Saladuse hoidja. Kate Morton
kokku justkui suureks palliks, nii et ta ärkas öösel üles ja kisendas, sest pimedast riidekapist luuras teda läbi lukuaugu zombi ja oli valmis iga hetk oma hirmutegude juurde asuma. „Kuss-kuss, värvuke,” rahustas ema. „See oli ainult uni. Sa pead õppima vahet tegema, mis on päriselt ja mis ainult välja mõeldud. See polegi alati lihtne – minul võttis hirmus kaua aega, et asjast sotti saada. Liiga kaua.” Ta puges Laureli kõrvale voodisse ja küsis: „Tahad, ma jutustan sulle loo pisikesest tüdrukust, kes jooksis kodunt minema, et tsirkusesse tööle minna?”
Raske uskuda, et see haiglalina alla pinguldatud kahvatu olend on sama naine, kelle kohalolek ja vankumatu kindlus hajutasid toona kõik öised hirmud. Laurel oli arvanud, et on vaimus ette valmistatud. Elus oli ette tulnud, et sõber suri, ta teadis, kuidas lähenev surm välja näeb, vähi viimases staadiumis naise mängimise eest oli ta saanud Briti filmiakadeemia auhinna. Aga see siin oli midagi muud. See oli ema. Tuli tahtmine ümber pöörata ja plehku pista.
Aga ei pistnud. Rose noogutas raamaturiiuli kõrval seistes julgustavalt ja Laurel manas end kohusetundlikult ema külastama tulnud tütre tegelaskujuks. Ta astus kiire sammmuga lähemale ja võttis ema hapra käe pihku. „Tere siis,” sõnas ta. „Tere, kullake.”
Dorothy silmad vilksatasid korraks lahti ja sulgusid taas. Tasased hingetõmbed jätkusid endises rütmis, kui Laureli kerge suudlus ema paberjaid põski riivas.
„Ma tõin sulle ühe asja. Ei kannatanud homseni oodata.” Ta pani kompsud maha ja võttis käekotist pakikese. Kombekohase pausi teinud, hakkas ta kinki paberist lahti harutama. „Juukseharja,” ütles ta hõbedast asjakest sõrmede vahel keerutades. „Sellel on maailma pehmeimad harjased – vist metssea omad; ühest Knightsbridge’i antiigipoest leidsin. Näed, ma lasksin sinu nimetähed peale graveerida – siia. Tahad, ma harjan sul juukseid?”
Vastust polnud ta tegelikult lootnud, ja ega seda ei tulnudki. Laurel libistas harjaga õrnalt üle õhukese valge heide, mis oli ema näo ümber padjal laiali nagu kroon; kunagi nii tihedad ja tumedamast tumedamad pruunid juuksed olid võililleebemetena haihtunud. „Nii,” seadis ta juukseharja riiulile, nii et D-täht uhkelt välgatas. „Nõndaks.”
Rose oli nähtavasti rahul, sest ta ulatas Laurelile riiulilt albumi ja näitas žestidega, et käib korraks ära ja toob teed.
Perekonnas on igaühel oma osa; too oli Rose’i ja see tema osa. Laurel kohendas end raviotstarbelise välimusega toolil mugavamalt istuma ja avas vana albumi otse ema padja kõrval. Esimene foto oli mustvalge, nüüdseks juba tuhmunud ja pruunitäpiline. Roostekarva laigukeste alt paistis noor naine, rätik juustele seotud, hetkeks tegevusest välja kistud ja sellisena igaveseks jäädvustatud. Käsilolevalt töölt korraks pilgu tõstnud, kergitas ta kätt, otsekui sooviks pildistajat minema kõssitada. Naine naeratas kergelt, näol nii pahameel kui ka lustakus, suu toomas kuuldavale nüüdseks ammu ununenud sõnu. Midagi naljakat, oli Laurelile meeldinud mõelda, teravmeelne nüke selle pihta, kes on teisel pool fotoaparaati. Tõenäoliselt mõni vanaema paljudest kunagistest kostilistest: rändkaubitseja, üksildane puhkaja, läikima viksitud kingadega tasane bürokraat, kaitsval ametipostil sõja eest varjul. Teadja võis naise selja taga aimata rahuliku mere rannajoont.
Laurel kergitas albumi ema liikumatu keha kohale ja alustas. „Memm, selle pildi peal sa oled vanaema Nicolsoni pansionis. Aasta on 1944 ja sõda hakkab lõpule jõudma. Proua Nicolsoni poeg pole veel sõjast koju tulnud, aga varsti tuleb. Vähem kui kuu aja pärast saadab proua sind talongidega linna, ja kui sa toidukraamiga tagasi jõuad, istub köögis laua ääres üks sõdur, mees, kellega sa ei ole küll tuttav, aga kelle sa tunned ära raamitud fotolt kaminasimsil. Kui te kohtute, on mees vanem kui pildil, kurvem ka, aga riides samamoodi, seljas khakiroheline sõjaväemunder, ja ta naeratab sulle ja sina saad hoobilt aru, et just teda sa oledki oodanud.”
