Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga. Jonas Jonasson
kõik, mida oli kirjutatud algebrast, transtsendentsetest, imaginaar- ja kompleksarvudest, Euleri konstandist, diferentsiaal- ja diofantilistest võrranditest, ja lõpututest (∞) muudest keerulistest asjadest, mis inseneri enda jaoks olid võrdlemisi udused.
Nombekost oleks aja jooksul kahtlemata kujunenud ülemuse parem käsi, kui ta vaid poleks olnud tüdruk ja pealekauba vale ihuvärviga. Nüüd säilitas ta lahjavõitu teenijatiitli, kuid paralleelselt koristamisega luges uurimisrühma ülema telliskivipaksusi probleemikirjeldusi, testide tulemusi ja analüüse. See tähendab: kõike seda, mida insener ise lugeda ei viitsinud.
„Mis jama see sihuke on?” küsis insener Westhuizen ja torkas koristajale järjekordse pundi pabereid pihku.
Nombeko luges läbi ja tuli tagasi teatega:
„See on staatilisest ja dünaamilisest ülerõhust tekkivate tagajärgede analüüs erinevate kilotonnidega pommide puhul.”
„Räägi inimese moodi,” ütles insener.
„Mida võimsam on pomm, seda rohkem hooneid õhku lendab,” täpsustas Nombeko.
„Sellest saavad ju isegi mägigorillad aru. Kas minu ümber on ainult idioodid?” küsis insener, kallas klaasi konjakit täis ja käskis koristajal jalga lasta.
Vangla mõttes oli Pelindaba Nombeko meelest vaat et suurepärane koht. Oma voodi, nelja tuhande kuivkäimla tühjendamise eest vastutamise asemel juurdepääs vesiklosetile, söök kaks korda päevas ja lõunaks puuviljad. Pluss isiklik raamatukogu. Õigemini polnud see loomulikult isiklik, kuid keegi peale Nombeko selle vastu huvi ei tundnud. Raamatukogu ei olnud ka eriti suur, ikka märksa erinev sellest, millisena ta Pretoria oma endale ette kujutas. Pealegi olid mõned riiulid täis vananenud või asjasse mittepuutuvaid teoseid. Ent see polnud kõige olulisem.
Seepärast jätkas ta suhteliselt muretult karistuse kandmist selle eest, et oli tol 1976. aasta talvepäeval Johannesburgis kõnniteel kogemata jäänud silmini purjus mehe juhitud auto alla. Praegune elu oli igas mõttes parem kui latriinitünnide tühjendamine maailma suurimal inimprügimäel.
Kui oli möödunud piisavalt palju kuid, oli aeg hakata aastaid lugema. Muidugi mõtles ta vahel, kuidas Pelindabast enne tähtaega mingi ime läbi välja saada. See oli samasugune väljakutse nagu taradest, miiniväljast, valvekoertest ja häiresüsteemist mööda pääsemine.
Kaevata tunnel?
Ei, see mõte oli nii rumal, et ta heitis selle otsekohe kõrvale.
Salaja mõnda autosse pugeda?
Ei, iga autojänese leiaksid valvurite hundikoerad üles ja sel juhul jääks üle ainult loota, et koerad löövad kihvad kohe kõrisse, siis poleks kõik järgnev enam nii tülikas.
Anda altkäemaksu?
Nojah, võib-olla … aga tal oleks ilmselt ainult üks võimalus ja see, kelle peal ta ideed katsetaks, võtaks Lõuna-Aafrika kombe kohaselt temalt teemandid arvatavasti ära ja annaks ta võimudele üles.
Varastada kellegi teise identiteet?
Jah, iseenesest võiks see õnnestuda. Raskem on aga varastada kellegi teise nahavärvi.
Nombeko otsustas põgenemismõtetesse pausi teha. Arvatavasti on nagunii ainsaks võimaluseks enda nähtamatuks muutmine ja tiibade külge kasvatamine. Ainuüksi tiibadest ei aitaks, neljas tornis valvavad kaheksa tunnimeest tulistaksid ta igal juhul alla.
Ta oli viisteist, kui ta kahekordse tara ja miinivälja taha vangistati, ja kui ta hakkas seitseteist saama, teatas insener pidulikult, et on hankinud Nombekole kehtiva Lõuna-Aafrika passi, ehkki too on mustanahaline. Ilma passita poleks tal enam olnud ligipääsu kõikidele koridoridele, kuhu ta laisa inseneri arvates pidi sisse saama. Reeglid oli kehtestanud Lõuna-Aafrika julgeolekuteenistus ja insener Westhuizen taipas väga hästi, millega tasub võidelda ja millega mitte.
Ta hoidis tüdruku passi oma kirjutuslaua sahtlis ja kuna tal oli lakkamatult vajadus inimestele pähe istuda, tegi ta sellest suure numbri, et pidi passi luku taha panema.
