Saladuse hoidja. Kate Morton
oli noogutanud, kui Laurel rääkis „Sünnipäevapeo” etendusest ja mis tunde see temas tekitas, ja jutustanud omakorda Londonist, teatrist ja nimetutes ööklubides nähtud ansamblitest; korraks heiastusid Laurelile hiilgavad võimalused. Ja siis oli poiss teda suudelnud, esimene korralik suudlus, ja tüdruku peas oleks otsekui elektripirn plahvatanud, kõik sähvatas pimestavalt valgeks.
Ta nihutas end sinna, kuhu Daphne oli pannud kosmeetikakotist võetud peeglikese, vaatas end pingsalt ja võrdles lauservadele hoole ja vaevaga tõmmatud musti jutte. Rahul, et need said ühtlased, silus ta tukka ning püüdis vaigistada ebamäärast õõnsat tunnet, et midagi tähtsat siiski ununes. Rannarätik oli kaasas, ujumisriided kleidi all seljas, vanematele sai öeldud, et proua Hodgkins tahab teda täna kauemaks appi salongi koristama.
Laurel jättis peegli uurimise ja näkitses küünekida. Tegelikult pole ta ju loomult salalik, kõik ütlevad, et ta on hea tüdruk – õpetajad, sõprade emad, proua Hodgkins –, aga mis tal praegu üle jääb? Mil moel ta seda emale ja isale seletaks?
Ta teadis üpris kindlalt, et vanemad pole ealeski tõelist armastust tundnud, mis siis, et neile meeldib jutustada, kuidas nad omavahel tuttavaks said. Ah, eks nad muidugi armastavad teineteist, aga see on sedasorti turvaline vanade inimeste armastus, mis väljendub vastastikuses õlasoonte mudimises ja lõpututes teetassides. Ei, ohkas Laurel erutatult. Arvata on, et kumbki pole eales kogenud toda teist sorti armastust, seda, kus on ilutulestik, südamepuperdus ja kehaline – ta punastas – iha.
Soe iilike tõi kaugusest ema naeruhäält ning äratundmine, olgugi ähmasevõitu, et praegu seisab ta mingis mõttes elu teelahkmel, äratas Laurelis kiindumuse. Armas memm. Ta ei saa ju midagi parata, et tema noorus läks sõja pärast raisku. Et ta oli peaaegu kakskümmend viis, kui ta papsiga tutvus ja abiellus; et kui keegi lohutust vajab, tuletab ta meelde, kuidas paberlaevukesi teha; et tema suve kõrghetk oli küla aiaklubi auhinna võitmine, mille puhul tema foto ajalehes ära trükiti. (Siiski, tegu polnudki kohaliku kobrulehega – artikkel ilmus ühe Londoni lehe regionaalüritustele pühendatud erinumbris. Shirley vandeadvokaadist isa oli artikli ajalehest välja lõiganud ja uhkelt neile näha toonud.) Ema teeskles kohmetust ja vaidles algul moepärast vastu, kui isa artikli uue külmiku uksele kinnitas, aga alla võtma ta seda ei hakanud. Ei, ema oli oma ülipikkade õisubade üle uhke, tõsiselt uhke, ja just seda Laurel silmas pidaski. Ta sülitas küünekillukese suust välja. Petta inimest, kes õisubade üle uhkust tunneb, tundus mingil kirjeldamatul moel vähem julm kui sundida teda omaks võtma, et maailm on muutunud.
Petmises Laurelil eriti suuri kogemusi polnud. Nende pere hoidis kokku – seda märkisid kõik Laureli sõbradki. Nii näo ees kui teadaolevalt ka seljataga. Küllap oldi võõraste silmis süüdi väga kahtlustäratavas asjaolus – paistis, et Nicolsonid tõepoolest meeldivad üksteisele. Ent hiljuti oli toimunud mingi muutus. Ehkki muidu oli kõik justkui harilik, tuli Laurelile vahel peale kummaline tunne, nagu viibiks ta kusagil eemal. Ta kibrutas kulmu, sest suvetuuleke puhus juukseid näole. Õhtuti, kui isa tegi söögilauas oma armsaid nalju, mis polnud üldse naljakad, ja kõik naersid, oli Laurelil tunne, nagu oleks ta ise hoopis väljas ja vaataks aknast sisse; otsekui istuksid teised vagunis ja õõtsuksid tuttavas pererütmis, tema aga seisaks üksipäini perroonil ja vaataks pealt, kuidas rong liikuma hakkab.
Ainult et tegelikult on hoopis tema see, kes nende hulgast lahkub, ja peatselt. Ta oli asja uurinud: Londoni lavakunstikooli, nimelt sinna on tal tarvis minna. Mida vanemad selle minekusoovi kohta küll öelda võivad, juurdles ta. Kumbki pole eriti elutark – ema polnud enne Laureli sündi isegi Londonis käinud – ning tõenäoliselt viiks nad ajurabanduse äärele juba üksnes pelk mõtegi sellest, et vanim tütar plaanitseb pealinna elama minna, rääkimata siis veel ebamäärasest eksistentsist teatrimaailmas.
Onni all nööril kiikus märg pesu. Teksapükstel, mida vanaema Nicolson silmaotsaski ei sallinud („Laurel, sa näed labane välja – pole hullemat asja kui tüdruk, kes ennast niimoodi välja pakub!”), plaksusid sääred teineteise vastu ja ehmatasid ühetiivalist kana, kes kaagatas ja hakkas koha peal ringi tiirutama. Laurel libistas valgeraamilised päikeseprillid ninale ja toetas selja vastu onni seina.
