemad mehed ütlesid, et poiss, sul on palju jõudu, peaksid maadlust õppima või pomme tõstma.
Nii läksingi Gonsiori tänava Kalevi maja ärklikorruse maadlusruumi ja ütlesin, et tahan maadlemist harjutada. Välja ei visatud, kuigi olin alles 16-aastane.”
“Küllap olid traditsioonid ja suured eeskujud ka tõukejõuks, mis noorukese kondiitriselli Osvald Käpa Gonsiori tänavas asunud Kalevi spordiseltsi maadlusruumi tõid. Poiss oli lüheldast kasvu, ent tugeva kondiga.
Mis aga peamine – noormehel näis olevat tahtmist harjutada. Ka pärast kõige raskemat tööpäeva, kui suhkru- ja jahukottide sikutamine Brandmanni kompvekivabrikus oli lihaseid parasjagu töödelnud, seadis Osvald Käpp õhtuti ikka sammud Gonsiori tänavasse.”
“Olles huvitatud spordist noorena, liitus ta Tallinnas YMCA võimlemisrühmaga, kus ta sai esimesi juhiseid teda huvitanud maadlusalal praegu New Yorgis elavalt Karl Saarelt. Astunud hiljem spordiseltsi Kalevisse, sai tema alaks vabamaadlus ja klassikaline maadlus.
Osa võtnud võistlustest, äratas ta varsti tähelepanu ja saadeti võistlema Pariisi olümpiale. Seal ta kohale ei tulnud võistluskogemuste puudumisel.”
“Ärklituba oli madal, ruumi vähe, harjutajaid aga palju. Neid tuli ja neid läks, kes aga pidama jäid, nendest said korralikud maadlejad. Minu treeningukaaslased olid sel ajal Herman Kruusenberg, Albert Kusnets (läks peagi Sporti üle), Anton Koolman, Karl Kullisaar, Eduard Pütsep ja teised, kes juba oli või kellest kõigist said Eesti paremad maadlejad.
Treenerit meil ei olnud, võtteid õppisime kapsaks loetud Milleri maadlusõpikust, mida täiendasid vanemate meeste õpetussõnad. Nende jagajaid oli palju, näiteks Ernst Asman (Aastalu), Nikolai Kursman, Aleksander Peterson, Julius Tomson, Eduard Pütsep ja teised. Kõik nad olid maadlusega sinasõbrad sõjaeelsest või sõjaajast saadik. Paraku õpetas neist üks nii-, teine naamoodi. Tuli endal otsustada, mis õige, mis väär.”
“Osvald Käpp ei ole viimase neljakümne aastaga, mis ta on mööda saatnud sealpool “suurt lompi”, peaaegu et muutunud. Nii kinnitab vähemalt Albert Volrat, kes temaga koos omal ajal on rassinud Gonsiori tänaval Kalevi kitsukesel matil.
“Jah, olin Kalevi poiss,” meenutab 64-aastane “poiss” oma noorusaastaid. Sõna siit, teine sealt hakkavad kahekümnendate-kolmekümnendate aastate sündmused mälutagamailt lävele nihkuma.
Jah, Osvald Käpp on põline tallinlane, isa pidas siin sadulsepaametit. Poiss ise kavatses hakata hoopis jooksjaks – eeskuju oli Jüri Lossman, aga Nikolai Kursmanil jäi ta silma noorte maadlejate avastamisel. Osvald Käpp sai esimesed matiristsed tema kursustel.
Ja siis, 1923. aastal tuli treeneriks soomlane Robert Oksa, kes ühe aastaga Eesti maadlusele jalad alla sai. Oksa oli Soome paremaid keskkaallasi, kuid pole kunagi Soome värve kaitsnud, sest ta kuulus töölisspordiliitu ega lasknud end ühegi raha eest kodanluse poolele üle meelitada.
