Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North
avastanud, et ükskõik kui puhtad palved ei suuda leevendada troopiliste hallituste nuhtlust, mis niiskes džunglis elades inimese nahavoltides kasvama hakkavad. Ajalehtedes olid suurte julgete tähtedega lood sellest, kui imepärane on valitsus, ja palju väiksemate, süngelt mustade tähtedega sosinad kommunistlikest partisanidest, kes mägedes tegutsevad. Ma ei tea, kas ma uskusin, et kaheksaosaline tee tooks mulle virgumise5, kuid ma teadsin, et ma olen liiga vana, et teha ükskõik mida muud, niisiis pühendasin ma oma aja autode remontimisele, oranž rüü seljas, ja mõtisklustele selle üle, mida ma peale hakkan, kui ma ei saa surra.
Härra Shen, kelle nägu meenutas läikimalöödud kastanimuna ja kelle sinine pluus oli selja tagant ja kaenalde alt higist kleepuv, lükkas prillid ninal pisut kõrgemale ja lisas: „Kas te tulite siia kontrrevolutsiooniliseks tegevuseks?”
Ma olin teinud läbi etapi, kus ma arendasin tarkade ja salapäraste vastuste andmise kunsti, kuid ausalt öeldes jääb iga inimene ükskord selliste asjade jaoks liiga vanaks, niisiis ma pahvatasin: „Kas te olete Hiina julgeolekuteenistusest?”
„Loomulikult, austatud härra,” sõnas Shen laulvalt ja kummardas, ilma et oleks tõusnud, käed kokku pandud, nii nagu Tais on kombeks teha, kui pöördutakse aupaklikult õpetaja poole. „Me oleme sellest riigist väga vähe huvitatud, kuid mõned on vihjanud, et te olete Lääne imperialistide agent, kellel on kavas ühineda selliste kontrrevolutsiooniliste jõududega nagu kodanlik separatist dalai-laama, ja et teie tempel on kapitalistliku õõnestustöö pesa, mis on loodud selleks, et rünnata meie hiilgusrikka rahva südant.”
Ta rääkis seda kõike nii heatujuliselt, et ma olin sunnitud küsima: „Kas see ei peaks mitte paha olema?”
„Loomulikult on see paha, austatud härra! Selline õõnestustöö kutsuks esile kättemaksu meie valitsuselt, kuigi loomulikult” – üle tema näo vilksas reibas, rõõmus naeratus – „asuksid teie imperialistlikud liitlased teid kaitsma ja kahtlemata kaasneksid sellega tagasilöögid.”
„Aa!” hüüatasin ma, sest mulle hakkas koitma. „Te ähvardate mu tappa?”
„Ma ei tahaks kuidagi niikaugele minna, austatud härra, suurelt osalt seetõttu, et mina isiklikult usun, et te olete lihtsalt ekstsentriline inglane, kes otsib meelelahutust.”
„Kuidas te mind tapaksite?” uurisin ma. „Kas kiiresti?”
„Ma loodan küll, loomulikult! Erinevalt teie propagandast pole me barbaarsed.”
„Kas mina pean sellest tingimata teadma? Kas üks võimalus oleks näiteks see, et te tapate mu valutult une pealt?”
Nüüd vilksas üle Sheni näo jahmatus ning ta mõtles järele. „Ma usun, et kõigi asjaosaliste jaoks oleks mõistlik, kui me saaksime korraldada nii, et teie surm oleks valutu ja paistaks ka loomulik. Kui te olete ärkvel, viiks see kahtlemata vastuhakkamiseni ja jääksid jäljed enesekaitsest, vägivaldsest surmast, mis oleks munga puhul lubamatu, isegi kui tegu on mungaga, kes on imperialistlik siga. Ega… te ju ei ole imperialistlik siga, mis?”
„Ma olen inglane,” tähendasin ma.
„On inglasi, kes on tublid kommunistid.”
„Mina ei ole kommunist.”
Shen näris kõhklevalt alahuult ja tema pilk sähvis hütis ringi, justkui tahaks leida bambusseintes pragu, millest võiks ilmuda püssitoru. Siis jätkas ta palju vaiksemalt. „Ma loodan väga, et te pole imperialistlik agent, austatud härra,” sosistas ta. „Mul paluti koostada teie toimik ja ma ei suutnud leida mingeid tõendeid, mis ei kinnitaks, et te olete lihtsalt enam-vähem ohutu hull, kellel on vanamoodsad uskumused. Minu tööle heidaks halba valgust, kui peaks selguma, et te olete siiski spioon.”
„Spioon ei ole ma kohe kindlasti,” kinnitasin ma.
Paistis, et see oli talle kergenduseks. „Tänan, härra!” hüüatas ta, tõmbas varrukaga üle lauba ja kummardas siis kiiresti, et selle higise mitteaustava teo eest vabandust paluda. „See tunduski väga ebatõenäoline, kuid sellistel aegadel tuleb olla põhjalik.”