Probleem seisnes sõjas. Sellest oli nüüd möödas juba kuusteist aastat – terve ta elu – ja maailm oli vahepeal edasi arenenud. Nüüd oli kõik teisiti; gaasimaskid, mundrid, toidutalongid ja kõik muu kuulusid üksnes suurde khakirohelisse kohvrisse, mida isa pööningul hoidis. Kahjuks paistis, et mõni inimene seda ei mõista; kõik need, kel vanust üle kahekümne viie.
Billy väitis, et Laurelil pole lootustki leida selliseid sõnu, mis neid mõistma paneks. Poiss ütles, et seda kutsutakse põlvkondade vaheliseks lõheks ning et oma arvamust väljendada on mõttetu; kõik on just nii, nagu seisab Alan Sillitoe raamatus, mis tal taskus alati kaasas on: täiskasvanud ei peagi lastest aru saama, ja kui saavad, siis järelikult teed sa midagi valesti.
Vanast harjumusest – hea tüdruk, vanemate suhtes lojaalne –, oleks Laurel vaidlema hakanud, kuid seekord mitte. Selle asemel läks mõte neile mitte kuigi ammustele õhtutele, mil tal oli läinud korda õdede eest minema hiilida, astuda healõhnalisse videvikku, transistorraadio pluusi alla peidetud, ja peksleva südamega puu otsa onni ronida. Sealses üksinduses kruttis ta skaala kähku Luksemburgi raadiojaamale, heitis pikali ja laskis muusikal end ümbritseda. Ja sedamööda, kuis muusika vaiksesse maaõhku immitses ja vanamoelised maastikupildid uusimatesse lauludesse mähkis, lõi Laureli nahk kihelema ülevalt joovastavast äratundmisest, et tema on osake millestki suuremast: ülemaailmsest vandenõust, salarühmitusest. Uue põlvkonna inimestest, kes kuulavad just praegu muusikat ja mõistavad, et neid ootavad ees elu, maailm, tulevik …
Laurel tegi silmad lahti ja mälestus kadus. Soe tunne ent püsis ning rahulolevalt ringutades jälgis ta pilguga künnivarese lendu pilveräbala all. Lenda, linnuke, lenda. Täpselt nagu tema ise, niipea, kui kool seljataga. Ta vaatas üksisilmi ja lubas endal alles siis silmi pilgutada, kui lind oli taevasinas kahanenud nööpnõelapea suuruseks, ning olles seeaegu endale ennustanud, et kui ta kordagi pilgutamata vastu peab, hakkavad vanemad temast aru saama ja tulevik on suuremate karideta.
Silmad võidukalt veekalkvel, laskis ta pilgul taas majale pöörduda: magamistoa aken, sügisaster, mille Laurel ja ema olid istutanud vaese kassi hauale, kelle nimi oli Konstaabel, pragu telliskivimüüritises, kuhu, piinlik mõeldagi, ta kunagi haldjatele kirjakesi jättis.
Oli häguseid mälestuspilte varasemast ajast, mil ta oli alles päris pisike, korjas mererannas lombist ranniklasi ja sõi vanaema mereäärse pansioni eestoas õhtust, kuid need olid otsekui unenägu. Siinne talu oli ainus kodu, mida ta teadis. Ja kuigi ta endale samasugust tooli ei soovinud, meeldis talle näha igal õhtul vanemaid ühesugustes tugitoolides istumas, meeldis uinudes teada, et nad ajavad pominal teispool õhukest vaheseina juttu või et tal tarvitseb vaid käsi välja sirutada, ja juba saaks ühele õdedest puudutusega märku anda.
Seal, kuhu ta läheb, hakkab ta neid taga igatsema.
Laurel pilgutas silmi. Ta hakkab neid taga igatsema. See teadmine oli järsk ja ränk. Rõhus sisikonnas nagu kivi. Õed laenasid luba küsimata ta riideid, lõhkusid huulepulki, tegid heliplaatidele kriimud peale, aga ikkagi hakkab ta neist puudust tundma. Nende tekitatud lärmist ja soojusest, liikumisest, nääklustest ja purustavast rõõmuküllasusest. Otsekui pesakond kutsikaid kukerpallitasid nad oma ühises magamistoas. Nad haarasid võõrad oma lummusse ja see oli tore. Nad olid Nicolsonitüdrukud, Laurel, Rose, Iris ja Daphne – tüdrukud nagu lilleaed, vaimustus paps, kui oli ülearuse pindi rüübanud. Põrgukutsikad, kuulutas vanaema pärast koolivaheajal toimunud külaskäike.
Nüüd kuuldus kaugusest hüüdeid ja kilkeid, ojaäärseid suvehääli. Sisimas hakkas pitsitama, just nagu sikutaks keegi köiest. Laurel kujutas neid selgelt ette otsekui dramaatilist stseeni vanaaegselt maalilt. Seelik külgedelt aluspükste värvli vahele topitud, ajavad õed üksteist koolmekohal taga; Rose on pagenud turvalistele kivilahmakatele ja kirjutab vitsaraoga veepinnale, peenikeste pahkluudega jalad vees kõlkumas; Iris on läbimärg ja maruvihane, rõngaslokikestega Daphne naerust kõveras.
Ruuduline piknikutekk laotatakse ojakalda rohule maha, ema seisab üsna sealsamas, ojakääru põlvekõrguses vees, kus vool on kõige