Maja Cornwallis. Sari Varraku ajaviiteromaan. Liz Fenwick
vaipkatted olid üks hullemaid, veel jubedam oli ainult avokaadoroheline vannitoasisustus. Mööbel oli ilus ja ta kujutles, kuidas need vähesed vanematest jäänud mööblitükid, mida ta maha polnud müünud, sinna sobiksid. Maddie sulges silmad. Ta ei tohi möödunusse takerduda, see ei anna midagi. Toast lahkunud, läks ta tagapool paiknevasse väiksemasse ruumi. See oli ilmselt olnud Daphne kabinet. Seal oli ilus suur aken, aga mööblit peaaegu polnudki, ainult paar kaustakappi, laud ja tool. Maddie heitis pilgu laual lebavatele paberitele, aga need olid kõigest mingid vanad arved ja tal polnud tarvis neid uurida. Uued tulevad niikuinii liigagi ruttu.
Maddie vaatas sisse trepi all olevasse väikesesse tualettruumi ja läks siis üles, peatudes vahepeal, et ümmargusest aknast välja vaadata. Tuppa astudes nägi ta, et see sarnaneb alumise korruse elutoaga, kuid on madalama lae tõttu hubasem. Valgus hoovas sisse. Maddie kõndis toa teise otsa ja uuris kabineti kohal asuvat ruumikat vannituba. Polnud mingit märki, et Daphne – või üldse keegi – oleks seda ruumi kasutanud. Kapp oli tühi ja polnud ka käterätte ega tualett-tarbeid. Võib-olla Daphne ei jaksanud vanuigi selle majapoole eest hoolitseda. Maddiele sobis tuba täiuslikult, sest siin oli nii hommiku- kui ka õhtuvalgust.
Toas paistis eelkõige silma suur nelja postiga voodi. See otsekui kutsus Maddiet ja naine oli liiga väsinud, et vastu panna. Vanast udusuletekist tõusis tolmu, kui madrats Maddie all lohku vajus. Tolmukübemed lendlesid päikesekiirtes ja Maddie surus maha soovi silmad sulgeda. Ta teadis, et isegi nii väsinult, nagu ta on, hakkaks ta uinudes kohe õudusunenägusid nägema. Maddie sundis ennast istuma ja siis voodist tõusma.
„Hannah?” Pähe tungis selge hääl. Maddie otsib teda.
„Hannah?”
Kas Hannah kuulis hääles kerget paanikat? Ta naeratas. Lõpuks ometi oli rahulikkus häiritud. Tavaliselt ei märganud Maddie suurt midagi, olles vajunud oma värvide ja vormide maailma. Põrgut, ta polnud isegi tätoveeringu peale kisa tõstnud. Oli algul lihtsalt suu kinni pannud ja seejärel märkinud, et sinist värvi on kenasti kasutatud. Maddie polnud asja niigi palju uurinud, et mõista: tätoveering polnud ehtne. Nii palju siis talle närvidele käimisest. Maddie ei karjunud. Ta ei raevutsenud. Ta muudkui aga pakkis, et siia paganama Cornwalli kolida, ja korrutas sinna juurde, milline taeva õnnistus see on, et ta selle maja päris.
Hannah lonkis kasuema juurde, kes seisis hallis.
„Seal sa oledki.” Maddie naeratas. „Vaatasid ringi? Mis sa arvad?”
Hannah kehitas õlgu.
„Ma võtan selle magamistoa, mis asub elutoa kohal. Sina võid saada ükskõik millise teise toa, mida tahad. Siin on igatahes küllalt, mille hulgast valida.” Maddie vaikis korraks. „Sul on võib-olla vaja mõnest teisest toast mööblit juurde tuua. Kindlasti leiad kõik, mida vajad.”
Hannah pööritas silmi ja ronis trepist üles. Maddie kohe pidi alati kõike positiivses valguses nägema. Millal see naine küll aru saab, et elu on nõme?
Tubade vahel edasi-tagasi liikudes ei suutnud Hannah otsusele jõuda, kuid Maddiest tahtis ta jääda võimalikult kaugele. Tuba, kus Hannah praegu seisis, ulatus läbi terve maja. See asus täpselt köögi kohal, seal oli kena kamin. Mitte selline suur ja avatud nagu allkorrusel, vaid elegantne ja daamilik, musta võre ümber väike valgest puidust simss.
Suuremas osas tubades oli mõni mööblitükk. Maddie oli öelnud, et Hannah võib võtta, mida tahab, nii et see ei pea tema otsust mõjutama. Ehk peaks lihtsalt valima toa, mis on Maddie omast kõige kaugemal, ja asi sellega.
Kaminasimsile nõjatudes mõtles Hannah, kas kamin on töökorras. Peaks ikka olema, sest Maddie ei teadnud, kuidas keskküttega lood on. Naine pidi seda hiljem katsetama. Iga normaalne inimene oleks enne lasknud kellelgi maja üle vaadata, kui nad sisse kolivad, aga ei, Maddie oli kohe kiiruga Londoni maja maha müünud. Ta küll väitis, et oli sunnitud seda tegema, et isa arveid maksta, aga see jutt oli jama. Oleks võinud hoopis siinse maja ära müüa. See peaks ju ka kellelegi midagi väärt olema.
Aknalauale istus lind.
