Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga. Jonas Jonasson
ei öelnud midagi. Ent mõtles endamisi, et tema tulevikuväljavaated pole sugugi paremad kui valveosakonna ülema kassil, kellel selleks ajaks olid juba krambid tekkinud.
4. peatükk
Kuna Henriettalt saadud raha oli otsas, ei saanud Ingmar peaaegu terve tee Nizzast tagasi Södertäljesse hääletades midagi süüa. Kuid Malmös kohtus räpane ja ära nälginud alama astme postiteenistuja juhuslikult päästearmee sõduriga, kes oli pärast pikka päeva Jumala teenistuses parajasti teel koju. Ingmar küsis, kas sõdur ei saaks talle tükikest leiba anda.
Päästearmee sõdurit valdas otsekohe ligimesearmastus ja kaastunne, koguni nii suurel määral, et ta võttis Ingmari endaga koju kaasa.
Kodus pakkus ta juurviljaputru seapekiga ja pani siis külalise enda voodisse magama, heites ise pliidi ette põrandale. Ingmar haigutas ja ütles, et sõduri heasüdamlikkus avaldab talle sügavat muljet. Selle peale vastas päästearmee sõdur, et tema tegudele leiab seletuse piiblist, eriti Luuka evangeeliumist, kust võib lugeda halastaja samaarlase lugu. Päästearmee sõdur küsis Ingmarilt, kas ta tohib mõne rea pühakirja lugeda.
„Loomulikult,” vastas Ingmar, „aga lugege vaikselt, sest ma tahan magada.”
Seejärel ta uinus. Järgmisel hommikul ärkas ta värskelt küpsetatud leiva lõhna peale.
Pärast hommikusööki tänas ta heasüdamlikku sõdurit, jättis hüvasti ja varastas siis sõduri jalgratta. Minema vändates mõtles ta, kas mitte piiblis ei kirjutatud, et häda ajab härja kaevu. Ta polnud selles kindel.
Varastatud ratta müüs ta Lundis maha ja ostis saadud raha eest rongipileti koju.
Henrietta tuli talle uksele vastu. Naine ei jõudnud veel õieti teregi öelda, kui Ingmar teatas, et nüüd on aeg hakata lapsi tegema.
Henriettal oli tegelikult terve rida küsimusi, ennekõike oleks ta tahtnud teada, miks Ingmar tahab nüüd äkki voodisse minna, ilma seda neetud Ameerika sõdurikondoomide karpi kaasa vedamata, aga ta polnud loll ja leppis olukorraga. Tema ainuke nõue oli, et abikaasa käiks kõigepealt duši all, sest mehest hoovav hais oli peaaegu sama jube kui tema väljanägemine.
Abielupaari esimene kondoomivaba seiklus kestis neli minutit. Siis oli Ingmar omadega valmis. Kuid Henrietta oli sellest hoolimata rahul. Tema armastatud hulluke oli taas kodus ja enne voodisse minemist koguni kondoomid prügikasti visanud. Mõtle ometi, kui see tähendab, et nüüd on kõikidel narrustel lõpp? Ja võib juhtuda, et neid õnnistatakse väikese beebiga?
Viisteist tundi hiljem Ingmar ärkas. Ta jutustas alustuseks, et saigi seekord Nizzas kuningale pihta. Või õigemini küll vastupidi. Kuningas oli talle pihta saanud. Kepiga tema laupa tabanud.
„Armas aeg,” ütles Henrietta.
Jah, nii võib öelda küll. Kuid Ingmar oli kuningale selle eest üksnes tänulik. Kuningas oli ta silmad avanud. Pannud teda mõistma, et monarhia on saatana sigitis, mis tuleb välja juurida.
„Saatana sigitis?” küsis tema hämmastunud abikaasa.
„Mis tuleb välja juurida.”
Kuid ettevõtmine nõuab niihästi kannatlikkust kui ka nupukust. Ja seda, et plaani ühe osana teevad Ingmar ja Henrietta lapse. Muide, nimeks pannakse talle Holger.
„Kellele?” küsis Henrietta.
„Meie pojale loomulikult.”
Henrietta, kes kogu oma täiskasvanuea oli endamisi igatsenud Elsat, vastas, et kui neil üldse õnnestub laps saada, siis võib see ju ka tüdruk olla. Ingmar vastas, et nii negatiivne ei maksa olla. Kui ta selle asemel Ingmarile natuke süüa annab, siis räägib mees täpsemalt, kuidas tulevikus kõik olema hakkab.
Henrietta tegi süüa. Pajarooga peedi ja munaga.
Suutäite vahel rääkis Ingmar üksikasjalikult kohtumisest Gustaf V-ga. Esimest, kuid kaugeltki mitte viimast korda pajatas ta „jooksupoisist” ja „kelmist”. Teist ja kaugeltki mitte viimast korda hõbekepihoobist vastu pead.
