Maja Cornwallis. Sari Varraku ajaviiteromaan. Liz Fenwick
oled sa rohkem segi, kui ma arvasin.”
Hannah tõusis ja hakkas köögist ära minema.
Maddie hingas välja ja otsustas, et ei ole vist parim aeg proovida Hannah’ga suhteid parandada. Nad mõlemad olid liiga väsinud.
„Tere!” hõikas mehehääl.
„No pagana pihta. See mees on jälle siin.” Hannah peatus uksel.
Maddie tõusis. „Tere, Mark.”
„Maja näebki juba parem välja.” Mark rääkis üle Hannah’ pea, sest tüdruk tõkestas tal tee kööki.
Maddie naeratas, tal oli hea meel, et keegi ikka märkas ka.
„Mind saadeti teile siia vorste ja kartuliputru tooma.” Mark naeratas laialt ja manööverdas Hannah’st mööda.
Hannah heitis juuksed silme eest kõrvale. „Mida? Kas te olete mingi isehakanud Nigella Lawson või?”
„Ei, aga kulub veel mõni päev, enne kui keegi pliidi üle vaatab, nii et natuke sooja toitu kulub marjaks ära.”
Hannah mühatas.
Maddie tõmbus pingule.
Mark köhis ja kõndis ukse juurde. „Ma jätan teid nüüd kahekesi, et saaksite Treveneni võlusid edasi avastada. Kui on mingit abi vaja, helistage. Ma töötan suurema osa päevi kodus.”
„Ja mis tööd te seal kodus teete, päästate nahkhiiri või?” küsis Hannah.
„Ma olen arhitekt, kuid nahkhiirte koopaid ma ei kavanda.”
„Ma tulen teiega koos välja.” Maddie vaatas Hannah’ poole. Ta teadis, et lihtsalt põgeneb probleemi eest. Sellest hoolimata kandsid jalad ta köögist välja, samal ajal kui ta püüdis mõelda millestki muust kui oma kasutütrest. Nähtavale ilmus foto, mis oli tema huvi äratanud kohe, kui ta siia saabus.
„Mark?” Maddie peatus foto ees. „Kas Daphne Penventon on sellel pildil?”
Mark astus tema kõrvale. „Ma arvan, et tema on see seal keskel.” Ta heitis Maddiele uuriva pilgu ja silmitses siis fotot. „Te ei tea siis temast tõesti mitte midagi?”
„Mitte kui midagi.”
„Nagu näete, oli ta kaunis naine. Olen kuulnud, et ta murdis mitu südant.”
Maddie noogutas. „Kas ta oli abielus?”
„Ei.”
„Huvitav, miks?” küsis Maddie.
Mark vaatas talle otsa. „Minu meelest sai tema peigmees sõjas surma.”
Naised fotol ei naeratanud, kuid mingil moel tunnetas Maddie nende lahkust. Ta silitas sõrmega fotol üle Daphne piirjoonte ja mõtles, kui vana ta võis selle tegemise ajal olla. Kas tema süda polnud siis veel purunenud? Olla uuesti noor ja seista taas samade otsuste ees. Kas Daphne oleks ikka samasse mehesse armunud, kui ta oleks teadnud, et see tähendab, et ta peab oma elupäevad veetma vanatüdrukuna? Kas inimesel on sellistes asjades üldse valikut? Vanatüdruk? Lesk? Maddie sulges silmad. Kas tema oleks ise midagi teisiti teinud? Ta teadis vastust, aga kahjuks polnud enam tagasiteed.
Väljas päikese käes ei paistnud asjad enam nii heidutavad. Vilgukivitähnid sealauda graniitseintel pimestasid teda. Seal oleks stuudio tarvis ideaalne valgus, kuid kuna hoonel polnud katust, jäi see täitumatuks unistuseks. Eelkõige tuli maja seest korda seada. Kui nad Marki neljarattaveolise juurde jõudsid, jättis Maddie mõtted kopituslõhnast ja niiskuslaikudest.
„Tänan teid kõige eest, mida tegite. Ma ei tea küll, kus me ilma teieta oleksime.”
„Ma arvan, et blokeeriksite mu sissesõiduteed.”
Maddie lihtsalt pidi selle peale naerma hakkama. Auto vastu nõjatudes tajus ta metalli kuumust. Miks tal nii külm on? Päev oli ju soe.
