Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
minu lugu.”
Ja korteri sumedas valguses, mis oleks võinud olla ükskõik kas koit või hämarik, hakkasid nad jutustama oma lugu.
Esimene peatükk
Mai 1917
Meri helkles läbi kahvatu õhkõrna uduvine. Kaldapealsel elas Kreeka kõige elavam ja kosmopoliitsem linn oma igapäevast elu. Thessaloníki oli kultuuriliselt muljetavaldavalt mitmekesine − peaaegu ühtlaselt jagunenud kristlaste, moslemite ja juutide kogukond elas seal koos ja täiendas üksteist justkui idamaise vaiba omavahel läbi põimunud lõimelõngad. Viis aastat tagasi läks Thessaloníki Ottomani impeeriumi koosseisust Kreeka alla, ent jäi kohaks, mida iseloomustas mitmepalgelisus ja sallivus.
Linna etniliselt rikkaliku paleti värvid ja kontrastid peegeldusid tänavatel jalutavate inimeste mitmekesises riietuses: seal oli fesside4, viltkübarate, kaabude ja turbanitega mehi. Juudi naised kandsid traditsioonilisi karusnahaga ääristatud jakke ning moslemi mehed pikki rüüsid. Jõukad kreeka daamid oma rätsepatööna valminud kostüümides, mille juures oli näha kergeid Pariisi haute couture’i mõjutusi, moodustasid silmatorkava kontrasti rikkalike tikanditega kaunistatud põllede ja pearättidega talupoegadega, kes olid tulnud ümberkaudsetest küladest linna oma põllu- ja aiasaadusi müüma. Ülalinnas domineerisid peamiselt moslemid, merega piirnevatel aladel elasid juudid ning linna ääri asustasid kreeklased, ent mingit kindlat eraldatust ei olnud ja kõigis piirkondades segunesid kõigist kolmest kultuurist pärit inimesed.
Thessaloníki oli nagu hiiglaslik amfiteater, tõustes üles mööda mäenõlva, mis ümbritses tohutu suurt poolringikujulist lahesoppi. Kõrgel mäe otsas, merest kõige kaugemal asuvas punktis tähistas iidne müür linna piiri. Sealt ülevalt alla vaadates domineerisid linnas religioossed maamärgid: tosinkond minaretti kerkis taeva poole justkui nõelapadja sisse torgatud nõelad, kirikute punaste kividega kaetud kuplid ja kümned heledad sünagoogid olid puistatud laiali mööda järsult lahe poole laskuva linna siluetti. Lisaks märkidele nendest kolmest religioonist, mis olid siin kõik ühtviisi elujõulised, leidus seal ka Rooma-aegseid varemeid: triumfikaari, iidsete müüride juppe ja juhuslikke tühje alasid, kus seisid antiiksed sambad justkui tunnimehed.
Linn oli paari viimase aastakümnega arenenud: olid rajatud mõned laiad bulvarid, mis vastandusid endisaegsetele kitsastele tänavatele, mis looklesid mööda järsku tõusu ülalinna poole nagu Meduusa juusteks olevad maod. Oli tekkinud peotäis suuri kauplusi, ent enamik müügitehinguid toimus ikkagi tuhandetes kitsastele tänavatele pressitud väikestes poekestes, mis ei olnud suuremad kui kioskid ja mida pidas üks pere ning mis kõik võistlesid üksteisega klientide pärast. Lisaks sadadele traditsioonilistele kafenion’idele5 olid olemas ka euroopalikud kohvikud, kus pakuti viini õlut, ning klubid, kus vaieldi kirjanduse ja filosoofia üle.
Thessaloníkile oli iseloomulik teatud tihedus. Elanike hulk ja nende paiknemine alal, mis oli ümbritsetud müüride ja veega, tekitas tugevate lõhnade, erksate värvide ja pideva müra kontsentratsiooni. Jäämüüja, piimamüüja, puuviljamüüja, jogurtimüüja hüüded olid kõik täiesti erisugused, kuid moodustasid üheskoos meeldiva kooskõla.
Linna hääled ei vaikinud kunagi, ei päeval ega öösel. Siin räägiti mitmeid keeli: tänavatel võis igapäevaselt kuulda mitte ainult kreeka ja türgi keelt ning espanjooli ehk sefardi juutide keelt, vaid ka prantsuse, armeenia ja bulgaaria keelt. Trammirataste ragin, tänavakaubitsejate hõiked, kümnete palvetama kutsuvate muhamedi vaimulike hüüded, kettide kõlksatused, kui laevad dokkidesse saabusid, stividoride käredad hääled, kui nad laadisid laevadelt maha hädavajalikke ja ka luksuskaupu, et rahuldada nii rikaste kui ka vaeste ihasid – kõik need segunesid ja moodustasid üheskoos linna katkematu meloodia.
Linna lõhnad ei olnud alati samavõrd meeldivad, kui tema hääled. Parkalitöökodadest levis laiali kirbe uriinihais ning mõnedest vaesematest piirkondadest voolasid veel ikka alla sadamasse reovesi ja roiskuvad majapidamisjäätmed. Ja kui naised eelmise öö kalasaaki rookisid, jätsid nad haisvad ülejäägid sinnasamasse, et kassid need nahka pistaksid.
