Revolutsiooniline Venemaa. Orlando Figes
lõhestatuks küsimuses, kui palju kõlbab kasutada Stalini pärandit või isegi tunnistada tema mõju, välja arvatud tegevus väejuhina. Kogu riik jagunes Stalini ohvriteks ja nendeks, kes pidasid kalliks mälestust temast ja olid uhked Stalini juhtimisel Nõukogude riigis saavutatu üle. Küll oli aga kõne määrava tähtsusega nooremale põlvkonnale, kes identifitseeris end nn Hruštšovi sula põlvkonnana (šestidesjatniki ehk kuuekümnendate põlvkond) ja kelle hulgas oli ka 1955. aastal Moskva ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Mihhail Gorbatšov, kelle sotsialismi uuendamise ideede esimesed seemned külvas just Hruštšovi algatatud destaliniseerimise programm.
Kõikide järgmiste Nõukogude riigi juhtide ees seisis ülesanne, kuidas säilitada rahva usku revolutsiooni, kuivõrd see jäi üha kaugemaks ajalooliseks sündmuseks. Eriti terav oli probleem pärast 1945. aastat sündinud noorte puhul: nad olid liiga noored, et hinnata isegi Suurt Isamaasõda, ehk teist nõukogulaste suurt müüti pärast Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni. Stalini ajastu põlvkonnast parema hariduse saanud ja rohkem elu näinud sõjajärgse beebibuumi noori ei huvitanud niivõrd revolutsiooni ajalugu ja ideed, kuivõrd lääne muusika, filmid ja rõivad. Kas see tegigi nõukogude süsteemi hinguselemineku vältimatuks? Kas iga revolutsiooni saatus on kaotada energia ja surra vanadusse, kui see elab nii kaua kui Nõukogude Liit? Hiinapärane lõppmäng (liberaalsem majandus üheparteilises riigis) võinuks olla Andropovi ja Gorbatšovi ajal mõneks ajaks alternatiiv ka nõukogude juhtidele, ehkki on kahtlane, kas majanduse moderniseerimine oleks suutnud päästa süsteemi pikemas perspektiivis (nõukogude inimesed olid unustanud, kuidas tööd tehakse). Lõpuks oli aga just Gorbatšovi usk poliitilistesse reformidesse – mis rajanes tema leninlikel ideaalidel – see, mille tõttu kogu süsteem kokku varises.
2017. aastal hakkab maailma ajakirjandus meenutama revolutsiooni seoses selle sajanda aastapäevaga. Seega on õige aeg heita pilk tagasi 1917. aastasse. Nõukogude võimu kokkuvarisemisest järgmise põlvkonnana on meil võimalik näha seda selgemini, mitte osana külma sõja aja poliitikast või sovetoloogiast, vaid kui ajalugu, hulka sündmusi, millel oli algus, keskpaik ja lõpp.
Kaugemalt tagasi vaadates on meil võimalik näha revolutsiooni värske pilguga ja esitada jälle tähtsaid küsimusi: mispärast Venemaal? Mispärast Lenin? Mispärast Stalin? Mispärast see läbi kukkus? Ja mida see kõik tähendab? Neid küsimusi tasub esitada järgmise aastasaja alguses, nagu tasus seda teha ka eelmisel aastasajal.
Tänapäeva perspektiivist vaadatuna näib revolutsioon hoopiski teistsugusena, kui see tundus 1991. aastal. Rohkem kui kunagi varem tundub kommunism nüüd ajaloo näitelava episoodina, mis on juba möödanik. Kapitalismi võivad küll vaevata kriisid, aga peale Põhja-Korea ei nähta enam kusagil, isegi mitte Hiinas või Kuubal, plaanimajandust selle toimiva alternatiivina. Venemaa on maailmariigina jäänud palju nõrgemaks. Selle kadunud impeerium ja välispoliitiline mõju sunnivad imestama, kuidas läks Venemaal korda hoida Nõukogude Liitu ja Ida-Euroopat koos nii kaua. Hoolimata äsjasest sissetungist Ukrainasse, ei kujuta Venemaa enam niisugust agressiivset ohtu nagu varem. Ta ei alusta enam sõdu välismaal. Majanduslikult on Venemaa kõigest kahvatu vari sellest võimsast riigist, mis ta oli Esimese maailmasõja puhkedes. Seitsekümmend aastat kommunistide võimu laostasid selle maa. Siiski ärkas autoritaarse riigi traditsioon Venemaal kahekümne aasta eest ootamatult uuesti ellu. See Nõukogude riigi putinlikul tõlgendusel rajanev taassünd nõuabki, et heidaksime bolševismi – selle eelkäijatele ja pärandile – pikale ajaloole uuesti pilgu.
1. PEATÜKK
ALGUS
Pärast aasta kestnud katastroofilisi ilmaolusid pidi Venemaa kaguosa talurahvas 1891. aasta suvel näkku vaatama näljale. Eelmisel sügisel külvatud vili oli jõudnud vaevalt idanema hakata, kui saabusid külmad. Lund oli tulnud aga liiga vähe, et kaitsta noori taimi karmi talve eest. Kevad tõi kaasa tugevad tuuled, mis kandsid pinnase ülakihi tolmuna minema, ja seejärel, juba aprillis, algas pikk ja põuane suvi. Vihma ei sadanud üldse sada päeva järjest. Kaevud ja tiigid jäid kuivaks, kõrbenud maa pragunes, metsad tõmbusid pruuniks ja kariloomad hakkasid teede ääres surema.
