Kiil merevaigus. Võõramaalane. II osa 1. raamat. Diana Gabaldon
Aga ma tundsin Šotimaal ühte inimest, kelle ma tahaks üles otsida, kui võimalik. Mul ei ole tema aadressi – me pole enam kui kakskümmend kolm aastat kontaktis olnud –, aga tema tundis huvi igasugu veidruste vastu nagu nõidumine, vanad uskumused, rahvapärimus. Kõik sedasorti asjad. Kunagi elas ta siin lähedal; ma mõtlesin, et kui ta veel praegu siin on, siis võiks ta kuuluda mõnda sellisesse seltskonda.”
„Mis ta nimi on?”
Raputasin pead ja haarasin kinni lahti läinud juuksepandlast, mis tahtis ära tulla. See libises mu sõrmede vahelt läbi ja kukkus kõnnitee kõrvale pika rohu sisse.
„Neetud!” kirusin ma ja kummardusin seda üles võtma. Kobasin värisevate sõrmedega tihedate rohukõrte vahel ringi ja mul oli raskusi rohuniiskusest libeda juukselõksu üleskorjamisega. Geilis Duncanile mõtlemine tekitas minus veel nüüdki kõhedust.
„Ma ei tea,” vastasin juukseid punaseks tõmbunud näolt tagasi lükates. „See tähendab – sellest on nii palju aega möödas ja ma olen kindel, et tal on nüüd teine nimi. Tollal oli ta lesk; ta võib olla uuesti mehele läinud või neiupõlvenime tagasi võtnud.”
„Aa.” Brianna kaotas teema vastu huvi ja kõndis veidi aega vaikides. „Mida sa Roger Wakefieldist arvad, emps?” küsis ta äkki.
Vaatasin talle otsa. Tema põsed roosatasid, aga see võis tulla ka kevadisest tuulest.
„Paistab väga kena noormees,” sõnasin ettevaatlikult. „Kindlasti intelligentne; ta on üks noorimaid professoreid Oxfordis.” Intelligentsusest olin ma juba enne kuulnud; küsimus oli, kas tal on ka kujutlusvõimet. Teadlase tüüpi meestel sageli ei ole. Ometi on kujutlusvõimest palju abi.
„Tal on kihvtid silmad,” ütles Brianna unelevalt, jättes kõrvale küsimuse ajupotentsiaalist. „Eks ole, kõige rohelisemad, mida sa näinud oled?”
„Jaa, need olid tõesti rabavad,” nõustusin ma. „Need on tal alati sellised olnud; mäletan, kuidas ma neid tähele panin, kui ta alles laps oli.”
Brianna vaatas mulle otsa ja kortsutas kulmu.
„Kuule, emps, ja tõesti! Kas sa tõesti pidid ütlema „Küll sa oled suureks kasvanud!”, kui ta ukse lahti tegi? Nii piinlik!”
Naersin.
„No kui sa oled näinud kedagi kuskil oma naba kõrgusel ukerdamas ja siis korraga pead pea kuklasse ajama, et tema nina näha,” kaitsesin ennast, „siis teed tahes-tahtmata selle kohta väikese märkuse.”
„Ema!” hüüatas Brianna, kuid kihistas siiski naerda.
„Tal on ka väga kena tagumik,” märkisin, et teda tagant õhutada. „Panin seda tähele, kui ta kummardus viskipudelit võtma.”
„Eee-MA! Inimesed kuulevad sind!”
Olime jõudnud bussipeatuse lähedale. Peatusemärgi juures seisis paar-kolm naisterahvast ja vanem tviidülikonnas härra; meie lähenedes jäid nad meid vahtima.
„Kas siit läheb tuuribuss Lochi poole?” küsisin ma, silmitsedes teadetetahvlile kinnitatud teadete ja reklaamide pöörast segadikku.
„Jaa, seda küll,” vastas üks daamidest vastutulelikult. „Buss peaks tulema umbes kümne minuti pärast.” Ta uuris Briannat, kes oma teksastes ja valges tuulejakis nägi väga ameerikalik välja. Viimase isamaalise pintslitõmbe lisas pildile tagasihoitud naerust punaseks tõmbunud nägu. „Kas lähete Loch Nessi järve vaatama? Esimest korda?”
Naeratasin prouale. „Ma sõitsin sellel järvel üle kahekümne aasta tagasi koos oma abikaasaga, aga tütrele on see küll esimene kord Šotimaal käia.”
„Oo, kas tõesti?” Ka teiste naiste uudishimu tärkas ja nad kogunesid äkki väga sõbralikult meie ümber, andsid nõu ja küsitlesid meid, kuni suur kollane buss nurga tagant välja popsutas.
Brianna jäi enne astmetest üles ronimist veel sinises, mustavate mändidega raamitud järvevees hõljuvate roheliste viirgude kaunist vaatepilti imetlema.
„See on kindlasti tore,” ütles ta naerdes. „Mis sa arvad, kas me koletist ka näeme?”