„Ehk te sooviksite teed?” pakkusin ma.
„Tänan, ei. Keegi ei tohi näha, et ma vaenlasega ülearu vennastun.”
„Te ju ise ütlesite äsja, et ma pole vaenlane.”
„Te olete ideoloogiliselt rikutud,” parandas ta, „kuid kahjutu.”
Seda öelnud, seadis ta ikka veel ohtrate kummarduste saatel lahkuma.
„Härra Shen!” hõikasin ma talle järele. Ta peatus uksel, näol pingul ilme, justkui loodaks ta siiralt, et talle kohe tööd juurde ei tule. „Ma ei saa surra,” seletasin ma viisakalt. „Ma sünnin ja elan ja suren, ja elan jälle, kuid see elu on alati üks ja sama. Kas teie valitsusel on selles osas mingit infot, millest võiks mulle kasu olla?”
Shen naeratas ja tema näo ujutas üle siiras kergendustunne. „Ei, austatud härra. Tänan koostöö eest.” Hetke järele mõelnud, lisas ta: „Loodetavasti läheb teil õnneks.”
Ta läks välja.
Tema oli esimene spioon, kellega ma kohtusin, ja Franklin Phearson oli teine. Ma arvan, et neist kahest meeldib Shen mulle rohkem.
13. PEATÜKK
Umbes seitsekümmend aastat hiljem istus Phearson ühes Northumberlandi härrastemajas minu vastas teisel pool lauda ja hakkas vihaseks saama, kui ma ütlesin: „Keerulisus peaks olema vabanduseks tegevusetusele. Sündmused on keerulised, aeg on keeruline – mis kasu on teile paljast teadmisest?”
Väljas sadas, tuli kõva, järeleandmatut paduvihma, millele oli eelnenud kaks päeva lämmatavat palavust. Nüüd oli taevas valla pääsenud. Phearson oli käinud Londonis ning toonud kaasa hulga küsimusi ja jäigema suhtumise.
„Te ei räägi kõike, mida teate!” kärkis ta. „Te ütlete, et kõik see juhtub, aga ei ütle, kuidas. Te räägite telefonidest ja arvutitest ja selle pagana külma sõja lõpust, aga ei räägi sõnagi sellest, kuidas see kõik tuleb. Meie oleme ju heade poolel – me tahame head, saate aru? Paremat maailma!”
Kui ta vihane oli, läks tema vasakul meelekohal punni sinine veresoon, mis meenutas väänlevat madu, tema nägu ei näinud aga mitte punaseks, vaid hallikaskahvatuks. Ma kaalusin tema süüdistusi ja leidsin, et üsnagi oluline osa neist on alusetud. Ma ei ole ajaloolane, minu jaoks olid tulevikusündmused hargnenud lahti olevikuna, kus sisemõtisklusteks või analüüsiks on vähe aega – need meenutasid pigem kiireid uudisteklippe televisioonis. Koduarvuti tööpõhimõtet oskasin ma lahti seletada sama vähe, kui ma suudaksin hoida oma ninal tasakaalus suitsuheeringat.
Ja tõesti, ma ei rääkinud kõike, ma varjasin üht-teist – mitte kõigi asjade puhul, kuid mõne puhul küll. Ma olin lugenud Chronose klubist ja kõige olulisem, mida ma nende kohta teada sain, oli see, et see on koht, kus vaikitakse. Kui selle liikmed on samasugused kui mina; kui nad teavad tulevikku, vähemalt seda osa, mis puudutab nende isiklikku elu, siis on nende võimuses seda otseselt mõjutada. Kuid nad peavad paremaks seda mitte teha. Miks?
„Keerulisus,” kordasin ma kindlalt. „Teie ja mina, meie oleme kõigest üksikisikud. Me ei suuda tohutuid sotsiaalmajanduslikke sündmusi suunata. Võib ju proovida sekkuda, aga kui muuta kas või vähimalgi määral kas või ühtainsat sündmust, muudab see kehtetuks kõik teised sündmused, millest ma olen rääkinud. Ma võin ju öelda, et ametiühingutel läheb Thatcheri valitsuse all raskeks, kuid tegelikult ei oska ma öelda, milline majanduslik jõud selle nähtuse taga täpselt on, ega mõne ladusa sõnaga seletada, miks ühiskond laseb terveid tööstusharusid hävitada. Ma ei oska öelda, mis on mõttes inimestel, kes Berliini müüri langemisel rõõmust tantsivad või kes täpselt Afganistanis esimesena püsti tõuseb ja ütleb: „Täna on hea päev džihaadiks.” Ja mis kasu minu antud infost teile on, kui isegi selle üheainsa killu põhjal tegutsemine hävitaks kogu terviku?”
„Nimed, kohanimed!” hüüdis Phearson. „Öelge mulle inimeste ja kohtade nimed!”
„Milleks?”
Budistliku õpetuse järgi viib Õilsa Kaheksaosalise Tee juhtnööride järgimine kannatuste lõppemisele ja kirgastumisele.