Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
korrusele kostis niivõrd kõva mütsatus.”
Segadusse aetult ning une ja ärkveloleku piiril olles avas Olga silmad ja nägi oma näo lähedal majapidajanna nägu. Pavlina põlvitas otse tema kõrval, vaadates talle murelikult otsa. Naise taga nägi ta hiiglaslikku laest maani kardinat justkui suurt purje tuules rullumas ning just nüüd tõstis tuul raske siidsatäänist eesriide üles ja puhus selle horisontaalselt üle toa. Kardina äär puudutas väikese ümmarguse laua serva ja liikus vuhinal üle selle tühja pinna.
Kuigi segadusse aetud ja veel uimane, hakkas Olga mõistma, mis oli tekitanud selle mürtsatuse, mille peale tema oli üles ärganud ja Pavlina tuppa tormanud. Ta lükkas kõrvale juuksesalgu, mis oli ta näole langenud, ja ajas ennast aeglaselt istuli.
Ta nägi mööda tuba laiali pillutult kahe portselankujukese tükke, pead kehadest lahutatud, käed käsivartest eraldatud, tuhandeid drahme8 maksnud objets d’art olid sõna otseses mõttes tolmuks pudenenud. Damasti raskus ja tuule võimsus olid nad laualt halastamatult põrandale pühkinud.
Olga tõmbas käeseljaga üle oma niiske näo ja mõistis, et ta ei olnud nutnud mitte ainult unes. Kui ta püüdis uuesti normaalselt hingama hakata, kuulis ta ennast karjatamas: „Pavlina!”
„Mis on, kyria Olga?”
„Minu beebi!”
Pavlina sirutas käe välja ja katsus oma emanda kõhtu ning seejärel otsmikku.
„Ta ei ole kuhugi kadunud! Selles pole kahtlustki!” teatas ta rõõmsalt. „Aga teie olete pisut kuum… ja te näite olevat ka üsna niiske!”
„Ma arvan, et ma nägin halba und…” sosistas Olga. „See tundus nii tõeline.”
„Võib olla ma lasen arsti kutsuda…?”
„Selleks ei ole vajadust. Ma olen kindel, et kõik on korras.”
Pavlina põlvitas juba põrandal ja korjas portselanitükikesi oma põlle sisse. Juba ühe niisuguse iluasjakese parandamine paneks isegi asjatundja oskused proovile, kuid kahe kuju segamini tükikeste puhul oleks see täiesti võimatu.
„See on kõigest portselan,” rahustas Olga majapidajannat, nähes, kui häiritud ta on.
„Nojah… ma arvan, et oleks võinud ka halvemini minna. Ma tõesti mõtlesin, et te kukkusite.”
„Minuga on kõik korras, Pavlina, te ju näete, et on.”
„Ja mina olen ju see, kes pidi teie eest hoolitsema sellal, kui Konstantinos ära on.”
„Aga te ju hoolitsetegi. Ning te teete seda väga hästi. Ja palun ärge muretsege nende kujukeste pärast. Ma olen kindel, et Konstantinos ei pane seda isegi tähele.”
Pavlina oli olnud osa Komninose perekonnast palju kauem kui Olga ning teadis, kui kõrgelt selliseid unikaalseid esemeid hinnatakse. Ta kiirustas akna juurde ja hakkas seda sulgema. Vihm oli vaibale loigu tekitanud ja ta nägi, et Olga peene siidkleidi äär oli märg.
„Oh jumaluke küll,” hädaldas ta „ma oleksin pidanud juba varem üles tulema. Meil on siin tohutu segadus, eks ole ju?”
„Ära pane seda kinni,” palus Olga tema kõrval seistes ja oma näol veepritsmeid tundes. „See on niivõrd jahutav. Vaip kuivab ära niipea, kui sadu lakkab. Ikka veel on nii palav.”
Pavlina oli Olga kohatise ekstsentrilisusega harjunud. See oli täiesti erinev sellest jäikusest, millega tema kadunud ämm, vanem kyria Komninos, seda maja nii palju aastaid oli valitsenud.
„Hüva, senikauaks, kuni te liiga märjaks ei saa,” vastas Pavlina talle leplikult naeratades. „Te ei taha ju oma praeguses olukorras külmetuda.”
Olga langetas ennast aeglaselt teisele toolile, aknast kaugemale, ja vaatas, kuidas Pavlina äärmise hoolikusega portselanitükikesi üles korjas. Isegi kui ta oleks olnud suuteline kummarduma, ei oleks Pavlina lubanud tal ennast aidata.
Põlvitava majapidajanna suure kogu tagant nägi Olga metsikut merd. Merel olid mõned üksikud laevad, läbi tormi vaevu nähtavad, aeg-ajalt välgusähvatuste poolt valgustatud.
Külluslikult kaunistatud kell kaminasimsil lõi seitse. Ta taipas, et Konstantinos oli praeguseks juba vähemalt tund aega merel olnud. Selliste ilmastikuoludega püsisid suuremad laevad vaevu vee peal.
