Jaan Talts. Tiit Lääne
nüüd tagantjärelegi hirmuäratavad. Tema enesekindlus ja suutlikkus panna end võistlustel maksma on kadestamisväärne.
Sõrmedel võib üles lugeda need võistlused, mida isa oma spordikarjääri jooksul ei võitnud. Sest mees tundis ennast sedavõrd täpselt, et ei läinud kunagi haigena või kehvas vormis olles võistlema.
Sest isal on olnud uskumatu oskus pühendada oma elu spordile. Kes pole sel tasemel sportinud, ei suuda seda ka ette kujutada. Isa tegi sporti nagu täppisteadust. Selles oligi tema edu valem.”
Noorus
“Olen pärit lapsepõlvest, kus kasvati teadmises, et tööd tuleb alati teha rohkem, kui selle eest tasutakse, ja sellise verrekasvanud hoiakuga läks meie põlvkond ellu ja sporti.”
“Jaan lihtsalt pidi kõige esimene olema. Kellesse ta sellisena läinud, ei tea. Meie ülejäänud oleme kõik leplikuma loomuga, pehmemad kui Jaan. Temale on elu üks igavene ärapanemine, tema peab ikka kõige kõvem olema.”
“Sporti tegime vihaselt… Jaan võitis kord Kilingi – Nõmme pioneeride mängudel kartulijooksu, tuli koju, ilmatu diplom peos. Kohalik kunstfotograaf tegi võitjast pildi, jaotas üle küla laiali. Jaan on pildil, diplom lõuast põlvini. Saigi Tšempioniks…
Õige sporditegemine oli kodus. Hirmus kemplemine käis. Näiteks kaardimäng lõppes alati kaklusega ja Jaan tõmbas mõne kaardi pooleks – kaotus tema hinge ei mahtunud.
Mina hüppasin rajooni võistlustel kõrgust 1.10, Jaan 1.05. Tuli koju, tõmbas kahe puu vahele nööri ja hakkas, hambad risti, kargama. Senikaua kargas, kuni tõmbas reie nööriga verilihale.
Lauatennises oli Jaan minust tugevam, aga ma olin linnameeste käest ära õppinud vindiga servi ja võitsin järgmisel võistlusel teda selle relvaga. Kus Jaan virutas reketi nurka: p… mina seda lolli mängu enam ei mängi!”
“Omavahele jäädes oli meil peamine spordiala kaardimäng. Lõikusime need papist välja ja kirjutasime numbrid, märgid peale. Kõik läks kenasti, kuni keegi sohki tegi. Siis lõppes kõik tüliga ja Jaan tõmbas kaardid puruks.
Muidu saime poistega omavahel korralikult läbi. Eks väiksemaid ütlemisi oli ikka. Seda tuleb igas peres ette”
“Suurt rõõmu valmistas esimene võit ja saadud diplom rajooni pioneeride suvisel kokkutulekul Häädemeestel. See oli 1955. aastal. Tol korral võitsin 40 m jooksu, kus isegi minust vanemad ja pikemad poisid pidid jääma kaotaja ossa…
Aga miks ma valisin põhialaks just tõstmise, selles on ”süüdi” paljud inimesed.”
“Mulle meeldib kõige rohkem lauatennis. Koolipõlves oli mul reket isegi tunni ajal põuetaskus. Olin siis väike poiss – meeter 58 pikk, 53 kilo raske. Kehalise kasvatuse õpetajaks oli meil tehnikumis üks saarlane – Paul Paakspuu. Tema ütles, et see lauatennis on vanade inimeste puhkekodu – mäng, sina oled noor mees, arenda ennast, tee tõstmist ja maadlust.
Hakkasingi maadlema. Kord jäi mul võistlustel veel üks vastane võita. Hakkasin teda heitma, kuid komistasin ja kukkusin selili. Pärast seda ma matile enam ei läinud. Häbi oli.”
“Pärnu rajooni piiril vastu Lätimaad asuv Massiaru küla oli sel ajal, kui meie seal koolis käisime, tuntud metsatööstuskeskus. Metsatöölised olid teadagi füüsiliselt tugevad ja vastupidavad mehed. Täpselt ei mäleta, oli see 1954. või 1955. aastal, kui Kilingi – Nõmme rajooni meistrivõistlustel tõstmises võitsid meie kandi mehed kaks esikohta: Jaan Vendla poolraskekaalus ja kohaliku kolhoosi esimees Juhan Mälksoo raskekaalus.