„Ja nüüd tuleb monarhia selle pärast välja juurida?” küsis Henrietta. „Kannatlikkuse ja nupukusega? Kuidas kannatlikkus ja nupukus sinu meelest avalduma peaksid?”
Ta mõtles, kuid ei öelnud, et ei kannatlikkus ega nupukus pole ajaloolist perspektiivi arvestades tema abikaasa kuigi silmapaistvad iseloomujooned.
Kannatlikkusega on asi nii, et ehkki nad eile lapse tegid, saab Ingmar aru, et kulub mitmeid kuid, enne kui laps käes on, ja seejärel aastaid, enne kui Holger on piisavalt vana isa ürituse jätkamiseks.
„Mille jätkamiseks?” küsis Henrietta.
„Võitluse, mu kallis Henrietta, võitluse.”
Ingmaril oli läbi Euroopa hääletades laialt aega asjade üle järele mõelda. Monarhia väljarookimine ei kujune kergeks. Pigem on see eluaegne projekt. Või koguni veelgi pikem. Siinkohal tuleb mängu Holger. Kui Ingmar peaks enne võitluse lõppu surema, siis jätkab seda poeg.
„Miks just Holger?” küsis Henrietta ühena paljudest huvi pakkuvatest küsimustest.
Noh, tegelikult polegi tähtsust, mis poisi nimeks saab, oluline pole nimi, vaid võitlus. Aga poleks ju kuigi praktiline talle üldse mitte nime panna. Algul kaalus Ingmar Wilhelmit, tuntud kirjaniku ja vabariiklase Vilhelm Mobergi auks, aga siis tuli talle meelde, et sama nime kannab ka kuninga üks poegadest, prints, kes on pealekauba veel Södermanlandi hertsog.
Selle asemel mõtles ta läbi kõik teised nimed A-tähest alates ja kui ta rattaga Malmöst Lundi jõudis, oli käsil H-täht, ja ta mõtles päästearmee sõduri peale, kellega ta alles eelmisel õhtul tuttavaks oli saanud. Sõduri nimi oli Holger, tal oli tõepoolest hea süda, ehkki jalgratta kummid oli ta küll lohakalt täis pumbanud. Ausus ja suuremeelsus, mida Holger üles oli näidanud, olid harukordsed, samuti ei meenunud Ingmarile ühtegi aadlikku, kes seda nime kannaks. Holger on aadlikalendrist täpselt nii kaugel, nagu olukord nõuab.
Henriettal oli pilt enam-vähem selge. Rootsi juhtiv monarhist tahab nüüd pühendada oma elu kuningakoja põrmu paiskamisele. Ta kavatseb seda kutset järgida oma elu lõpuni ja enne hoolitseda selle eest, et järglased oleksid valmis üritust jätkama, kui ta viimne tunnike kätte jõuab. See kõik kokku tähendabki kannatlikkust ja nupukust.
„Mitte järglased,” ütles Ingmar, „vaid järglane. Tema nimeks saab Holger.”
Selgus, et Holger polnud ligilähedaseltki sama innukas kui tema isa. Järgmise neljateistkümne aasta jooksul pühendas Ingmar end kahele kõige olulisemale asjale:
1) luges kõike, mis vähegi puudutas viljatust,
2) tegeles kuninga kui institutsiooni ja persooni ulatusliku ja lihtlabase mustamisega.
Lisaks sellele tegi ta Södertälje postkontoris madalaima astme postiteenistuja tööd täpselt nii palju, et tööandja ei saaks teda vallandada.
Kui Södertälje linnaraamatukogu oli läbi loetud, sõitis Ingmar regulaarselt Stockholmi vahet ja käis kuninglikus raamatukogus. Nimi ajas õudselt närvi, kuid raamatuid oli seal küll ja veel.
Ingmar õppis kõike, mis puudutas ovulatsiooniprobleeme, kromosoomivigu ja häireid sperma tekkimises. Arhiivis sügavamalt tuhnides leidis ta ka kaheldavama teadusliku väärtusega infot.
Näiteks käis ta teatud päevadel pärast töölt koju jõudmist (tavaliselt veerand tundi enne tööaja lõppu) kuni magamaminekuni ringi palja alakehaga. Sel moel püsisid munandid jahedad ja Ingmar oli lugenud, et see soodustab spermatosoidide liikuvust.
„Kas sa võiksid suppi liigutada, kuni ma pesu kuivama riputan, Ingmar?” küsis Henrietta.
„Ei, munandid on pliidile liiga lähedal,” vastas Ingmar.
Henrietta armastas oma meest endiselt, sest too oli igas mõttes hakkamist täis, kuid aeg-ajalt tuli naisel seda kõike siiski mõne täiendava John Silveriga tasakaalustada. Ja