Jaam üksteist. Emily St. John Mandel
ta takso võtaks, saaks ta poole tunniga koju, kuid talle meeldis olla väljas karge õhu käes, inimestest eemal. Nüüd tuli lund veel tihedamalt. Jeevan tundis ülevoolavat, süüdlaslikku elurõõmu. See oli nii ebaõiglane, et tema süda tuksub veatult, samal ajal kui kusagil lebab Arthur külmalt ja liikumatult. Ta hakkas mööda Yonge Streeti põhja poole sammuma, käed sügaval mantlitaskutes ja lumi nägu torkimas.
Jeevan elas Cabbagetownis, teatrist kirdes. See oli sedasorti vahemaa, mille ta oleks kahekümneselt hetkekski mõtlemata ära käinud, mõni miil läbi linna, punased trammid mööda sõitmas, kuid juba mõnda aega polnud ta jalgsi koju läinud. Ta ei olnud kindel, kas ta seda praegugi teha tahab, aga kui ta pöördus paremale, Carlton Streetile, tundis ta mingit jõusööstu ja see kandis ta esimesest trammipeatusest mööda.
Ta jõudis Allan Gardensi parki, mis oli enam-vähem poolel teel, ja seal tabaski teda täiesti ootamatult rõõm. Arthur on surnud, ütles ta endale, sa ei suutnud teda päästa, sul pole mingit põhjust rõõmustada. Kuid teha polnud midagi, ta oli joovastuses, sest ta oli terve elu pead murdnud, millist ametit valida, nüüd aga oli ta kindel, täiesti kindel, et tahab olla parameedik. Hetkedel, kui teised suudavad ainult vahtida, tahtis tema olla see, kes astub ette ja tegutseb.
Ta tundis jaburat soovi parki joosta. Tuisk oli selle võõraks muutnud, seal olid ainult lumi ja hämarus, puude mustad siluetid, talveaia klaasist kupli justkui vee alt paistev läige. Kui Jeevan oli väike, meeldis talle lamada aias selili ja vaadata, kuidas lumi tema poole langeb. Mõne kvartali kauguselt paistis juba Cabbagetown, Parliament Streeti lumesajust tuhmiks muutunud tuled. Jeevani taskus hakkas värisema telefon. Ta jäi seisma ja luges Laura saadetud sõnumit: Mul hakkas pea valutama ja ma läksin koju. Kas sa saad poest piima võtta?
Ja nüüd kadus Jeevani kehast igasugune hoog. Ta ei suutnud kaugemale minna. Teatripiletid olid mõeldud romantilise žestina – „teeme midagi romantilist, sest muidu me ainult tülitseme kogu aeg” –, aga Laura jättis ta sinna, jättis lavale surnud näitlejat elustama, läks ise koju ja tahtis nüüd, et ta piima tooks. Jeevan oli seisma jäänud ja tal hakkas külm. Tema varbad olid tuimad. Kogu tuisu maagia oli kadunud ja rõõm, mida ta hetk tagasi oli tundnud, hakkas hääbuma. Õhtu oli pime ja liikumist täis, lumi langes kiiresti ja vaikselt, tänavale pargitud autod paisusid iseenda pehmeteks kujutisteks. Jeevan kartis seda, mida ta ütleb, kui koju Laura juurde läheb. Korraks tuli mõte otsida mõni baar, kuid ta ei tahtnud kellegagi rääkida, ja kui mõtlema hakata, ei tahtnud ta eriti ka purju jääda. Ta tahtis lihtsalt üksi olla, kuni otsustab, kuhu edasi minna. Ta astus pargi vaikusse.
2
ELGINI TEATRISSE OLI NÜÜD jäänud ainult mõni inimene. Üks naine pesi kostüümiruumis kostüüme, üks meesterahvas triikis sealsamas kõrval teisi kostüüme. Üks näitlejanna – see, kes oli Cordeliat mänginud – jõi koos etenduse juhi abiga lava taga tekiilat. Üks noor lavatööline pesi lavapõrandat ja noogutas iPodist tuleva muusika taktis pead. Ühes garderoobis üritas naine, kes pidi lapsnäitlejatel silma peal hoidma, lohutada väikest nutvat tüdrukut, kes oli laval olnud, kui Arthur suri.
Kuus teistest mahajäänut olid triivinud fuajee baari, kus baarmen oli õnneks kohale jäänud. Seal olid etenduse juht, Edgar ja Gloucester, üks grimeerija, Goneril ja saalis olnud tegevprodutsent. Sel hetkel, kui Jeevan sumpas Allan Gardensi pargi lumehangede vahele, valas baarmen parajasti Gonerilile viskit. Jutuajamine oli läinud Arthuri lähedaste teavitamisele.
„Aga mis sugulasi tal oli?” Goneril kükitas baaripukil. Tema silmad olid punased. Ilma grimmita meenutas tema nägu marmorit, tal oli kõige kahvatum ja veatum nahk, mida baarmen oli eales näinud. Väljaspool lava tundus ta palju väiksem ja ka palju vähem kuri. „Kes tal oli?”