„Tänud veel kord.” Maddie sirutas käe välja ja vaatas, kuidas mehe tugevad sõrmed tema omade ümber põimuvad. Tekkis mingi side, Maddie astus sammu tagasi ja lasi käest lahti. Ta tõstis pilgu ja märkas mehe silmis üleannetusesädet.
„Pole tänu väärt. Kaunite naiste päästmine on mu eriala.” Mark istus oma Land Roverisse.
„Seda te mainisite jah.” Maddie neelatas, et saada lahti klombist kurgus. Sellest oli juba terve igavik – kui täpne olla, siis kogu Johni surmast möödunud aeg –, kui keegi teda kauniks nimetas.
Saates pilguga autot, kuni see kurvis silmist kadus, märkas Maddie, et ida pool kogunevad pilved. Taas kerkis esile Johni surmast põhjustatud valu. Ta oli ju teinud kõik endast sõltuva, et mees elaks. Ta oli andnud kõik, aga sellest polnud piisanud. Üle Maddie põskede hakkasid voolama pisarad. Ta peatus roosi juures, mille veripunaseid õielehti valgustas päike. Maddie tundis, et tema süda purunes taas tuhandeks killuks.
„Hannah, me peame minema. Maddie seisis trepi ülemisel astmel ja ootas. „Hannah?” hõikas ta uuesti ja kõndis mööda koridori Hannah’ toa poole.
„Jaa, jaa. Juba tulen.” Hannah lõi ukse pauguga kinni.
„Tore. Meil on aeg kokku lepitud ja ma ei taha hiljaks jääda.”
„Jaa, ma tean. Sa ei taha kunagi hiljaks jääda.”
Maddie heitis tüdrukule kõõrdpilgu, kuid ei öelnud midagi ja läks Hannah’ ees auto juurde.
„Panid turvavöö kinni?”
„Loll küsimus.”
Maddie pööras auto ümber, ta kartis sõita ja tundis ennast nagu vana naine, kui ta rooli pigistas, otsekui oleks elu kaalul. Tagasivaatepeeglis paistis peas sädelev uus hall juuksekarv, esimesi oli ta märganud Johni matusepäeval. Ta oli läinud magama ainsagi halli juukseta, ärgates oli neid peas kümme ja ta kitkus need kohe välja. Maddie valvsusest hoolimata ilmusid hallid karvad ärevaks tegeva regulaarsusega ikka uuesti.
Kui Maddie tundis, et võiks korraks pilgu teelt ära pöörata, nägi ta, et Hannah uurib hoolega hekke. Ta oli kindel, et tüdruk kardab seda uut algust. Tegelikult tuli see nii halval ajal, kui üldse võimalik – Hannah’ lõpueksamite aastal.
„Mis kooli me siis lähme?”
„Kõigepealt Mullioni. Pole küll parim valik ja sa saad jääda sinna ainult aastaks ning pead siis jälle kooli vahetama. Teine on Helston.”
Hannah vaatas Maddiet. „Miks ma otsin kooli üheks aastaks? Kas me lähme siis Londonisse tagasi?”
„Ei, lihtsalt see on väiksem kool ja ma arvan, et sul on seal lihtsam kohaneda.”
Hannah pööritas silmi.
„Ma mõistan, et see pole see, mida sa tahad, aga meil polnud valikut.” Maddie teadis, et neil on vedanud, et midagi üldse valida on, sest kohta saada võis olla raske. Maddie vaatas jälle autopeeglisse ja mõtles, millal ta küll harjub neil külavaheteedel sõitma.
„Oleksime võinud Londonisse jääda.”
„Ei oleks.”
„Miks?” küsis Hannah.
„Ma ju rääkisin sulle. Palju ei puudunud, et oleksime pankrotti läinud.”
„Sul on ju raha.”
„Ei ole.” Maddie vaikis korraks. „Juhul, kui sa ise ei märganud, siis tea, et ma isa viimasel eluaastal ei töötanud.”
„Su vanemad jätsid ju sulle terve hunniku.”
Maddie kortsutas kulmu. „Nad ei jätnud mulle tervet hunnikut ja nüüd on see juba otsas ka. Kõik on ära kasutatud.” Raha muudkui kulus. Maddie neelatas ja mõtles tuhandetele.
„Aja aga jah kõik papsi kaela, kui teda enam siin ei ole.” Hannah pigistas huuled kokku.
„Ma ei aja midagi tema kaela. Me lihtsalt tegime sellised otsused. Ma põetasin teda. Ei töötanud. Kui ma ei maali, siis pole ka midagi müüa. Lihtne.”
„Ikkagi