Kiil merevaigus. Võõramaalane. II osa 1. raamat. Diana Gabaldon
Lihtsalt aeg ei ole veel küps. Ma tahan, et ta näeks kõigepealt Šotimaad. Mitte seda rämpsu – me möödusime parajasti kauplusest, mis pakkus ruudulise mustriga papusid –, vaid maad. Ja Cullodeni. Mis peamine – ma tahan, et oskaksin talle ka loo lõpu ära rääkida. Ja selle jaoks on mul vaja Roger Wakefieldi.
Otsekui oleksid mu mõtted ta esile mananud, torkas mulle vasakut kätt asuval parkimisplatsil silma ühe mõlkis Morrise oranž katus, mis hõõgus udus ja vihmas nagu foorituli.
Ka Brianna oli seda märganud – Invernessis ei saanud olla väga palju seda värvi autologusid – ja osutas sõrmega: „Vaata, emps, kas see pole mitte Roger Wakefieldi auto?”
„Ilmselt küll,” vastasin. Paremat kätt oli kohvik, kust levis värskete odrakookide, röstsaiade ja kohvi lõhna, mis segunes värske, vihmase õhuga. Haarasin Briannal käsivarrest ja vedasin ta kohvikusse.
„Mul on selline tunne, et ma tahan süüa,” ütlesin selgituseks. „Võtame tassi kakaod ja mõne koogikese.”
Veel piisavalt laps, et lasta end ahvatleda šokolaadist, ja ka veel küllalt noor, et süüa igal ajal, ei esitanud Brianna ühtki vastuväidet, vaid istus kohemaid maha ja võttis laualt rohelise teeplekilise paberilehe, mis kujutas endast päevamenüüd.
Ma ei igatsenudki eriti kakaod, soovisin lihtsalt mõne hetke mõelda. Teisel pool tänavat, parkimisplatsi ääristava betoonmüüri küljes rippus suur silt, millele oli kirjutatud AINULT SCOTRAILI KLIENTI-DELE, mille all olid väiketähtedes üles loetud kõik õnnetused, mis tabavad inimesi, kes pargivad siia ega ole rongireisijad. Kui Roger just ei tea Invernessis valitseva seaduslikkuse ja korra kohta midagi, mida mina ei tea, siis on tõenäoline, et ta on rongi peale läinud.
Arusaadav, et ta võib olla sõitnud ükskõik kuhu, ent Edinburgh ja London tundusid olevat kõige tõenäolisemad sihtkohad. See kuldaväärt poiss võtab oma uurimistööd tõsiselt.
Me ise olime samuti tulnud Edinburghist rongiga. Püüdsin sõiduplaani meenutada, aga erilise eduta.
„Huvitav, kas Roger tuleb õhtuse rongiga?” küsis Bree otsekui mu mõtteid lugedes ja see oli nii kummaline, et tõmbasin kakaod kurku. Tõik, et ta tundis huvi Rogeri naasmise vastu, sundis mind huvi tundma, mil määral on härra Wakefield ta pilku köitnud.
Näis, et päris tublisti.
„Ma siin mõtlesin,” sõnas ta hästi muuseas, „et võib-olla peaksime Roger Wakefieldile midagi ostma, kui me siin juba oleme – nagu tänutäheks selle töö eest, mida ta sulle teeb?”
„Hea mõte,” vastasin lõbusalt. „Mis sa arvad, mis talle meeldiks?”
Brianna vaatas kulmu kibrutades oma kakaotassi, nagu otsiks head mõtet. „Ma ei tea. Midagi ilusat; paistab, et see on päris suur töö.” Ta tõstis äkki pilgu ja kergitas kulme.
„Miks sa palusid tal seda teha?” küsis ta. „Kui sa tahad mõne 18. sajandi tegelase jälgi ajada, siis selle jaoks on firmad. Genealoogid, ma mõtlen. Paps kasutas alati Scot-Searchi abi, kui tal oli vaja kellegi genealoogiat, aga endal ei olnud aega seda välja uurida.”
„Jah, ma tean,” vastasin ma ja kogusin ennast. Me olime väga õrnale jääle sattunud. „See projekt – see oli sinu… isale väga oluline. Talle oleks meeldinud, et seda teeb just Roger Wakefield.”
„Aa.”
Brianna vaikis hetkeks ja vaatas, kuidas vihmavesi kohviku aknal pladiseb ning pärlendab.
„Kas sa igatsed isa järele?” küsis ta äkki, nina tassis ja silmalaud all, et vältida mu pilku.
„Jah,” vastasin ma. Vedasin sõrmega mööda oma puutumata kakaotassi serva, pühkides ära juhusliku kakaotilga. „Me ei saanud alati kõige paremini läbi, sa tead seda isegi, aga… jah. Me pidasime teineteisest lugu ja see loeb palju. Ja kõigest hoolimata me meeldisime teineteisele. Jah, ma igatsen ta järele.”
Ta noogutas sõnatult, pani käe mu käele ja pigistas õrnalt. Võtsin ta sõrmedest kinni, need olid pikad ja soojad, ning me istusime kakaod rüübates natuke aega vaikselt käsikäes.
