Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga. Jonas Jonasson
sattus kiri otsejoones minu lauale, ja ma usun, et see oligi eesmärk. Paistab, et kirja kirjutajal on hea ülevaade, kuidas presidendi turvalisust tagatakse. See paneb veelgi rohkem mõtlema, kes ta on. Igal juhul väga andekalt tehtud.”
President mühatas. Tal oli sõnades „Surm Ameerikale!” raske midagi andekat näha. Samamoodi nagu ka väites, et Elizabeth II ei kuulu inimsoo hulka.
Kuid ta tänas oma vana sõpra – ja palus sekretäril helistada Pretoriasse, peaminister Vorsterile. President Carter on otseselt vastutav kolmekümne kahe tuhande erinevas suunas sihitud tuumapea eest. Brežnevi käsutuses Moskvas on umbes sama suur tulejõud. Praegusel hetkel ei vaja maailm lisaks veel kuut sama võimsat relva. Siin tuleb asjaosalistel kõrvad tuliseks teha!
Vorster oli raevus. Ameerika presidendil, vanal maapähklikasvatajal ja baptistil, oli olnud jultumust helistada ja väita, et Kalahari kõrbes valmistatakse ette proovilõhkamist. Lisaks oli ta ette vuristanud väidetava koha täpsed koordinaadid. Süüdistused olid täiesti alusetud ja uskumatult solvavad! Vorster viskas keset kõnet Jimmy Carteriga telefonitoru vihaga hargile, kuid õnneks oli tal oidu sellega piirduda. Ta helistas otsekohe Pelindabasse, et käskida insener Westhuizenil proovilõhkamine kuskil mujal läbi viia.
„Kuskohas siis?” küsis insener Westhuizen, kui koristaja parajasti ta jalgade ümbert põrandat küüris.
„Kus tahes, aga mitte Kalaharis,” vastas peaminister Vorster.
„See võib asja mitme kuu või ehk koguni aasta võrra venitada,” ütles insener.
„Kurat, no tehke nii, nagu öeldud!”
Inseneri teenija lasi oma tööandjal uue lõhkamiskoha üle tervelt kaks aastat pead murda, kui Kalahari kõrb ära langes. Westhuizeni kõige targem mõte oli panna kogu see jama plahvatama mõnes rahvusriigis, kuid isegi tema enda meelest polnud see kuigi hiilgav idee.
Nombeko tajus, et inseneri aktsiad on taas järsult kukkumas ja peagi tuleb need uuesti tõusule suunata. Kuid siis tuli appi õnnelik juhus, väline asjaolu, mis andis insenerile ja seega ka tema koristajale veel pool aastat ajapikendust.
Ilmnes, et rahva pidev virin ja tänamatus oli peaminister B. J. Vorsteri ära tüüdanud. Seepärast nihverdas ta mõningast kõrvalist abi kasutades riigikassast kõrvale seitsekümmend viis miljonit randi ning käivitas ajalehe Kodanik, mis erinevalt kodanikest üldiselt kajastas Lõuna-Aafrika režiimi ja selle võimet pärismaalasi ning ka maailma ohjes hoida ainult positiivsetes toonides.
Õnnetuseks tõi üks eriti alatu kodanik kogu loo avalikkuse ette. Ja kui see neetud maailma avalikkus nimetas samal ajal Angolas läbi viidud õnnestunud sõjalist aktsiooni kuuesaja tsiviilisiku halastamatuks veristamiseks, tuli Vorsteril erru minna.
„Ehh, kurat küll,” sedastas ta viimast korda ja lahkus 1979. aastal poliitikast. Üle jäi sõita koju Kaplinna ja seada end grogiklaasiga sisse luksusvilla terrassil vaatega Robben Islandile, kus terrorist Mandela oma karistust kandis.
Mandela pidi ju ära mädanema, mitte mina, mõtles tasapisi mädanev Vorster.
Tema järeltulijat peaministritoolil, P. W. Bothat, kutsuti Die Groot Krokodil’iks – suureks krokodilliks – ja juba tema esimene telefonikõne Pelindabasse ehmatas inseneri poolsurnuks. Nombeko sai aru, et proovilõhkamisega ei või kauem oodata. Seepärast võttis ta teema jutuks ühel hilisel hommikupoolikul, kui insener veel kõnevõimeline oli.
„Nojah, insener,” ütles ta kirjutuslaual seisva tuhatooli poole küünitades.
„Mis nüüd lahti on?” küsis insener.
„Nojah, ma lihtsalt mõtlesin …” alustas Nombeko, ilma et teda oleks katkestatud. „Ma mõtlesin lihtsalt, et kui peale Kalahari, kus on lõhkamiskeeld, pole kogu Lõuna-Aafrikas mujal ruumi, siis miks te pommi merel ei lõhka?”