„See on sellepärast, et sa, „mis-su-nimi-oligi”, ei tuleks mõttele ära põgeneda. Ilma passita ei saa sa maalt lahkuda ja sel juhul leiame su varem või hiljem nagunii üles,” ütles insener ja irvitas.
Nombeko vastas, et kui inseneri peaks huvitama, siis „mis-ta-nimi-oligi” on juba ammusest ajast inseneri korraldusel vastutav võtmekapi eest. Mis sisaldab muu hulgas ka kirjutuslaua sahtlite võtit.
„Ja ma pole sellegipoolest ära põgenenud,” ütles Nombeko ja mõtles, et paigale sunnivad teda jääma pigem valvurid, koerad, häiresüsteemid, miiniväli ja kaksteist tuhat volti elektrivoolu.
Insener vahtis koristajale kurjalt otsa. Jälle oli tüdruk ninakas. See võib täitsa hulluks ajada. Pluss veel asjaolu, et tal on kogu aeg õigus.
Kuradi tüüp ikka!
Salajasima projekti kallal töötas eri tasemetel kakssada viiskümmend inimest. Nombeko pani varakult tähele, et kui omakasu kõrvale jätta, on kõige kõrgem ülemus enamikus asjades täiesti andetu. Ent tal oli õnne (kuni päevani, mil see õnn pöördus).
Tööprotsessi ühes etapis oli üheks raskemaks probleemiks uraanheksa-fluoriidi lekkimine katsete käigus. Insener Westhuizeni kabineti seinal oli suur must tahvel, kuhu ta tõmbas jooni ja joonistas nooli, pomises valemeid ja muud, mis jätaks mulje mõttetööst. Insener istus tugitoolis ja pomises sõnu „vesinikside”, „uraanheksafluoriid”, „leke” vaheldumisi inglis- ja afrikaanikeelsete vandesõnadega. Nombeko oleks pidanud tal võib-olla laskma edasi pomiseda, ta oli seal ju selleks, et koristada. Lõpuks tegi ta suu siiski lahti:
„Ma ei tea väga täpselt, mis on vesinikside, ja uraanheksafluoriidist pole ma peaaegu kuulnudki. Aga ma näen ju teie veidi raskesti tõlgendatavatest katsetustest seinal, et teie probleem on autokatalüütiline.”
Insener ei öelnud midagi, aga vaatas „mis-ta-nimi-oligist” mööda ukse poole, veendumaks, ega keegi juhuslikult pealt ei kuule, kui see kummaline olevus teda juba ei tea kui mitmendat korda järje peale aitab.
„Kas ma võin teie vaikimist tõlgendada loana jätkata? Tavaliselt te ju soovite, et ma vastaksin ainult kõnetusele.”
„Jah, räägi edasi!” ütles insener.
Nombeko naeratas sõbralikult ja ütles, et tema jaoks pole mingit tähtsust, mis on probleemi erinevate osade nimed, kõike saab selgitada matemaatilisest vaatenurgast.
„Vesiniksideme tähistame A-ga, uraanheksafluoriidi B-ga,” ütles Nombeko.
Siis läks ta seinal rippuva tahvli juurde, kustutas inseneri kirjutatud jama maha ja joonistas asemele esimese astme autokatalüütilise reaktsiooni kiirusevõrrandi.
Kui insener tühja pilguga tahvlit jõllitas, täiendas Nombeko oma arutluskäiku selgitava kõverjoonega.
Kui ta sellega valmis sai, taipas ta, et insener van der Westhuizen ei jaga tahvlile kirjutatust tuhkagi rohkem kui samasse olukorda sattunud suvaline latriinitühjendaja. Või siis Johannesburgi omavalitsuse sanitaarosakonna assistent.
„Ma palun teid,” ütles ta. „Püüdke nüüd aru saada, mul on vaja põrandad ära pesta. Gaas ja fluoriid ei meeldi teineteisele ja see mittemeeldimine kasvab galopeerivas tempos.”
„Mis on lahendus?” küsis insener.
„Seda ma ei tea,” vastas Nombeko. „Ma pole jõudnud selle peale veel mõelda. Nagu öeldud, olen ma siin koristaja.”
Samal silmapilgul astus uksest sisse insener van der Westhuizeni üks alluvatest. Uurimisrühma ülem oli saatnud ta inseneri juurde rõõmustava uudisega: töörühm on leidnud, et probleem on autokatalüütiline, mille tulemusena tekib filtritesse keemiline saaste, ja peagi leiavad nad kõigele lahenduse.
Töötaja ei pruukinud midagi öelda, sest harja käes hoidva kahvri selja taga nägi ta, mis insener oli oma tahvlile kirjutanud.
„Ahah, te olete sama asja juba välja arvutanud, mida ma rääkima tulin. Sel