Jaam üksteist. Emily St. John Mandel
lumehanged talle juba poole sääreni ja talle meenus lapsepõlv, mil oli rõõm teha lume sisse esimesed jalajäljed. Kui ta talveaeda vaatas, trööstis teda seal õilmitsev paradiis, uduse klaasi tagant hägustena paistvad troopikalilled, palmilehed, mille kuju meenutas Jeevanile ammust puhkust Kuubal. Ta otsustas, et läheb venda vaatama. Ta tahtis väga Frankile rääkida tänasest õhtust, nii Arthuri surma õudusest kui ilmutuslikust taipamisest, et ta tahab hakata just nimelt parameedikuks. Enne tänast ei olnud ta selles päris kindel olnud. Ta oli juba väga kaua endale õiget ametit otsinud. Ta oli olnud baarmen, kõmufotograaf, meelelahutusajakirjanik, siis jälle kõmufotograaf ja siis jälle ka baarmen – ja seda kõike ainult viimase kümmekonna aasta jooksul.
Frank elas klaasist tornmajas linna lõunaservas, kust avanes vaade järvele. Jeevan lahkus pargist ja ootas natuke aega tänava ääres, hüpates ühe koha peal, et sooja saada, läks siis trammi peale, mis ujus ööhämarusest välja nagu laev, ja toetas lauba vastu akent, kui tramm liikus aeglaselt mööda Carlton Streeti, samas suunas, kust Jeevan oli äsja tulnud. Tuisus ei näinud enam peaaegu sammu kauguselegi, tramm liikus jalakäija kiirusel. Jeevani käed valutasid Arthuri tõrksa südame kokkusurumisest. See oli nii kurb, Jeevanile meenus, kuidas ta Arthurit Hollywoodis palju aastaid tagasi pildistas. Ta mõtles tüdrukust, Kirsten Raymonde’ist, kelle näol oli hele grimm; hallis ülikonnas kardioloogist, kes põlvitas Arthuri kõrval; kortsudest Arthuri näos, tema viimastest sõnadest – „Nii käblik…” –, ja see viis tema mõtted lindudele, Frankile, kes vaatas binokliga neil vähestel kordadel, kui nad koos linde vaatlemas olid käinud, Laura lemmik-suvekleidile, mis oli sinine, kollaste papagoide segadikuga, Laurale ja sellele, mis nende suhtest saab. Praegu oli veel võimalik, et Jeevan läheb pärast koju või siis helistab Laura ja palub vabandust. Nüüd oli Jeevan jõudnud peaaegu alguspunkti tagasi, paari kvartali kaugusel lõuna pool paistis suletud ja kustutatud tuledega teater. Tramm peatus natuke enne Yonge Streeti ja Jeevan nägi, et üks auto on keset trammiteed toppama jäänud, kolm inimest lükkavad seda, aga auto rattad käivad lumes tühjalt ringi. Jeevani taskus värises jälle telefon, kuid helistaja ei olnud Laura.
„Tere, Hua,” ütles Jeevan. Ta pidas Huad oma parimaks sõbraks, kuigi nad nägid teineteist harva. Nad töötasid pärast ülikooli paar aastat koos baaris, kui Hua õppis meditsiinikooli sisseastumiseks ja Jeevan üritas edutult pulmafotograafina kanda kinnitada, siis läks Jeevan ühe teise sõbra järel Los Angelesse, et hakata näitlejaid pildistama, Hua aga läks meditsiinikooli. Nüüd tegi Hua pikki päevi Toronto keskhaiglas.
„Kas sa uudiseid oled vaadanud?” küsis Hua kummaliselt tungivalt.
„Tänaõhtuseid või? Ei, meil olid teatripiletid võetud. Tead, sa ei usu ilmaski, mis juhtus, ma…”
„Kuula nüüd, ütle mulle täiesti ausalt, kas sul tuleb jälle paanikahoog, kui ma räägin sulle midagi väga halba?”
„Mul pole juba kolm aastat ärevushooge olnud. Arst ütles, et see kõik oli ajutine ja stressi pärast, sa ju tead küll.”
„Olgu siis, kas sa Gruusia gripist oled kuulnud?”
„Muidugi,” vastas Jeevan, „sa ju tead, et ma üritan uudistega kursis olla.” Eelmisel päeval oli laineid löönud lugu uuest ärevakstegevast gripiviirusest Gruusia Vabariigis, teated haigestunute suremusprotsendi ja juba hukkunute kohta olid vastukäivad. Üksikasju oli lünklikult. Nimi, mille uudisteagentuurid olid haigusele valinud – Gruusia gripp – tundus Jeevanile relvitukstegevalt armas.
„Mul on intensiivraviosakonnas üks patsient,” jätkas Hua. „Kuueteistaastane tüdruk, tuli Moskvast lennukiga eile õhtul, täna varahommikul toodi gripinähtudega erakorralise meditsiini osakonda.” Alles nüüd kuulis Jeevan Hua hääles kurnatust. „Tema väljavaated on viletsad. See selleks, aga hommikupoolikul oli meil samade sümptomitega veel kaksteist patsienti ja tuleb välja, et nad olid kõik sellesama lennu peal. Kõik ütlevad, et neil hakkas juba lennukis paha.”