Sügiseks oli näljahäda levinud Uurali mäestikust Ukrainasse, hõlmates Prantsusmaast kaks korda suurema ala, kus elas 36 miljonit inimest. Maainimesed jäid nõrgaks ega väljunud enam oma hüttidest. Niinimetatud näljaleiba valmistati rukkiaganatest, kuhu segati hanemaltsa, sammalt ja puukoort, mistõttu leib oli kollane ja kibeda maitsega. Need, kellel oli veel jõudu, pakkisid oma varanatukese kokku ja põgenesid, kuhu oskasid, ummistades oma vankritega kõik teed. Ning siis puhkesid koolera ja tüüfus, nõudes 1892. aasta lõpuks pool miljonit inimelu.
Valitsuse reaktsioon kriisile oli saamatu. Esmalt pisteti pea liiva alla, rääkides eufemistlikult „viletsast viljasaagist” ning hoiatades ajalehti mitte avaldama teateid näljahädast, aga ometi seda tehti, näljahäda otseselt nimetamata. Sellest oli küllalt veenmaks näljast rääkivatest kuuldustest jahmunud ja mures avalikkust, et valitsusel on salasepitsus tõde varjata. Liikus lugusid põikpäistest ametnikest, kes keeldusid andmast toiduabi, enne kui neil olid „statistilised tõendid”, et rahval, kellele see on mõeldud, pole end enam mitte millestki muust elatada. Aga kõige suurema avalikkuse nördimuse põhjustas see, et valitsus kehtestas teraviljaekspordi keelu alles augusti keskpaiku, mitu nädalat pärast kriisi algust, mistõttu kaupmehed kiirustasid täitma oma välislepinguid ja nii kadusid nälgivate talunike aitamiseks sobivad toiduained välismaale. Isegi veel siis oli keelu vastu rahandusministeerium, kelle majanduspoliitikas (tõsta tarbekaupade hinda, nii et talunikud oleks sunnitud müüma rohkem teravilja) nägi avalikkus näljahäda peamist põhjust. Nagu ütles ebaõnnestunult sõnastatud ametlik hüüdlause: „Võime süüa vähem, aga peaksime rohkem eksportima.”2
Suutmata olukorraga hakkama saada, pöördus valitsus abipalvega üldsuse poole. See osutus ajalooliseks hetkeks, sest pani alguse uuele aktiivsus- ja arutlustelainele, mida valitsus ei suutnud kontrolli all hoida ja mis kasvas kiiresti filantroopiaüritusest poliitiliseks.
Üldsus reageeris võimsalt. Avaliku elu tegelased moodustasid sadu toimkondi, et koguda nälgivatele talupoegadele raha. Tuhanded head tahet ilmutanud inimesed olid astunud semstvote – kubermangude kohalikud omavalitsused, kus andsid tooni liberaalsed maa-aadlikud – juures moodustatud talurahva abistamistoimkondadesse (rajati koole ja haiglaid, pakuti agrotehnikaalast abi ja laenu, koguti statistikat talurahva elu kohta) juba alates nende asutamisest 1864. aastal. Niisugused kuulsad kirjanikud nagu Tolstoi ja Tšehhov (kes oli ühtlasi ka arst) jätsid oma kirjatööd kõrvale, et liituda abistamiskampaaniaga. Tolstoi süüdistas näljahädas ühiskondlikku korda, õigeusu kirikut ja valitsust: „Kõik on juhtunud meie endi süül. Oleme ise end oma vendadest ära lõiganud ja siin on ainult üks ravim – kahetseda, muuta oma eluviisi ja murda maha meie ja rahva vahel olevad müürid.”3 Tolstoi sõnum puudutas liberaalse üldsuse südametunnistust sügavalt, sest tunnetati oma võõrandumist talurahvast ja süütunnet oma privileegide pärast.
Näljahäda politiseeris vene ühiskonna ja alates 1891. aastast oli selle vastuseis valitsusele veelgi paremini organiseeritud. Semstvod laiendasid oma tegevust maamajanduse elavdamiseks. Arstid, õpetajad ja insenerid hakkasid looma erialaorganisatsioone ning nõudma suuremat mõjujõudu avalikus poliitikas. Ajakirjanduses ja perioodilistes väljaannetes, ülikoolides ja teaduslikes seltsides toimusid kriisi põhjuste üle tulised vaidlused, kus Marxi mõtted kapitalistliku arengu kohta leidsid üldist heakskiitu kui kõige veenvam seletus talurahva vaesumisele. Ülemaailmne turgude süsteem jagas talunikud rikasteks ja vaesteks, tööstus lõi jalad alt maatööndusel ning hakkas tekkima maata proletariaat. Sotsialistlik liikumine, mis oli 1880. aastatel olnud sügavas unes, ärkas nimetatud vaidluste tõttu jälle ellu. 1891. aastal veel teismelise, aga hiljem Venemaa tähtsaima marksistliku partei, sotsiaaldemokraatliku partei asutajaliikmeks saanud Lidia Dani sõnul osutus näljahäda üheks revolutsiooni teetähiseks, sest see näitas tema põlvkonna noortele, „et Vene süsteem on täiesti pankrotistunud. Oli tunda, nagu oleks Venemaa millegi lävel.”4
Millal siis niinimetatud revolutsiooniline kriis algas? Trotski vastab sellele, eristades objektiivseid
R. G. Robbins,
L. Tolstoi,
L. Haimson (toim),