„Kui tuul puhub õigest suunast, siis ma arvan, et see võib kyrios Konstantinose reisi isegi kiirendada,” mõtiskles Pavlina.
„Ma arvan, et võib küll,” vastas Olga hajameelselt, olles nüüd teadlik üksnes oma üsas toimuvatest õrnadest liigutustest. Ta mõtiskles, kas tema beebi oli ka kuulnud tormi hääli ja kas ka talle oli tundunud, et meri pillutab teda. Ta armastas oma veel sündimata last tohutult ning kujutles, kuidas ta tema üsa täitvas läbipaistvas vedelikus ilma pingutamata ringi ujub. Ühepalju pisaraid ja merevee pritsmeid voolas tema nägu mööda alla.
Teine peatükk
Niipea kui augustikuu põletavalt kuumad ilmad kätte jõudsid, mõtlesid Thessaloníki elanikud igatsusega maikuu soojuse peale. Nüüd oli varjus pluss nelikümmend kraadi ja inimesed sulgesid oma aknad ja luugid, et hirmuäratav kuumus majja ei pääseks.
Puhus küll midagi tuuleiili laadset, kuid isegi see ei toonud kergendust: läänest tulev Vardaris puhus oma kuuma hingust üle linna, kandes inimeste kodudesse peene tumeda tolmu kihi. Päeva palavaimatel tundidel olid tänavad inimtühjad ning mõni rändur oleks võinud ekslikult arvata, et need majad on maha jäetud. Majades sees oli sama vaikne, sest inimesed lamasid pimeduses ning hingasid pinnapealselt ja kuuldamatult, püüdes seda läpatanud õhku mitte sisse tõmmata.
Õhk oli nagu merigi – paks ja liikumatu. Kui lapsed merre sukeldusid, levis säbruline lainetus sadade meetrite kaugusele. Kui nad veest välja tulid, kuivasid nad hetkega ära, nahal kipitav soolane kiht. Ööd ei olnud kuigivõrd teistsugused ning õhk püsis sama liikumatu nagu baromeetrinäitki.
Konstantinos Komninose Türgist tagasitulek oli edasi lükkunud, ent kuu alguses saabus ta lõpuks koju. Selleks ajaks oli Olgal tunne, et tema rasedus on kestnud juba terve eluea. Tema peenikesed pahkluud olid üles paistetanud ja tema kenad rinnad olid paisunud nii suureks, et ei mahtunud ühegi talle rasedusajaks õmmeldud kleidi sisse. Konstantinos laitis maha mõtte lasta selles staadiumis midagi uut õmmelda ja seega kandis ta avarat valget puuvillast öösärki, milles oli küllaldaselt ruumi isegi juhuks, kui ta peaks raseduse viimastel nädalatel veelgi rohkem paisuma.
Paar päeva pärast reisilt naasmist kolis Konstantinos teise magamistuppa.
„Sul on rohkem ruumi vaja,” ütles ta Olgale. „Sa ei tunne ennast mugavalt, kui ma pool voodit enda alla võtan.”
Olga ei olnud sellele vastu. Iga järgmine öö oli eelmisest rahutum ja enamasti õnnestus tal üksnes tund aega magada. Ta lamas tundide viisi pimeduses selili, põrnitsedes oma suletud luukidega magamistoa tintmusta tühjusesse, ja tundis oma üsas beebi tugevaid põtkimisi. Need olid jõulised, korrapärased liigutused. Mõnikord tundus, et kõik lapse jäsemed liiguvad samaaegselt, ja Olga kujutas endale ette, milline see laps on – kui tugev, kui väsimatu, kui energiline. Ta ei lubanud endal kordagi mõelda sellest lapsest kui tüdrukust. Tüdruku sünnile reageeriks Konstantinos pehmelt öeldes pettumusega. Olga teadis niigi, et ta ei olnud täitnud temale pandud lootusi, kuna tal oli rasedaks jäämiseks kulunud nii kaua aega, ning tema abikaasa ei olnud oma kärsitust varjanud. Nende abiellumise ajal oli Olga olnud kahekümnendates eluaastates ning rohkem kui kümme aastat oli kulunud, enne kui arst kinnitas, et neli raseduskuud on möödas ja kõik tundub olevat stabiilne. Vahepealse aastakümne jooksul oli olnud mitmeid selliseid kordi, mil ta südame põksudes juba kindlalt uskus, et on lapseootel, ent üks või kaks kuud hiljem pidi taas kurvastama reetlikku verejooksu nähes.
Tema käsi lebas kõhu esiletungival kumerusel ja ta tundis, kuidas ta sõrmed järjekordsele löögile reageerides liikusid. Kui see laps ometi juba sünniks, mõtles ta, ja laulis justkui tema rahustamiseks, samal ajal ise üha rahulikumaks muutudes.
Üks
Drahm – Kreeka endine rahaühik.