Saladuse hoidja. Kate Morton
proua White’i küülikukuudi katusel. Vivien võpatas ja sosistas: „Meil on vaja rääkida – kiiresti.”
Dolly tõmbas ajavõitmiseks pika mahvi suitsu. Muidu oleks talle väga meeldinud üheskoos maha istuda ja südamest juttu rääkida, aga mitte praegu, mitte täna õhtul. Hetkel ihkas ta kannatamatult oma teed minna. „Ma ei saa,” vastas ta. „Pidin just …”
„Palun, Dolly.”
Dolly torkas käe taskusse ja pööras puust kingituse ringi. Jimmy on selle aja peale kindlasti kohal, imestab, kuhu ta jääb, vaatab iga kord ukse poole, kui see lahti tehakse, lootes, et tulijaks on tema. Kuidas ei tahaks Jimmyl oodata lasta, eriti praegu. Aga siin on Vivien, ilmus lausa läve ette, ise nii tõsine, nii närvis, vaatab sageli üle õla, anub ja ütleb, et tähtis asi ja peab rääkima … Dolly ohkas ja kapituleerus vastumeelselt. Ei saa ju Vivieni lihtsalt sinnapaika jätta, kui teine on täiesti endast väljas.
Ta kinnitas endale, et Jimmy mõistab ja et omal kombel on temagi hakanud Vivienist hoolima. Ja siis tegi Dolly otsuse, mis osutus kõikidele saatuslikuks. „Eks tulge,” kustutas ta sigareti ja võttis õrnalt Vivieni kõhna käe alt kinni. „Lähme siis sisse tagasi.”
Trepist üles minnes turgatas Dollyle pähe, et Vivien tuli ehk vabandust paluma. Muud seletust, miks teine on nii endast väljas ja oma tavapärase meelerahu kaotanud, ei tulnud lihtsalt pähe; jõukas ja stiilne Vivien polnud naine, kes eriti tihti vabandust paluks. See mõte tegi Dolly närviliseks. Mis vabandusi siin vaja – niipalju kui temasse puutub, võiks kogu see õnnetu episood minevikku jääda. Parema meelega ei võtaks ta seda enam eladeski jutuks.
Nad jõudsid koridori lõppu ja Dolly keeras oma toa ukse lukust lahti. Lülitile vajutades lõi paljas elektripirn tuhmilt hõõguma ja tõi kõik nähtavale – ahta voodi, kapikese, pragulise kraanikausi ja tilkuva kraani. Dolly nägi oma tuba äkki Vivieni pilgu läbi ja tundis piinlikkust. Kui armetu võib see paista, võrreldes nende elukohtadega, millega Vivien on harjunud, tolle hunnitu majaga Campden Grove’il, kus on torukujulised klaaslühtrid ja sebranahast pleedid.
Ta libistas vana kasuka seljast ja pööras ringi, et ülerõivas ukse külge konksu otsa riputada. „Vabandust, siin on nii palav,” tegi ta hääle muretuks. „Aknaid kahjuks ei ole – pimendamise mõttes lihtsam, aga tuulutamise seisukohalt pole kuigi mugav.” Ta viskas nalja, lootes õhkkonda lahedamaks muuta, endalgi tuju tõsta, aga see ei õnnestunud. Ta suutis mõelda vaid sellele, et Vivien seisab otse tema selja taga ja otsib kohta, kuhu võiks istuda – armas aeg. „Tooli kahjuks ka ei ole.” Mitu nädalat oli tal plaanis tool hankida, aga et praegu polnud priisata ning tema ja Jimmy olid otsustanud säästa viimset kui penni, siis arvas Dolly, et parem niisama läbi ajada.
Ta pööras ringi ning Vivieni ilmet nähes kadusid mööblialased puudujäägid silmapilk meelest. „Issand jumal,” läksid ta silmad sõbratari siniselaiguliseks verdunud põske nähes pärani. „Mis teiega juhtus?”
„Ei midagi.” Vivien, kes sammus nüüd ringi, rehmas kannatamatult käega. „Tee peal juhtus. Jooksin vastu laternaposti. Rumal minust, eks ma kiirustasin nagu alati.” Tõsi mis tõsi, Vivien liikus alati liiga rutakalt. See oli veidrus, mis Dollyle kohe algusest peale üsnagi meeldis – talle tõi naeratuse näole, et selline peen ja hästi rõivastatud naine tormab ringi kergejalgselt nagu plikatirts. Täna õhtul aga tundus kõik teisiti. Vivieni rõivastus oli valimatu, sukasilmad jooksid, juuksed sassis …
„Tulge,” tõi Dolly sõbratari voodi juurde, rõõmus, et oli selle hommikul nii hoolega üles teinud. „Võtke istet.”
Õhurünnaku sireen hakkas undama ja ta kirus poolihääli. Seda poleks praegu küll tarvis olnud. See niinimetatud Andersoni varjend1 on luupainajalik: inimesed tihedalt koos nagu silgud pütis, niisked madratsid, räige roisuhais, proua White’i hüsteerika; ja praegu, kui Vivien on sellises seisundis …
„Ärge tehke välja,” oleks Vivien justkui Dolly mõtteid lugenud. Ühtäkki oli tal hääl nagu käskijannal, harjunud korraldusi jagama. „Jääge siia. See on tähtsam.”