„Sugulased? Esimese patsiendi sõbrad?”
„Nad ei ole esimese patsiendiga kuidagi seotud. Nad kõik läksid Moskvas lihtsalt sama lennu peale.”
„Ja see kuueteistaastane… ?”
„Ma ei usu, et ta sellest välja tuleb. Niisiis on meil esialgne grupp patsiente, kes tulid sama lennuga Moskvast. Täna pärastlõunal tuli aga veel üks patsient. Samade nähtudega, kuid tema ei olnud sellel lennul. Tema on lihtsalt lennujaamatöötaja.”
„Ma ei saa vist aru, mida sa…”
„Letiteenindaja,” ütles Hua. „Ma tahan öelda seda, et tema ainus kokkupuude teiste patsientidega oli siis, kui ta seletas ühele neist, kust lähevad bussid hotelli.”
„Aa,” tegi Jeevan. „Kõlab tõesti halvasti.” Tramm oli endiselt auto taga kinni. „Sa pead siis täna kaua tööl olema?”
„Kas sa SARS-iepideemiat mäletad?” küsis Hua. „Mäletad, kui me sellest rääkisime?”
„Ma mäletan, et ma helistasin sulle Los Angelesest ja kuulsin, et sinu haigla on karantiini pandud, aga ma ei mäleta, mida ma selle peale täpselt ütlesin.”
„Sa läksid endast täiesti välja. Mul kulus sinu maharahustamiseks tükk aega.”
„Nojah, eks ma seda vist mäletan jah. Aga enda kaitseks pean ma ütlema, et sellest jäeti päris…”
„Sa ütlesid, et ma sulle helistaksin, kui peaks puhkema päris epideemia.”
„Mäletan.”
„Täna, hommikust saadik, oleme me haiglasse võtnud üle kahesaja gripihaige,” ütles Hua. „Sada kuuskümmend neist viimase kolme tunni jooksul. Viisteist inimest on surnud. Erakorraline on uusi juhtumeid täis. Meil on haigete voodid juba koridoris. Riiklik Terviseamet teeb varsti avalduse.” Jeevan mõistis, et Hua hääles ei ole mitte ainult kurnatus. Hua oli hirmul.
Jeevan tõmbas märguandenööri ja hakkas tagaukse poole suunduma. Ta avastas, et vaatab vilksamisi teisi reisijaid. Noor naine ostukottidega, ülikonnas mees, kes mängis mobiiltelefonis mingit mängu, vanapaar, kes vestles vaikselt hindi keeles… Kas mõni neist tuleb lennujaamast? Jeevan tajus, kuidas nad kõik tema ümber hingavad.
„Ma tean, kui paranoiline sa vahel oled,” ütles Hua. „Usu mind, sa oled viimane inimene, kellele ma helistaksin, kui arvaksin, et asi pole tõsine, aga…” Jeevan kolkis peopesaga vastu ukseklaasi. Kes on seda ust enne teda puutunud? Juht vaatas kurjalt üle õla, kuid laskis ta ikkagi välja. Jeevan astus välja tuisu kätte ja uksed sihisesid tema selja taga kinni.
„Aga sa arvad, et asi on tõsine.” Jeevan kõndis mööda kinnijäänud autost, mille rattad pöörlesid lumes kasutult. Yonge Street oli siinsamas.
„Ma olen kindel, et asi on tõsine. Olgu, ma pean jälle tööle hakkama.”
„Hua, kas sa oled terve päeva nende patsientidega töötanud?”
„Minuga on kõik korras, Jeevan, minuga ei juhtu midagi. Ma pean lõpetama. Pärast helistan.”
Jeevan pani telefoni taskusse ja läks läbi lume edasi, pöördus lõunasse, Yonge Streetile, järve ja tornmaja poole, kus tema vend elas. Kas sinuga on ikka kõik korras, Hua, vana sõber, ja kas sinuga ei juhtu tõesti midagi? Jeevanil oli väga kõhe tunne. Eespool, siinsamas lähedal, olid Elgini teatri tuled. Teatri sisemus oli juba pimedaks tehtud, plakatid reklaamisid endiselt „Kuningas Leari”, Arthur vaatas pildil üles sinisesse valgusse, lilled juustes ja surnud Cordelia lõtv kogu kätel. Jeevan vaatas natuke aega plakateid. Siis sammus ta aeglaselt edasi, mõeldes Hua kummalisele kõnele. Yonge Street oli peaaegu inimtühi. Jeevan peatus hingetõmbamiseks ühe poe ees, kus müüdi kohvreid, ja vaatas, kuidas üks takso aeglaselt mööda puhtakslükkamata tänavat edasi rühib, valgustades esilaternatega tuisku, ja see vaatepilt, lumi valgusvihkudes, viis Jeevani hetkeks tagasi kunstlikusse lumesajusse Elgini teatri laval. Ta raputas pead, et peletada silme eest pilt Arthuri tühjast pilgust, ning läks kurnatushägus edasi, läbi varjude ja oranžide tulede Gardineri kiirtee all Toronto klaasise lõunaserva poole.
Queensi kaldapealsel