Pütsep, Väli, Käpp, Kusnets, Loo ja mitmed teised tolleaegsest raudsest matimeeste plejaadist, kes Eesti nimele palju kulda ja kuulsust toonud, läksid Pariisi olümpiamängudele ja maailma spordiareenile Robert Oksa käe alt. Eestist siirdus Oksa treeneriks Rootsi, kus töötas 20 aastat ja tõstis sealse maadlusspordi maailmatippudeni.”
Pütsepa eeskujul, Oksa juhendamisel
“Kalevis harjutasid maadlust enamikus noored entusiastlikud mehed. Treenerit neil ei olnud, maadlusvõtteid õpiti kapsaks lehitsetud Milleri maadlusõpiku järgi, mida täiendasid näpunäited staažikamatelt harrastajatelt.
Osvald Käpa eeskujuks oli Eduard Pütsep, kes oli maadlusega tutvust teinud Venemaal. Pütsep valdas palju võtteid ja oskas neid oskuslikult kasutada. Käpp mõistis, et ilma korraliku tehnikata pole maadluses edu loota. See lisas veelgi harjutamisindu.”
“Olin paras jässakas poiss, tahtmist jätkus ja nii ma silma hakkasin. 19aastasena võeti mind juba kaasa Pariisi olümpiamängudele. Aga olin noor ja kogemusteta, selline ülemaailmne suursündmus võttis ikka jalad nõrgaks. Eks muidugi reisiväsimus ka. Tookord oli see ju pikk reis paljude ümberistumiste ja ootamistega. Sööminegi käis põlve peal, kodust kaasavõetud leivakotist. Medal jäi esialgu ainult unistuseks.”
“Tehnikat tundis kõige paremini siiski Pütsep. Maadlema hakkas ta juba tsaariajal Peterburi Kalevis ja sai sealt päris hea kooli. Revolutsioon paiskas mehe Arhangelski kanti, kust ta lõpuks siiski nälginuna ja raskete katsumuste kiuste kodumaale tagasi pääses. Olevat siis enese mehemoodi täis söönud ja läinud ümmarguseks nagu pall. Nägi kurja vaeva, et enne Antverpeni olümpiamänge kaalu maha võtta, kuid karske mehena ja korraliku harjutajana sai ta sellega lõpuks hakkama. Pütsepalt õppisin ma kõige rohkem.
Antverpenis maadles neli eestlast, järgmisel aastal võttis Helsingi maailmameistrivõistlustest osa koguni üksteist meest, kuid auhinnalisi kohti ei võidetud.
Otsa tegi lahti Pütsep, kes tuli 1922. aasta Stockholmi MM-võistlustel teiseks. Aasta hiljem edestas ta Balti mängudel Göteborgis kõiki Soome ja Rootsi paremaid kärbeskaallasi.
Sel ajal hakati juba vähehaaval valmistuma Pariisi mängudeks. Pütsep, leidmata Eestis väärilisi treeningupartnereid, käis sageli Soomes harjutamas. Ta oli pärast Helsingi MM-võistlusi seadnud endale eesmärgiks võita Pariisis esikoht ja sihikindla mehena ta sinnapoole tüüriski. Pütsepa idee oli kutsuda meile Soomest treener, kes tutvustaks meie mehi sealsete maadlejate tohutu edu saladustega.”
“Sel ajal hakati juba tasapisi valmistuma Pariisi olümpiamängudeks. Ettevalmistus võttis suurema hoo, kui maadlejaid asus juhendama nimekas Soome matimees Robert Oksa. Ta valis välja paarikümnest mehest koosneva grupi. Olümpia-aasta kevadeks jäi sõelale kaheksa, nende hulgas Osvald Käpp.
Vaatamata noorusele, nägi Oksa temas perspektiivikat maadlejat, kellel oli suurepärane reaktsioon, ründav stiil, hea kiirus võtete sooritamisel ja kergekaallase kohta väljapaistev jõud. Need omadused olid hea maadleja kujunemise eelduseks.
Ühest jäi siiski vajaka – noormehel puudusid suurvõistluse kogemused.”
“Sulgkaalus oli neli kanget ja võistlus nende kõigi vahel esivõistluste põnevam…