Lõuna-Aafrikat ümbritseb kolmest küljest lõputu meri. Nombeko meelest oleks nüüd, kus kõrb ära langes, proovilõhkamise koha valik pidanud isegi lapsele selge olema. Laps nimega Westhuizen lõigi särama. Siis meenus talle, et kaitsepolitsei oli teda hoiatanud igasuguse koostöö eest mereväega. Pärast seda, kui USA president Carter oli Kalaharis kavandatud proovilõhkamisest haisu ninna saanud, viidi läbi põhjalik uurimine, mille tulemusena kerkis peamiseks kahtlusaluseks viitseadmiral Johan Charl Walters. Admiral Walters külastas Pelindabat kõigest kolm nädalat enne Carteri telefonikõnet ja sai projektist täieliku ülevaate. Visiidi ajal viibis ta vähemalt seitse minutit üksi insener Westhuizeni kabinetis, kuna insener hilines liiklusummikute tõttu (inseneri ettekääne ülekuulamisel, kuna tegelikult oli ta jäänud liiga kauaks baari, kus ta igal hommikul joomas käis). Üldlevinud versiooni kohaselt hakkas Walters jonnima ja lobises kõik USA-le välja, kui avastas, et tema allveelaevadesse pole plaanis tuumarelvi paigutada.
„Ma ei usalda mereväge,” pomises insener koristajale vastuseks.
„Võtke siis iisraellased appi,” ütles Nombeko.
Samal hetkel helises telefon.
„Jah, härra peaminister … loomulikult olen ma teadlik selle tähtsusest … jah, härra peaminister … ei, härra peaminister … sellega ei saa ma õigupoolest nõustuda, vabandage mind, härra peaminister. Minu laual on üksikasjalik plaan katsetuse läbiviimise kohta India ookeanis, koos iisraellastega. Kolme kuu jooksul, härra peaminister. Aitäh, härra peaminister, see on teist väga lahke. Veel kord: suur tänu. Head aega!”
Insener Westhuizen pani toru hargile ja neelas äsja klaasi kallatud konjaki ühe sõõmuga alla. Siis ütles ta Nombekole:
„Mis sa passid, kutsu iisraellased kohale!”
Katse viidi läbi koostöös Iisraeliga. Insener Westhuizen tänas mõttes endist peaministrit ja endist natsi Vorsterit geniaalse idee eest alustada koostööd Jeruusalemmaga. Sõjas, armastuses ja poliitikas on ju kõik vahendid lubatud. Iisraeli esindajateks kohapeal olid kaks ennasttäis Mossadi agenti. Kahjuks tuli inseneril nendega tihedamini kohtuda kui hädavajalik ja ta ei õppinudki taluma nende üleolevat naeratust, millest võis välja lugeda: „Kuidas sa ikka nii kuradi loll olid, et ostsid vaevalt kuivanud savist hane ja pidasid seda kahe tuhande aasta vanuseks?”
Kuna arvatav reetur viitseadmiral Walters plaanist eemal hoiti, siis ei teadnud Ameerika asjast halligi. Paras! Ameerika satelliit Vela registreerib muidugi plahvatuse, aga siis on juba liiga hilja.
Uus peaminister P. W. Botha sattus proovilõhkamise tulemustest säärasesse vaimustusse, et ta tuli uurimisinstituuti isiklikult kohale, võttes kaasa kolm pudelit Constantia vahuveini. Insener Westhuizeni kabinetis toimus sündmuse tähistamiseks party, kus osalesid insener, kaks Iisraeli Mossadi agenti ja üks kohalik mustanahaline, kes teenindamise eest hoolt kandis. Peaminister Botha ei lubanud endale iialgi ühtegi pigi pigiks nimetada, tema positsioon seda ei võimaldanud. Kuid niimoodi mõtlemast ei saanud teda keegi keelata.
Tüdruk teenindas nagu vaja ja püüdis muus osas võimalikult märkamatuks jääda.
„Terviseks, insener!” ütles peaminister Botha ja tõstis klaasi. „Terviseks!”
Päevakangelane insener van der Westhuizen manas ette oma rolliga sobiva tagasihoidliku ilme ja nõudis mis-ta-nimi-oligi käest märkamatult jooki juurde, samal ajal kui peaminister vestles sõbralikult Mossadi agentidega.
Kuid siis muutus üldiselt õdus meeleolu sekundi jooksul risti vastupidiseks. See juhtus hetkel, kui peaminister uuesti Westhuizeni poole pöördus ja küsis:
„Muide, mida te triitiumiprobleemist arvate?”
Peaminister P. W. Botha taust oli eelkäija omaga üsnagi sarnane. Riigi uus juht oli ehk mõnevõrra helgem pea, sest ta loobus natsismist, kui nägi, mis suunas asi liigub, ja hakkas oma veendumusi nimetama selle asemel „kristlikuks natsionalismiks”. Tänu sellele pääses ta vangistamisest, kui liitlasriigid maailmasõjas tugevamaks pooleks osutusid, ja võis poliitilist karjääri alustada ilma vahepealse viivituseta.
Botha ja tema reformeeritud kirik teadsid, et tõde peitub piiblis, seda tuli vaid hoolikalt uurida.