„Tere hommikust, härra Harakas.” Hannah näksas huult. Kas ta polnud siis ikka veel tobedatest lapsikutest eelarvamustest välja kasvanud? Ei, mitte siis, kui need olid sellised, mida isa oli talle õpetanud ammu enne seda, kui kasuema mängu tuli. Hannah läks akna juurde ja uuris linnu säravmusti sulgi lähemalt. Harakas kallutas pead, enne kui ära lendas.
Akna all seisis korralik meigilaud. See oli põrgu moodi tolmune, aga puit tolmu all oli ilus. Hannah istus laua ette. Siin oli tal avatud aknast suurepärane vaade tohutu suurele puule, mis kasvas muruplatsil. Puu okste vahelt nägi ta välju teisel pool külatänavat, seal mäletsesid lehmad rahumeelselt päikese käes. Aknast tungis sisse puhang lehmasõnniku lõhna. Ikka pidi miski kõik ära rikkuma.
Hannah pööras akna juurest kõrvale. Sellest saab tema tuba. Siia oli vaja veel ainult kõrvaltoas olevat suurt riidekappi ja tuba ongi täiuslik. Ega ta nüüd sellest vaimustusse ka ei sattunud, tuba polnud lihtsalt nii hull, nagu ta oli arvanud.
KAKS
Pikk nädalalõpp oli möödas ja Maddie oli maja koristades ja õhutades vahetpidamata töötanud. Kui ta seisatas ja aknast välja vaatas, olid suure puu piirjooned kerges vihmas ähmastunud. Tema sõrmed olid katki hõõrdunud ja õhus hõljus veel äädikalõhna. Roosid, mis ta oli aiast lõiganud ja köögilauale vaasi pannud, aitasid küll pisut seda lõhna varjata, aga mitte piisavalt. Maddie ohkas ja vajus toolile. Tee oli tõmmanud, kuid ta ei võtnud vaevaks seda endale kallata. Oleks tore, kui keegi tuleks ja talle kallaks. Maddie hoidis hinge kinni. Ta oli üksi. Polnud enam kedagi, kes oleks teda aidanud, olgu siis teed kallata või Hannah’t kasvatada.
Hannah lonkis tusaselt kööki, juuksed varjasid ainult osaliselt tema torssis ilmet. Asjad polnudki kõige hullemad. See siin pole muidugi London, kuid Trevenen on ilus. Maddie surus keele hammaste taha, et see, mida ta ütlema hakkas, välja ei pääseks. Mis temaga küll lahti on? Kas ta on hulluks läinud? Või tegi seda lein? Või oli pidev Hannah’ga sõdimine hävitanud kõik tema paremad tunded? Kas viha oligi nüüd tema tavaline seisund? Või oli see midagi muud? Maddie ei teadnud, aga tal oli raske maha suruda endas kerkivat tormi. Võib-olla on tal juba kolmekümne kaheksa aastaselt alanud menopaus? Mingi põhjus pidi ju olema.
Hannah vajus prantsti istuma. Maddie õlgadele langes tolmu ja süütunnet. Ta kortsutas kulmu. Tüdruk tundus liiga kõhn. Selleks kolimiseks valmistumine oli neilt mõlemalt lõivu nõudnud. Maddie tõusis ja kallas klaasi vett. Ta ulatas selle Hannah’le ja jälgis, kuidas pahur tüdruk köögis ringi vaatab. Köök oli vilets küll, aga Maddie teadis, et selle vastu saab midagi ette võtta.
Näis, et Trevenen peaaegu räägib temaga. Võib-olla oli see niimoodi väikeste asjade pärast, mida ta pidevalt avastas. Näiteks need elutoa ilusad puupaneelid, mis meenutasid talle laeva, või tema toa juurde keerduv trepp.
Maddie vaatas köögis ringi. Trevenen ei vajanud remonti, kui välja arvata katus, mida tuli lappida. Tema ja Hannah said sellises seisus majas elada küll. Majal, kuigi see oli halvasti sisustatud, oli oma võlu. Maddie tundis sellele mõeldes alati elevust. See oli tema maja. Aega küll kulub, kuid ta toob maja minevikust käesolevasse sajandisse. Maddie seisis ja libistas käega üle silluse ning märkas sinna lõigatud nimetähti. TP 1595. Nii vanal majal on jutustada palju lugusid. Kes oli TP? Kas ta oli Penventon?
Hannah kiikus tooliga, mis tõi kuuldavale kaebleva hääle. Maddie pöördus tüdruku poole ja naeratas. Hommikul oli Maddiet vallanud optimistlik meeleolu ja palju ei puudunud, et ta poleks seda äragi tundnud. Kunagi oli tema klaas ikka pooltäis, kuid viimasel ajal tühjem kui tühi. Maddie surus selja sirgu. Ta paneb nende elu toimima ja parandab suhted Hannah’ga ning teeb sellega kohe algust.
„Kas sa Abist oled midagi kuulnud?”
Hannah pööritas silmi.
„Ma võtan seda kui jah-vastust.”
Hannah tõstis käed, tehes oma mida-iganes-liigutuse. Maddie tõmbus tagasi, kuid otsustas siis veel korra proovida. „Ma olen kindel, et ta tahab külla tulla. Cornwall on populaarne koht ja…” Maddie nägi, kuidas Hannah pani käed