Linna keskel oli lilleturg, kus õite aroom heljus õhus veel mitmeid tunde pärast seda, kui müügiletiomanikud olid asjad kokku pakkinud ja koju läinud. Õitsvad apelsinipuud pakkusid pikkadel tänavatel varju ning eritasid kõige joovastavamat lõhna. Paljude majade uste ümber väänlesid jasmiinid ning nende healõhnalised valged õielehed katsid tänavaid justkui lumi. Terve päeva täitsid õhku söögivalmistamise lõhnad ning piki tänavaid levis väikestel ahjudel röstitava kohvi hõng. Turgudel olid müüjad vorminud värvikirevatest tugevalõhnalistest vürtsidest, nagu näiteks kurkum, paprika ja kaneel, väikesed mäekujulised kuhjad ning vesipiipudest, mida suitsetati kohvikute ees tänaval, keerles õhku aromaatseid suitsupilvi.
Thessaloníkis asus sellel ajal ajutine valitsus, mida juhtis endine peaminister Eleftherios Venizelos. Riigis oli toimunud tugev jagunemine – tuntud ka kui rahvuslik lõhenemine –, kus ühel pool olid need, kes toetasid saksameelset valitsejat kuningas Konstantinost, ning teisel pool liberaalist Venizelose toetajad. Kuna Põhja-Kreeka oli Venizelose kontrolli all, siis olid liitlaste väed linna lähedale laagrisse paigutatud, olles valmis Bulgaariale vastu astuma. Nendest eemal toimuvatest arengutest hoolimata jäi suurema osa inimeste elu maailmasõjast puutumata. Mõnedele tõi see hoopiski täiendavat jõukust ja uusi võimalusi.
Üks selline inimene oli Konstantinos Komninos, kes sammus sellel täiuslikul maikuu hommikul talle omasel sihikindlal moel läbi munakivisillutisega dokkide piirkonna. Ta oli käinud kontrollimas, kas tema kangasaadetis on juba laevaga kohale saabunud, ning lastijad, kerjused ja käsikärudega poisikesed hoidsid tema teelt kõrvale, kui ta otse väljapääsu poole sammus. Ta oli tuntud selle poolest, et ei sallinud, kui talle teele ette jäädakse.
Tema kingad olid tolmused ja värske muulasõnnik kleepus jonnakalt kingakontsa külge. Seega kui ta peatus oma igapäevase kingapuhastaja juures, kes oli üks paljudest tollihoone ümbruses tegutsevatest meestest, jätkus tollel tööd vähemalt kümneks minutiks.
See loutros, vanuselt juba tublisti üle seitsmekümne, nahk sama tume ja vintske kui jalanõudel, mida ta poleeris, oli puhastanud Konstantinos Komninose kingi juba kolmkümmend aastat. Nad noogutasid vastastikku tervituseks, kuid kumbki ei öelnud midagi. See oli Komninosele iseloomulik: kõik tema rutiinsed tegevused toimusid ilma vestluseta. Vana mees töötas naha kallal, kuni see läikis, poleerides mõlemat kallist kinga samaaegselt, kandes peale poleerimisvahendit, hõõrudes seda naha sisse ja lõpuks harjates kaarjate liigutustega, mõlema käega korraga, käed lendlemas vasakule ja paremale, üles ja alla, ühelt küljelt teisele, justkui juhataks ta orkestrit.
Juba enne, kui töö tehtud sai, kuulis ta, kuidas münt kõlinal tema kandikule kukkus. See oli alati samas vääringus, mitte kunagi suurem ega väiksem.
Komninosel oli täna, nii nagu iga päev, seljas tume ülikond ning ta ei võtnud aina suurenevast kuumusest hoolimata pintsakut ära. Sellised harjumused viitasid ühiskondlikule positsioonile. Särgiväel oma asjade ajamine oli sama mõeldamatu, nagu raudrüü äravõtmine enne lahingut. Formaalse riietumise keel, nii naiste kui meeste puhul, oli see, mida ta mõistis ning mis oli ta rikkaks teinud. Ülikond annab mehele nii staatuse kui ka väärikuse ning hästi õmmeldud euroopalikud riided muudavad naise elegantseks ja šikiks.
Kangakaupmees silmas enda peegeldust ühe uue kaubamaja säraval vaateaknal ja sellest ähmasest pilguheidust piisas meenutamaks, et ta peab habemeajaja juurde minema. Ta läks ringiga ühe kõrvaltänava kaudu, mis jäi merest eemale, ning leidis ennast varsti mugavalt istumas, nägu seebivahuga kaetud, ja iga toll, välja arvatud vuntsid, hoolikalt raseeritud. Seejärel kärbiti tema juukseid piinliku täpsusega, nii et krae ülemise serva ja juuksepiiri vahele jäi täpipealt kaks millimeetrit. Komninos ärritus pisut, kui nägi nende juuksekübemete hulgas, mis habemeajaja juukselõikusmasinalt maha puhus, hõbedasi karvu.
Viimase asjana enne müügisaali poole suundumist istus ta natuke aega väikese ümmarguse laua taga ning ettekandja tõi talle kohvi ja tema lemmikajalehe, parempoolsete vaadetega Makedonia.
Türgi mehe koonusekujuline punane vildist peakate.
Kafenion on tüüpiline Kreeka kohvik, kus pakutakse peamiselt eri sorti kohvi ja alkohoolseid jooke (õlu, retsina, ouzo). Varasematel aegadel käisid seal ainult mehed.