„Ei või iial teada,” vastasin ma.
Ülejäänud päeva veetis Roger hajameelselt, ekseldes ühe tegevuse juurest teise juurde. Raamatud, mida tulnuks muinsuskaitse seltsile üleandmiseks kasti pakkida, vedelesid laiali, vikaari iidvana ilma portedeta veoauto seisis sissesõiduteel, kapotikaas üleval ja mootori ülevaatus pooleli, oli varane õhtu ning Roger vahtis tühjal pilgul vihmasadu, küünarnuki kõrval pooleldi joodud teetass, piimakiht peal.
Roger teadis, et ta peaks praegu asuma laiali lammutama vikaari kabineti südant. Mitte raamatuid; see oli küll suur töö, kuid seisnes tegelikult vaid otsustamises, mis jätta endale, mis anda muinsuskaitse seltsile ja mis vikaari kunagise kolledži raamatukogule. Ei, varem või hiljem peab ta ette võtma hoopis suure kirjutuslaua, mille kümned sahtlid olid kõik nii silmini pabereid täis, et ajasid üle ääre. Ja ta peab võtma maha ning ära panema kõik need lahtised paberid, mis kaunistasid toa üht korkseina – ülesanne, mis kohutanuks julgeimatki südant.
Lisaks üldisele vastumeelsusele selle tüütu tööga pihta hakata takistas Rogerit veel miski. Ta ei tahtnud neid iseenesest vajalikke asju teha; ta tahtis Claire Randalli projekti kallale asuda ja Cullodeni mägilasi uurida.
Tegemist oli küllaltki huvitava ideega, ehkki uurimisteemana oli see pigem kitsas kui lai. Aga asi polnud selles. Ei, mõtles ta, kui olla iseenda vastu aus, siis tahan ma Claire Randalli projektiga tegeleda sellepärast, et igatsen kõndida sisse proua Thomase võõrastemajja ja asetada oma töö tulemused Brianna Randalli jalge ette, nii nagu rüütel oma südamedaamile lohepea toob. Ja isegi kui tal ei õnnestu samaväärseid tulemusi saavutada, oli tal ikkagi hädasti tarvis ettekäänet, et teda uuesti näha ja temaga rääkida.
Ta meenutab mulle üht Bronzino2 maali, otsustas Roger. Nii Briannast kui tema emast jäi kummaline mulje, nagu tõuseksid nad kuidagi esile; nad olid nii jõuliste joonte ja ilmekate detailidega, et torkasid muu taustal silma, otsekui olnuks nad taustale graveeritud. Kuid Briannaga kaasnesid ka need eredad värvid ja absoluutse füüsilise kohalviibimise aura, mis iseloomustavad Bronzino portreid, kes sind justkui silmadega saadaks ja kohe-kohe suu avaks, et oma raami seest sind kõnetada. Roger polnud muidugi näinud mõnd Bronzino portreed viskiklaasi peale nina krimpsutamas, kuid kui krimpsutaks, siis näeks ta kindlasti täpselt samasugune välja kui Brianna Randall.
„Kurat ja põrgu,” ütles ta valjult. „See ei võta ju palju aega, kui homme Cullodeni mõisaarhiivile pilgu peale viskan? Sina,” ütles ta kirjutuslauale ja selle koormale, „võid päevakese oodata. Ja sina ka,” teatas ta korkseinale ning võttis riiulist otsustavalt kriminulli. Siis vaatas ta sõjakal pilgul ringi, nagu hoiataks mööblitükke vastuvaidlemise eest, kuid ei kuulnud midagi peale elektrikamina sahina. Ta lülitas selle välja, võttis raamatu kaenla alla ja lahkus tuld kustutades kabinetist.
Minuti pärast oli ta tagasi, läks pimedas läbi toa ja võttis laualt nimekirja.
„No vaat kurat jah,” teatas ta seda särgitaskusse torgates. „Ei tahaks seda hommikul maha unustada.” Roger patsutas taskule, tundis südame kohal paberi kerget krabinat ja läks üles magamistuppa.
Jõudsime Loch Nessilt tagasi tuulest pargituna ja vihmast läbi külmunult ning nautisime sooja õhtusöögi ja võõrastetoas süüdatud kamina mõnusat õdusust. Brianna hakkas munapudru kohal haigutama ja varsti palus ennast vabandada, kuna ta peab minema kuuma vanni võtma. Jäin mõneks ajaks allkorrusele meie perenaise proua Thomasega juttu puhuma ja kell oli juba peaaegu kümme, kui ma omakorda vanni ja öösärgi poole liikuma hakkasin.
Brianna läks magama ja tõusis vara; kui magamistoa ukse lahti tõmbasin, tervitas mind tema vaikne hingamine. Varane magamaheitja ja ühtlasi kõva unega; toimetasin ettevaatlikult toas ringi, panin
Agnolo Bronzino – 16. sajandi itaalia maneristlik maalikunstnik.