„Tal on poeg,” teadis grimeerija. „Tyler.”
„Kui vana?”
„Seitse-kaheksa ehk?” Grimeerija teadis tegelikult täpselt, kui vana Arthuri poeg on, kuid ta ei tahtnud, et teised teaksid, et ta kõmuajakirju loeb. „Ta elab vist emaga Iisraelis, äkki Jeruusalemmas või Tel Avivis.” Tegelikult ta teadis, et nad elavad Jeruusalemmas.
„Aa, õigus jah, poisi ema on see blond näitlejanna,” ütles Edgar. „Elizabeth oli ta nimi vist? Eliza? Midagi sellist.”
„Eksnaine number kolm.” Seda ütles produtsent.
„Minu meelest on poisi ema eksnaine number kaks.”
„Vaene poiss,” tähendas produtsent. „Kas Arthuril kedagi lähedast oli?”
Selle peale võttis maad piinlik vaikus. Arthuril oli olnud suhe naisega, kes lapsnäitlejate eest hoolitses. Seda teadsid kõik kohalviibijad peale produtsendi, kuid ükski neist ei teadnud, kas teised ka teavad. Gloucester oli see, kes lõpuks naise nime välja ütles.
„Kus Tanya on?”
„Kes see Tanya on?” küsis produtsent.
„Ühele lastest pole veel järele tuldud. Tanya on ilmselt laste garderoobis.” Etenduse juht ei olnud varem ühegi inimese surma pealt näinud. Ta oleks tahtnud suitsetada.
„Noh,” ütles Goneril, „aga kes tal veel oli? Tanya, väike poeg, hulk endisi naisi, aga veel kedagi? Õed-vennad, vanemad?”
„Kes see Tanya on?” küsis produtsent uuesti.
„Kui palju tal neid endisi naisi siis tegelikult on?” Baarmen lõi joogiklaasi läikima.
„Tal on vend,” ütles grimeerija, „aga ma ei mäleta, mis ta nimi on. Ma mäletan ainult, et ta ütles, et tal on noorem vend.”
„Neid oli vist kolm-neli,” vastas Goneril baarmeni küsimusele. „Äkki siis kolm?”
„Kolm jah.” Grimeerija pilgutas silmi, et pisaraid tagasi hoida. „Aga ma ei tea, kas viimane lahutus oli jõustunud.”
„Nii et Arthur ei olnud siis kellegagi abielus, kui… täna õhtul ei olnud ta abielus?” Produtsent teadis küll, et see kõlab tobedalt, aga ta ei osanud seda kuidagi teisiti sõnastada. Arthur Leander oli kõigest mõne tunni eest teatrisse tulnud ja oli kujuteldamatu, et homme ta enam ei tule.
„Kolm lahutust,” pomises Gloucester. „Kujutate ette?” Ta ise oli samuti hiljuti lahutanud. Ta üritas meenutada viimaseid sõnu, mida Arthur oli talle öelnud. Midagi näitlejate asetuse kohta teises vaatuses? Gloucesteril oli kahju, et talle ei meenunud. „Kas kellelegi on juba teatatud? Kellele me peaksime helistama?”
„Mina peaksin helistama tema advokaadile,” ütles produtsent.
Sellele lahendusele ei saanud keegi vastu vaielda, kuid see oli nii masendav, et kõik jõid mitu minutit vaikides, enne kui keegi suutis end rääkima sundida.
„Advokaadile,” ühmas lõpuks baarmen. „Jumal küll, on alles õudne. Inimene sureb ära ja helistatakse tema advokaadile.”
„Kellele siis veel helistada oleks?” küsis Goneril. „Tema agendile? Seitsmeaastasele pojale? Eksnaistele? Tanyale?”
„Ma saan aru, ma saan aru,” tõrjus baarmen. „Aga lihtsalt, pagan küll…” Kõik jäid jälle vait. Keegi märkis, et lumesadu on tihedamaks läinud, ja nii see oligi, nad nägid seda läbi klaasuste fuajee teises otsas. Baarist vaadates tundus lumesadu peaaegu abstraktne, justkui film viletsast ilmast inimtühjal tänaval.
„Noh, Arthuri mälestuseks,” ütles baarmen.
Laste garderoobis andis Tanya parajasti Kirstenile kirjapressi. „Näe,” ütles ta ja asetas selle tüdruku pihkudesse. „Ma üritan sinu vanemaid kätte saada, sina aga proovi nutmine lõpetada ja vaata seda ilusat asja…” ja Kirsten, nuuksuv, silmad pisarais, mõni päev kaheksandast sünnipäevast puudu, vaatas kirjapressi ja mõtles, et see on kõige ilusam, kõige imelisem, kõige kummalisem asi, mis talle on kunagi antud. See oli klaasitükk, mille sees oli lõksus äikesepilv.
Fuajees kõlksutasid baarileti äärde kogunenud inimesed klaase kokku. „Arthuri mälestuseks,” ütlesid nad. Nad jõid veel mõne minuti ja läksid siis tuisu