Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Tara Hyland
hammustas huulde. „Sellepärast et minust ei tohi keegi teada.”
Alysha kortsutas hämmeldunud kulmu. „Mispärast siis?”
„Ma ei saa sulle öelda. See on saladus.” Cara tundis end korraga õnnetuna. Üksi olla oli nii hirmus ning ehkki ta luges palju ja mõtles enda lõbustamiseks välja kõikvõimalikke mänge, polnud see ju see, mis tõeline mängukaaslane. Nüüd ehmatab see tüdruk kindlasti ära ja jätab Cara sinnapaika, mõeldes, et Cara on imelik või nii.
Aga Alysha ei mõelnudki ehmuda, näis selle asemel hoopis aukartust tundvat. „Mina oskan saladust hoida,” ütles ta. „Kui seda on vaja, et koos mängida.”
Cara tundis tahes-tahtmata kiusatust. See tähendanuks keelust üleastumist, aga ta oli nii üksildane. Ja mis sellest siis halba sünniks? See tüdruk on siin ainult koolivaheajal – kellele ta sellest ikka rääkida võiks?
Märgates, et Alysha vaatab vastust oodates tema poole, noogutas Cara viimaks. „Olgu peale, me võime küll koos mängida. Aga ainult siis, kui sa vannud, et ei hinga sellest kellelegi.”
Tüdruku silmad olid pühalikult tõsised. „Vannun! Aga kõigepealt pead mulle ütlema, mis su nimi on.”
„Cara. Ja nüüd ma näitan sulle, kuidas metsast välja minna. Teed pole üldse raske leida ja homme võime sealsamas kokku saada.”
„Ma sain sõnumeid su õelt.”
Theresa oli terve õhtupooliku julgust kogunud, et rääkida Maggiele Franny väljailmumisest. Vanem tütar käis ema tavaliselt vaatamas kord kuus, aga nüüd olid Maggie lapsed üksteise järel tuulerõugeid põdenud ning Cara sinnajätmisest peale oli see tal esimene kord ema külastada. Theresa oli endaga pikalt ja tõsiselt aru pidanud, kas rääkida teistele pereliikmetele Franny tütrest. Lõpuks oli vana naine jõudnud otsusele, et midagi niisugust enda teada jätta on võimatu.
Maggiel läks natuke aega, enne kui ta mõistis, kellest ema räägib. Theresa sai aru, millal teadmine tütrele pärale jõudis, sest tolle silmad läksid üllatusest suureks. „Franny?”
„Tema jah,” vastas Theresa. „Ta kirjutas mulle mõne aja eest.”
Maggie laskis end toolil seljakile ja põimis käed rinnal vaheliti. „Kas tõesti? Ja mida tal kõigi nende aastate järel vaja oli? Vean kihla, et raha.”
„Maggie!” tõreles ema. „Ära räägi oma õest nõnda!”
„Ei tea miks?” nõudis tütar. „Ta hiilib keset ööd minema ning peaaegu kaheksa aastat ei ole temast kippu ega kõppu. Ma nägin, kui palju valu ta sulle ja isale tegi. Pärast tema lahkumist nutsid sa öösiti mitu kuud. Nüüd peaks mul olema õigus öelda tema kohta, mida iganes tahan.”
„No kuule nüüd ometi, kullake.” Frannyga silmitsi seistes võis ju Theresa tema vastu karm olla, aga tagaselja ei lasknud ta oma noorema lapse kohta midagi halba öelda. „Ükskõik mida Franny ka poleks teinud, ta on ikkagi minu tütar ja samamoodi on ta kõige kiuste sinu õde.”
„Mina teda oma õeks ei pea.” Üle Maggie näo jooksis põlastav grimass. Aastad ei olnud teda hellitanud. Kui enamiku naisi muutis emadus leebemaks, siis tema näis olevat muutunud veel sapisemaks ja tigedamaks. „Aga mis seal imestada, et sina teda kaitsed. Eks ta olnud alati sinu lemmik. Ilus ja andekas väike Franny, nii eriline – nõnda te kõik ju arvasite. Isegi mu mees. Aga tuli välja, et ta on just nimelt niisugune väike lipakas, nagu mina teadsin. Jooksis tolle põllutöölisega minema. Küllap siga juba pori leiab.”
Theresa jäi vanemale tütrele otsa vaatama, jahmunud tolle hääles kostvast õelusest. Ta oli plaaninud rääkida Maggiele Carast, lootuses, et ta aitab emal ehk lapse kasvatamise koormat kergendada. Nüüd nägi vana naine, kui kibedalt Maggie nooremat õde vihkab, ning teadis, et ei saa talle selle kohta sõnagi lausuda. Maggie ei taluks, et ta ta hoolitseb Franny lapse eest. Arvatavasti kannaks ta sellest ette, kellele vaja, ja niipalju kui Theresa teadis, oleks Cara võidud temalt otsemaid ära võtta.