Üsna varsti ilmus kolhoosi kontori eesruumi tõstekang. Kuna kooli ja kontori vahel oli sadakond meetrit, siis joosti sinna vahetundidel jõudu proovima. Soovijaid oli palju, kange aga üks. Juhtus ka nii, et enne kui järg kätte jõudis, kutsus koolikell tundi tagasi. Jaan oli siis oma tosin aastat vana, kui tema pihud esimest korda külma raudtoru haarasid. Vaevalt sai kangi üles.”
“Sporti tegime kogu aeg. Massiaru kool oli Kilingi – Nõmme rajoonis meister nii võrkpallis kui teatejooksus. Lauatennises olime tugevad, samuti kergejõustikus. Polnudki peaaegu ala, mida väikeses koolis poleks tehtud.
Ja Jaan pidi alati esimene olema. Tal oli meeletu auahnus. Kust see pärit, ei tea.”
“Märkamatult jäi Talts pidama kangitõstjate hulka. Vahest sellepärast, et heaks kergejõustiklaseks saada polnud eeldusi (kasvu oli vähevõitu). Kuulitõukajate ja vasaraheitjate hulgas oli Talts ikka esirinnas. 1962. aastal tuli Eesti noortemeistriks kuulitõukes (15.08) ja vasaraheites (44.77). Mitmekülgsus tõi ainult kasu tulevaste võitude sepistamisel.”
“Jaani üks märksõna oli korrektsus. Ja puhtus. Ma ei tea ühtegi teist tõstesportlast, kes alati võistles korrektselt ja puhtalt riides, pea kammitud.
Kui hiljem Jaani võistlustel abistasin, siis oli minu üks ülesanne tõmmata enne lavale minekut Jaani õlgadelt ühe liigutusega soojendusdress. Ja selle dressi taskus pidi alati olema kamm, millega Jaan enne võistluskatset soengu korda tegi.
Selline puhtus ja hoolitsetus näitas tema iseloomu, kandus üle tema treenitusele ja sporditegemisele. Nõudlikkus ja kord nii iseenda kui teiste vastu.”
“Isa on olnud mulle suureks eeskujuks. Olen püüdnud elus tema järgi joonduda. Võibolla sellepärast olen ka temaga sarnane. Isegi oma ütlemistes.
Ega isaga kerge ole, sest ta tahab pidevalt midagi korda teha, ehitada, parandada. Temaga peab harjuma. Kes teda lähemalt ei tunne, need ehmatavad esialgu ära.
Ta mõtted keerlevad tegelikult spordis kogu aeg. Sõidab näiteks Tallinnast maakodu poole ning korraga peab auto kinni. Kirjutab kolm – neli lehekülge mõtteid paberile ja sõidab edasi.
Mida ta elus ette võtab, seda teeb ka maksimaalselt. Ta on kõike kogu aeg teinud nii, et tulemus oleks maksimaalne. Tiitel tuleb siis justkui ise. Nii oli spordis, nii oli kodu rajamisega Pärnumaal.”
Eesti
“Elu esimene tõstevõistlus oli siiski Vaekülas 1959. aasta talvel, kui kolme tõste summa oli 132,5 kg. Sama aasta sügisel Tihemetsas tuli juba 192,5, hiljem 202,5 kg. Abja rajooni noorte meistrivõistlustel (1960) suutis nooruke Talts kergekaalus tõsta 227,5 kg ja sama aasta sügisel vabariigi noorte meistrivõistlustel 242,5 kg. Tõstmine hakkas meeldima.”
“Peeter Lapp oli Abja rajooni “spordisüda”, universaalne ja väsimatu spordimees. Elasin siis Mõisaküla lähedal Kamara sovhoosis, kus mu isa töötas, ema aga oli Mõisakülas õpetaja, hiljem Kamara algkooli juhataja…
Pärast tööpäeva panin jalga ketsid, tõmbasin selga spordipluusi ja väsimusele vaatamata läksin välja, vabale põlluplatsile, mis asendas staadioni, ja ootasin Peeter Lappi. Kui aga eemalt nägin väikest mootorratast, siis kiirustasin, sest teadsin, et Lapp ootab mind. Ta õpetas mulle, kuidas kuuli tõugata, ketast ja vasarat heita, kuidas paremini startida ja kiiremini joosta. Ta oli mulle eeskujuks oma väsimatuse, suure tahtejõu ja spordiarmastusega.”
“Tihemetsa oli lühikest aega Abja rajooni all. Kord, kui Jaan saavutas tõstevõistlustel esikoha, kirjutati spordilehes, et Mulgimaa noormehe suur edu. Suvaliselt maha pandud piirid muutsid päritolu.”
“Eks esimene õpetus oli üsna