Revolutsiooniline Venemaa. Orlando Figes
ohtu. Just kõrgemate klasside ootused – ja see, et tsaar polnud nõus neile vastu tulema – tegid näljast põhjustatud kriisi revolutsiooniliseks.
Kui Nikolai II astus pärast oma isa Aleksander III enneaegset surma 1894. aastal troonile, esitasid riigi kõige progressiivsemate vaadetega semstvojuhid talle oma poliitilised nõudmised. Nõuti, et tuleb kokku kutsuda üleriigiline rahvuskogu, mis kaasaks semstvod riigi valitsemisse. Avalikkust vihastanud kõnes mõistis Nikolai II niisugused „rumalad unistused” hukka ning rõhutas oma „kindlat ja vankumatut” ustavust „autokraatia põhimõttele”, mida ta oli oma ametivandes tõotanud kaitsta. Tsaari ülim võim oli absoluutne, seda ei piiranud seadused ega parlament, ametnikud ega avalik arvamus, ning ainuisikuliselt valitsedes juhindus ta üksnes vastutusest jumala ees.
Nikolai II uskus, et tema püha kohus on jätkata oma isa autokraatlikku valitsemisviisi, aga tal polnud selleks vajalikke domineerivaid isikuomadusi ega rahalisi vahendeid. Ta oli troonile astudes kõigest kahekümne kuue aastane. „Mis saab minust ja kõikidest teistest Venemaal,” oli ta pärast isa surma nuttes halisenud. „Ma ei ole valmis saama tsaariks. Ma pole kunagi tahtnud selleks saada. Ma ei tea midagi valitsemisest. Mul pole isegi aimu, kuidas ministritega rääkida.”5
Olnuks olud ja tema enda kalduvused teistsugused, oleks Nikolai II oma esimesel valitsemiskümnendil, kui oli veel lootust täita liberaalide lootused ja isoleerida revolutsionäärid, võinud põhiseaduslikku korda kehtestades võib-olla päästa monarhia. Inglismaal, kus heaks kuningaks olemise ainus nõue oli olla „tubli mees”, oleks ta võinud saada suurepäraseks valitsejaks. Ta polnud kindlasti halvem talle välimuselt nii sarnasest nõost George V-st, kes oli põhiseadusliku kuninga musternäide. Nikolai II oskas meeldivalt käituda ning tal oli väga hea mälu ja ta oli laitmatult väärikas, mis teinuks temast põhiseadusliku valitsejana ideaalse tseremoniaalsete ülesannete täitja. Paraku polnud Nikolai sündinud sellesse maailma: ta oli kõikide venelaste keiser ja isevalitseja ning Moskva, Kiievi, Vladimiri, Novgorodi, Kaasani, Astrahani, Poola, Siberi, Tauria Hersonesose ja Gruusia jne jne tsaar. Perekonnatraditsioonid ja trooni konservatiividest poolehoidjate surve kohustasid teda valitsema jõuliselt ja resoluutselt ning vastuseisu korral panema oma „jumaliku võimu” jõuga maksma.
Niisiis peitusid monarhia kokkuvarisemise juured siin, mitte talurahva rahulolematuses või töölisliikumises, mis köitsid nii väga marksiste ja mõningaid ajaloolasi, ega isegi mitte alanud rahvuslikes liikumistes impeeriumi äärealadel, vaid dünaamiliselt areneva avaliku kultuuri ja kivinenud autokraatia üha suurenevas konfliktis, kus viimane ei suutnud leppida ega isegi mõista teise poole poliitilisi nõudmisi.
Venemaa ühiskond oli kuni 19. sajandi viimaste kümnenditeni olnud suhteliselt stabiilne. Seda ei puudutanud teisi Euroopa monarhiaid aastail 1848–1849 raputanud revolutsioonid, kui Marx nimetas Venemaad „despootide viimaseks lootuseks”. Vene suur armee purustas peamise ohu tsaari keiserlikule võimule ehk 1830. ja 1863. aastal alanud Poola ülestõusud kergesti, riigi politsei aga tõkestas omavahel tihedalt seotud radikaalide ja revolutsionääride väikeste rühmitiste tegevuse ning sundis nad enamasti põranda alla.
Tsaari võimule suutis kõigest nõrga vastukaalu moodustada ainult maaomanikest aristokraatia. Vene aadelkonna jõukus ja positsioon ühiskonnas sõltusid oluliselt teenistusest sõjaväes või riigiametites. Samuti polnud tegelikult avalikke organisatsioone, mis oleks võinud heita autokraatiale väljakutse: enamik institutsioone (omavalitsusorganid, kutseala-, teadus- ja kunstiühendused) olid riigi moodustatud. Koguni õigeusu kiriku kõrgemad juhid määras ametisse tsaar.
Kirik säilitas Venemaa maapiirkondades endiselt eriti tugeva võimu. Paljudes külades oli vaimulik üks neid väheseid, kes oskas lugeda ja kirjutada. Kihelkonnakoolides õpetasid õigeusklikest köstrid lastele lojaalsust, aupaklikkust ja sõnakuulelikkust mitte üksnes vanemate ja kõrgemate tegelaste, vaid ka tsaari ja tema ametimeeste vastu.