See mõjus rusuvalt. Ta peab jätma saladuse enda teada. Niisugune tõdemus masendas teda.
Theresa vaatas kella. Cara pidi varsti koju tulema ja Maggiet ei tohtinud siis enam seal olla.
„Franny kirjutas lihtsalt, et elab Londonis ja tal läheb hästi. Oligi kõik,” sõnas Theresa tasa. „Aeg on juba hiline, tahad nüüd kindlasti minema hakata. Sul on ju pikk tee minna.”
Kolmeteistkümnes peatükk
„Sina!” Rezissööri abi osutas Frannyle. „Tule minuga kaasa.”
Tundes, kuidas kõhus erutusest keerab, läks Franny mehe kannul võtteplatsile, mis kujutas endast üheksateistkümnenda sajandi Metsiku Lääne salooni. See oli tal Juniperis esimene tööpäev. Talle oli antud teha lühike suts „Palvevennas”, kerge sisuga vesternis, mis jutustas lõbumajapidajasse armunud pastorist ja sekeldustest, mis armastajatel tuli läbi teha, enne kui nad viimaks kokku said. Suuremalt jaolt oli film vändatud New Mexico osariigis, aga režissöör soovis võtta paar stseeni ka stuudios.
Franny etteaste oli päris filmi lõpus. Lugu oli sealmaal, et pastor on linnast minema kihutatud ning maadam istub oma tüdrukutega saloonis, juues ja mängides kaarte ning püüdes unustada armastatud meest, teadmata, et too on salamahti tagasi ratsutanud, et ta endaga kaasa võtta. Kui pastor salooni uksest sisse astub, on Franny – tema mängib ühte saloonitüdrukut – esimene, kes tulijat märkab, ning tema ülesanne on müksata maadamit ja öelda: „Paistab, et teile tuli külaline.” Seepeale maadam pöördub, näeb pastorit ning läheb talle vastu.
Franny teadis, et roll pole suurem asi, aga parem ikka kui olla lihtsalt statist või mängida osa, millel ei ole üldse teksti. Ning talle kui esimesele saloonitüdrukule pidi makstama ka honorari. Hakatuseks polnud seegi paha.
Stseen oli lavastatud nõnda, et rühm saloonigörle istub ümber laua, naerdes ja naljatledes käputäie kundedega. Franny kandis nagu teisedki eest puhvis seelikuosaga musta- ja roosatriibulist kankaanikleiti, mille juurde kuulusid pikad elegantsed kindad ja roosa sulega peapael. Kostüüm meeldis talle – mis siis, et see oli õmmeldud kellelegi, kes oli temast paar numbrit suurem, ning garderoobi juhatajannal oli kulunud kakskümmend minutit, et see tagant haaknõeltega kokku võtta.
Viibida päris ehtsal võtteplatsil, lasta teha endale soeng ja meik ning passitada selga kostüümi tundus Frannyle nii erutav, et ta oli valmis leppima isegi selga torkivate haaknõeltega.
Teised statistid istusid juba laua ümber: kolm Franny omaga ühesugust kleiti kandvat görli ja nende kõrval neli kauboid. Režissööri abi osutas kõige nägusamale noormehele.
„Istu tema põlvele,” kamandas mees.
Franny täitis kohusetundlikult käsku. Natuke aega kulus sekeldamiseks: ta pidi istuma näoga täpselt õiges suunas, et salooni uks jääks tema vaatevälja. Kui režissööri abi lõpuks tulemusega rahule jäi, läks ta kutsuma peaosatäitjaid.
Kauboi, kelle põlvel Franny istus, oli liivakarva juustega poiss, tüüpilise ameeriklase välimusega ning just äsja Ohio bussilt maha astunud. Mees tutvustas ennast kui Bradi ja tunnistas, et ka temal on see esimene film.
„Millestki peab ju alustama, eks ole?” ütles ta.
Brad oli meeldiv ja sõbralik ning tahtis ilmselt vestlust arendada, aga Franny oli liiga huvitatud kõigest, mis toimus ümberringi, et olla midagi enamat kui lihtsalt viisakas. Teda üllatas, kui palju inimesi võtteplatsil viibib. Peale näitlejate – olgu neil tekstiga või sõnadeta roll – ja statistide oli seal kümneid võttemeeskonna inimesi, nende seas valgustajad, helimehed, operaatorid ja fotograafid. Ajal kui nad kõik ootasid staaride ilmumist, paistsid kuumad ja eredad Kliegi lambid Frannyle lagipähe, panid ta grimmi all higistama ja tegid silmadele haiget. Aga ta ei hoolinud sellest – tal oli põnevam kui eales varem.
Möödus kakskümmend minutit, enne kui tähed lõpuks võtteplatsile ilmusid. Naispeaosatäitja oli Lily Powell – täiuslik maadam. Texase päritolu näitlejannal oli lõunaosariikide mahe