„Tead,” ütlesin ma ja lükkasin tooli lauast eemale, nii et metall vastu linoleumi kriuksatas, „ma unustasin ühe asja. Ma pean haiglasse kirja saatma. Mõtlesin, et teen seda linna tulles, aga läks meelest ära. Kui ma kiiresti teen, siis ehk jõuab veel tänase postiga ära saata. Ehk lähed üksi Kildisepa juurde – mööda tänavat edasi, teisel pool –, ma käin postkontoris ära ja tulen sulle järele?”
Bree näis olevat üllatunud, aga nõustus ilma pikemata.
„Aa. Okei. Aga postkontor on vist kaugel? Sa saad läbimärjaks.”
„Saan hakkama. Võtan takso.” Jätsin lauale ühenaelase ja tõmbasin vihmamantli selga.
Enamikus linnades mõjub vihm taksodele nii, et nad kaovad ära, otsekui oleksid nad vees lahustuvad. Invernessis see nii ei olnud; selline käitumisviis oleks viinud liigi väljasuremisele. Ma polnud kõndinud tänavavahetki, kui märkasin hotelli juures hiilimas kaht musta ja töntsakad taksiautot ning hetk hiljem libistasin ennast mõnusalt tuttavliku tundega sooja tubakalõhnalisse autosalongi. Lisaks sellele, et siin oli mugavam ja jalgadel rohkem ruumi, eristas Briti taksosid Ameerika omadest ka lõhn. See oli üks neist väikestest asjadest, millest ma viimase kahekümne aasta jooksul ise seda märkamata puudust olin tundnud.
„Nummer kuuskümmend neli? See on see vana äärber, jah?” Ehkki auto soojendus töötas korralikult, oli juht kõrvadeni salli ja paksu jaki sisse mässitud, pead aga kaitses juhuslike tuuleiilide eest soni. Šotlased on tänapäeval kuidagi äpuks jäänud, mõtlesin ma; hoopis midagi muud kui noil päevil, kui tursked mägilased ainult seeliku ja pleedi väel kanarbikus põõnasid. Teisest küljest, ega minagi kippunud märjas pleedis kanarbikku magama. Noogutasin juhile ja me võtsime vett pritsides paigalt.
Tundsin ennast pisut nagu mingi õõnestaja, et ma niimoodi nuuskuri kombel lähen Rogeri äraolekul tema majapidajannat küsitlema ja vean ühtlasi ninapidi ka Briannat. Teisest küljest olnuks nii ühele kui teisele raske selgitada, mida ma õieti teen. Ma polnud veel otsustanud, kunas või kuidas ma neile ütlen, mis mul öelda on, aga ma teadsin, et õige aeg ei ole veel käes.
Mu sõrmed kobasid vihmamantli põuetaskut ja rahunesid, tundes Scot-Searchist saabunud ümbriku krabinat. Ehkki ma ei olnud Franki tööle väga palju tähelepanu pööranud, teadsin ma seda firmat, mis koondas enda alla oma pool tosinat professionaalset uurijat, Šoti suguvõsauuringute spetsialisti. See ei olnud mingi selline kontor, kus joonistatakse sulle sinu sugupuu kuni Robert Bruce’ini ja kogu lugu.
Nad olid Roger Wakefieldi põlvnemise oma tavalisel põhjalikul kombel läbi uurinud. Ma teadsin, kes olid ta vanemad ja vanavanemad, kuni seitsmenda-kaheksanda põlveni välja. Aga mis puust mees ise on, ma ei teadnud. Kuid aeg näitab.
Maksin taksoarve ja kahlasin mööda üleujutatud teerada vana pastoraadihoone trepini. Varikatuse all oli kuiv ja mul õnnestus endalt suurem vesi maha raputada, enne kui uks mu helistamise peale avati.
Fiona säras külalislahkusest. Tal oli sedasorti ümar ja rõõmus nägu, millele naeratamine ongi loomulik olek. Ta kandis teksaseid ja satsilist põlle, mille voltide vahelt pahvis viirukisuitsuna välja puhastusvahendi sidrunilõhna ja värskete küpsetiste hõngu.
„Oi, proua Randall!” hüüatas ta. „Kuidas küll mina teid aidata saaks?”
„Ma usun et ma tean, kuidas, kulla Fiona,” vastasin ma. „Ma tahaksin rääkida sinu vanaemast.”
„On sinuga kõik korras, emps? Ma võin Rogerile helistada ja paluda meie sõit homse peale lükata, kui sa tahad, et ma siia jääksin.”
Brianna seisis võõrastemaja magamistoa uksel, kulm murelikult kortsus, ja oli kahevahel. Ta oli rõivastunud jalutuskäiguks – saapad, teksased, sviiter –, kuid lisanud neile oranži-sinisekirju siidsalli, mille Frank oli talle kahe aasta eest, veidi enne surma Pariisist toonud.
„Täpselt sinu silmade värvi, väike kaunitar,” oli Frank