Kõikidest autokraatiapüüdlustest hoolimata ei kontrollinud tsaaririik tegelikult maaelu ega suutnud juhtida paljusid talurahva elu olulisi tahke, nagu tõestas näljahäda. Vastupidiselt revolutsionääride loodud müütilisele kuvandile kõikvõimsast tsaristlikust režiimist olid kohalikud võimuorganid tegelikult peamine nõrkus. Iga Vene keisririigi 1000 elaniku kohta oli 19. sajandi lõpul kõigest neli riigiametnikku, Inglismaal ja Walesis oli see näitaja 7,3 ning Saksamaal 12,6 ja Prantsusmaal 17,6. Erinevalt poliitilisest politseist oli tavapolitsei Euroopa standardeid silmas pidades äärmiselt väike. Sajamiljonilise maaelanikkonna kohta oli Venemaal 1900. aastal kõige rohkem 1852 pristavit ning 6874 kardavoid ja urjadnikku. Tegelikult oli nii, et kui talupojad olid 1861. aastal toimunud pärisorjuse likvideerimisega maaomanike võimu alt vabastatud, jäeti nad ka iseenda hooleks.
Pärisorjuse kaotamisest hoolimata jäi selle pärand talunikke rõhuma ka järgmistel kümnenditel. Suurem osa haritavast maast jäi suurmaaomanikele, kes rentisid selle maad vajavatele talupoegadele välja hinnaga, mis 19. sajandi lõpupoolel, kui rahvaarv kasvas, hakkas järsult tõusma. Tegelikult jäi talurahvas kirja pandud seaduste mõjusfäärist ikkagi välja. Maainimeste asju aeti vastavalt külakogukonna (mir ehk obštšina) tavaseadustele, mis suures osas Venemaast lähtusid iidsest talupoeglikust arusaamast, et maa ei kuulu kellelegi peale jumala ja et igal perel on õigus seda maad harides ennast ära elatada. Selle põhimõtte kohaselt – et maa peaks olema nende käes, kes seda harivad – ei olnud maa õigusega mõisnike valduses ja näljasel talurahval oli õigus võidelda selle äravõtmise nimel. Maaomanike õigusi kaitsma mõeldud riigi kirjalike seaduste ja talurahva tavaõiguse vahel käis lakkamatu võitlus, talurahvas kasutas tavaõigust, et kaitsta oma üleastumisi seadustest: salaküttimist ja loomade karjatamist mõisniku maadel, puude langetamist mõisniku metsas, kalapüüki tema veekogudest ja nii edasi.
Maapiirkondade õigusasjade korraldamise eest vastutasid rahukohtud. Veel 1904. aastal oli neil õigus lasta talupoegi purjuspäi laaberdamise või loata maaomaniku maadel liikumise eest piitsutada. Niisuguse kehalise karistuse psühholoogilist mõju – nelikümmend kolm aastat pärast pärisorjade „vabastamist” – on raske üle hinnata. Üks talupoeg, keda oli piitsutatud selle eest, et ta ei võtnud rahukohtuniku ees mütsi peast ega kummardanud, küsinud hiljem: „Kes on vaene talupoeg härraga võrreldes? Mispärast on ta halvem koerast? … Koer saab vähemalt hammustada, aga talupoeg on vagur ja alandlik ning kannatab kõik ära.”6
Võimu sunnil rajanevat autoriteeti rõhutati kõiges: nii ohvitseride ja reameeste suhetes sõjaväes, tööandjate ja tööliste vahekorras kui ka suhtluses külavanemate, naiste ja lastega. Vene vanasõnade kohaselt pidi korrapärane peksmine tegema naisele ainult head, aga „üks peksa saanud mees on väärt kaht peksmata meest”. Jõulude, kolmekuningapäeva ja vastlate ajal toimusid küla eri osade, mõnikord ka eri külade vahel sageli surmaga lõppenud kaklused, millega kaasnesid rängad joomingud. Ükskõik kuidas seda vägivalda ka seletada – kas talurahva kultuuriga, nende raskete elutingimustega või korda kaitsvate seaduste nõrkusega –, etendas see riigivõimu kukutamisel 1917. aastal oma tähtsat osa.
Tsaarivõimu süsteem ei saanud hakkama väljakutsetega, mida 19. sajandi viimastel kümnenditel kujutasid enesest linnastumine ja moodsa turumajanduse areng, mis omakorda tõid kaasa palju demokraatlikke muutusi. 1890. aastad olid selles mõttes otsekui veelahe. Alates sellest kümnendist võime täheldada kodanikuühiskonna, avaliku sektori ja eetika tekkimist ning kõik need olid riigivõimuga vastuolus.
Leidsid aset põhjalikud sotsiaalsed muutused. Vana mõisamajandusele omane seisuste (soslovija) hierarhia, mille autokraatia oli loonud rahuldamaks oma vajadusi, varises kokku, kui kuju hakkas võtma uus ja dünaamilisem süsteem. Talupojana või koguni pärisorjana sündinud inimesed panid end maksma kaupmeeste, inseneride ja maaomanikena (nagu näiteks Lopahhin Tšehhovi näidendis, kes ostab kirsiaia). Kaupmeestest said ülikud. Ülikute pojad ja tütred hakkasid omandama vabameelsemaid elukutseid. Ühiskonna liikuvust kiirendas kõrghariduse levik. Ajavahemikus 1860–1914 kasvas üliõpilaste arv Venemaal viielt tuhandelt kuuekümne üheksale tuhandele. Avalik arvamus ja avalikkuse tegevus leidsid neil aastail üha rohkem väljundeid: päevalehtede arv kasvas kolmeteistkümnelt 856-le ja avalike institutsioonide arv 250-lt
A. M. Romanov,
R. Zelnik (toim),