Laurel keeras lehte ja vajutas koltuma hakanud vahelehe nurga pöidlaga sirgemaks. Aeg oli kilepaberi praguliseks muutnud. „Abielludes oli sul seljas kleit, mille sa õmblesid oma kätega valmis kahest pitskardinast, mille vanaema Nicolson ülakorruse külalistetoast ohvriks tõi. Tubli, kallis memm – vaevalt see kergelt läks. Me kõik teame vanaema kiindumust sisustuskangastesse. Eelmisel õhtul oli torm ja sa olid mures, et pulmapäeval hakkab vihma sadama. Aga ei hakanud. Päike tõusis, tuul puhus pilved minema ja rahvas rääkis, et see on hea enne. Aga igaks juhuks kindlustasid sa end võimalike kahjude suhtes; näe, kirikutrepi alumisel astmel seisab korstnapühkija härra Hatch, õnnetooja. Mees ise rõõmustas ka – papa makstud rahaga sai ta oma vanemale pojale kingad jalga osta.”
Viimastel kuudel ei saanud kindel olla, kas ema üldse kuulab, ehkki lahkem põetaja ütles, et vastupidist arvata pole ju põhjust; fotoalbumit läbi võttes lubas Laurel endale vahetevahel mõne väikese väljamõeldise – mitte midagi hullu, ta võttis selle vabaduse üksnes siis, kui kujutlus kandus pealiinist kõrvale ja rändas mööda meelte ääremaid. Iris seda heaks ei kiitnud, ütles, et ema lugu on ta enda silmis oluline ja Laurelil pole õigust seda omalt poolt ilustada, kuid arst kehitas üleastumisest kuuldes vaid õlgu ja ütles, et peamine on lamajaga rääkida, mitte see, kas just täit tõtt räägitakse. Oli Laurelile silma pilgutanud. „Kellelt iganes võiks tõtt oodata, aga mitte teilt, preili Nicolson.”
Ehkki arst oli tema poolt, tundis Laurel oletatava kokkumängu suhtes vastumeelsust. Ta kaalus, kas hakata rõhutama, mis vahe on teatrietendusel ja pärispettusel, ja öelda sellele liiga mustade juuste ja liiga valgete hammastega jultunud tohtrile, et mõlemal juhul loeb vaid tõde, ent polnud ju mõtet laskuda filosoofilisse vaidlusse inimesega, kes kannab päevasärgi rinnataskus moekat golfikepikujulist pastapliiatsit.
Laurel pööras ette järgmise lehekülje ja leidis nagu ikka eest terve seeria pilte iseendast väikelapsena. Ladusalt kirjeldas ta oma varajaste eluaastate fotosid – Laurel magab titevoodis, mille kohale seinale on maalitud haldjad ja tähekesed; Laurel vidutab ema süles jonnakalt silmi; pisut suuremaks kasvanud Laurel paterdab juba südikalt mereäärses lombivees –, kuni jõudis sinna, kus lõppes jutustatu ettekandmine ja algas enda mälu. Albumilehte pöörates vallandas ta vaimus teiste kisa ja naeru. On see juhuslik kokkusattumus, et ta enda mälestused on nii tihedalt seotud pere juurdekasvuga, nende riburada pidi saabunud õdedega: pikas rohus kukerpallitamas, puu otsa ehitatud onni aknast lehvitamas, Greenacresi talumaja – nende kodu – ees reas seismas, mingi nüüdseks unustatud piduliku sündmuse tarvis lakutud ja silutud, pestud ja kammitud?
Pärast õdede sündi olid Laureli luupainajad lakanud. Õigemini teisenenud. Enam ei külastanud teda zombid või koletised või imelikud mehed, kes elasid päevasel ajal riidekapis; selle asemel hakkas ta nägema und, et tuleb suur tõusulaine, maailmalõpp või uus sõda, ja tema peab üksipäini nooremate eest hoolt kandma. See oli üks kõige selgemini meeles asju, mida ema talle rääkis, kui Laurel alles väike tüdruk oli: hoolitse õdede eest. Sina oled kõige vanem, ära lase neil ära kaduda. Tookord polnud Laurelile pähegi tulnud, et ema võiks rääkida omaenda kogemuste põhjal ehk et tema hoiatuses võiks olla ammune varjatud südamevalu noorema venna pärast, kelle pomm Teises maailmasõjas hauda viis. Lapsed võivad olla üsna enesekesksed, eriti need, kes on õnnelikud. Ja Nicolsonide lapsed olid enamjaolt teistest õnnelikumad.
„Selle pildi peal on lihavõtted. Kõrges lastetoolis istub Daphne, nii et aasta peaks olema 1956. Jah, ongi. Näe – Rose’il on käsi kipsis, seekord siis vasak. Iris veiderdab ja naerab kõige taga, aga seda naeru pole tal kuigi kauaks. Mäletad? Samal pärastlõunal käis ta külmkapi kallal ja lutsis tühjaks kõik vähisõrad, mis papa eelmisel päeval kalalkäigult kaasa tõi.” See oli ainuke kord, mil Laurel nägi isa tõsiselt vihasena. Pärast lõunauinakut komberdas päikesest põlenud isa kööki ja himustas maitsvat vähiliha, aga leidis eest vaid tühjad kestad. Laurel nägi ikka veel vaimusilmas, kuidas Iris redutab diivani taga – ainukeses paigas, kuhu ei ulatu isa ähvardused tal kere kuumaks kütta (tühipaljas ähvardus, aga sellegipoolest hirmutav) – ja keeldub välja tulemast. Anub, et keegi, kes teda kuuleb, halastaks ja palun-palun tooks talle siia diivani taha „Pipi Pikksuka”. Mälupilt äratas Laurelis kiindumustunde. Ta oli vahepeal juba unustanud, kui palju nalja Irisega sai, kui õde parasjagu just pahurdamisega ametis polnud.
Albumi tagant libises midagi välja ja Laurel tõstis selle põrandalt