Tähtsam kui varjendisse jõuda? Dolly süda lõi puperdama. „Kas asi on selles rahas?” küsis ta. „Tahate tagasi?”
„Ei-ei, unustage see raha.”
Sireen huilgas kurdistavalt ja süstis Dollysse järjest enam ärevust. Ta ei teadnud, miks, aga ta kartis. Ta ei tahtnud siin olla, isegi mitte Vivieniga koos. Ta tahtis rutata mööda pimedaid tänavaid, sinna, kus Jimmy, nagu ta teadis, teda ootab. „Jimmy ja mina …” jõudis ta vaevalt alustada, enne kui Vivien vahele lõikas.
„Jah,” sõnas ta ning ilme ergastus, just nagu oleks talle äkki midagi meelde tulnud. „Jah – Jimmy.”
Segadusse sattunult vangutas Dolly pead. Mis Jimmy siia puutub? Vivieni jutus puudub vähimgi mõte. Võib-olla peaks ta lihtsalt kaasa võtma – nad võiksid ju koos minema söösta, kõikjal sagib alles varjenditesse ruttavaid inimesi. Nad läheksid joonelt Jimmy juurde – noormees teaks, mida teha.
„Jimmy,” ütles Vivien valjusti. „Dolly, ta on läinud …”
Samal hetkel jäi sireen vakka ning läinud põrkus toa seintelt vastu. Dolly ootas, et Vivien veel midagi ütleks, aga enne, kui ta oleks jõudnud, koputati ägedalt uksele. „Doll – oled siin või?” Küsijaks oli Judith, üks siinsetest elanikest, trepist üles jooksmisest hingetu. „Meie lähme alla varjendisse.”
Dolly ei vastanud, ei tema ega Vivien teinud ühtki liigutust, et minema hakata. Ta ootas, kuni sammud koridoris kaugenesid, astus siis kähku voodi juurde ja istus teise naise kõrvale. „Te ajate midagi segamini,” ütles ta kiiresti. „Nägin teda alles eile ja saan temaga täna õhtul uuesti kokku. Me lähme koos, minuta ta ei läheks …” Ta oleks võinud veel paljugi öelda, kuid ei hakanud seda tegema. Vivien vaatas talle otsa ning miski ta pilgus lubas kahtlusel läbi Dolly eneseusku tekkinud praokeste immitseda. Ta otsis käekotist kobamisi uue sigareti, sõrmed lõid sellele tuld otsa pannes värisema.
Siis hakkas rääkima Vivien, ja kui selleõhtune esimene pommitaja pea kohalt üle suhises, hakkas Dolly juurdlema, kas teise jutus võiks ehk leiduda pisike tõeiva. See tundus mõeldamatu, kuid Vivieni hääl oli nii tungiv ja käitumine imelik, ja takkapihta veel selline jutt … Dollyl hakkas pea ringi käima; toas oligi palav, ajas hingeldama.
Ta suitsetas aplalt ning Vivieni ülevaate fragmendid segunesid tema enda mõtete virvarriga. Lähedusse kukkus pomm, millega kaasnes hiiglaslik plahvatus, tuba täitis vilisev heli, mis pani kõrvad valutama ja ajas juuksed kuklal turri. Oli aeg, mil talle meeldis pommitamise ajal väljas olla – siis oli see tema meelest põnev, üldsegi mitte hirmus. Aga enam polnud ta rumal plikake, see muretu aeg paistis nii kauge. Ta kiikas ukse poole ja soovis, et Vivien lõpetaks. Peaks minema kas varjendisse või Jimmy juurde; ei tohiks siin lihtsalt istuda ja oodata. Dolly tahtis jooksu pista, peitu pugeda, silmist kaduda.
Sedamööda, kuis Dolly paaniline hirm kasvas, paistis Vivieni kartus vähenevat. Ta rääkis nüüd rahulikult, Dolly nägi vaeva, et tema vaikseid lauseid kuulda, ta rääkis mingist kirjast ja fotost ning halbadest, ohtlikest meestest, kelle eesmärk on Jimmy üles otsida. Plaan läks kohutavalt viltu, rääkis Vivien; meest alandati, Jimmy polnud restorani jõudnudki; Vivien oli teda oodanud, aga tema polnud ilmunud; siis saigi Vivien aru, et ta on tõesti läinud.
Äkki sobitusid erikujulised tükid läbi udu kokku, ja Dolly mõistis. „See on minu süü,” ütles ta, hääl vaevu valjem kui sosin. „Aga ma ei saa aru, kuidas – see foto … me leppisime kokku, et ei saadagi ära, polnud ju tarvis, milleks enam.” Teine naine sai aru, mida ta silmas peab; just Vivieni pärast oli plaan kõrvale heidetud. Dolly sirutas käe sõbratari käsivarre poole. „Midagi sellist ei pidanud juhtuma, ja nüüd on Jimmy …”
Vivien noogutas, nägu kaastunde kehastus. „Kuulake, mida ma räägin,” ütles ta. „On oluline, et kuulaksite nüüd hoolega. Nad teavad, kus te elate, ja tulevad teile kindlasti kätte maksma.”
Dolly ei tahtnud uskuda; tal oli hirm. Kuumi
Andersoni varjend oli kavandatud kuuele inimesele, väga kitsas, koosnes terasplaatidest ja asus tihti maa peal, mitte all. –