Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North
mind ainult niipalju, kui oli vajalik alistumise saavutamiseks, ainult niipalju, et oli selge, et alistumine on ainus võimalus. Siis ütles Phearson: „Mul on väga kahju, et see niikaugele läks, Harry, usu mind. Ma loodan, et sa mõistad.”
Skopolamiin pani mu nutma, temazepam magama. Prooviti ka amobarbitaali ja ma ei suutnud nuttu lõpetada, kuigi mul polnud väga kurb tunne. Esimese barbituraadiannusega pandi mööda ja mul oleks süda peaaegu kõrvadest välja karanud. Annust kohendati ja Phearson istus minu kõrval, sellal kui ma jaburaid mõttetusi pobisesin.
Ta ütles: „Me ei taha sulle haiget teha, Harry. Jumal küll, ma pole selline inimene, ma ei ole selline, mina olen ju heade poolel. Mina olen hea inimene, kes tahab parimat! Me ei taha sulle haiget teha, aga sa pead aru saama, et see asi on tähtsam kui sina ja mina, palju, palju tähtsam.”
Siis toodi alt garaažist käivitusjuhtmed ning Phearson kummardus mulle väga lähedale ja ütles: „Harry, ära sunni mind seda tegema. No kuule, me saame ju muidu ka. Me saame kõik paremaks muuta, sina ja mina. Me saame maailma paremaks teha!”
Kui ma ei vastanud, pumbati mind antipsühhootikume täis ja juhtmeotsad pisteti seinakontakti. Kuid üks meestest tegi midagi valesti, puudutas vale kohta ja sai elektrilöögi: ta ulgus nagu multifilmitegelane ja hüppas jala kõrgusele õhku. Neil tuli ta alla viia, tema käe peale jääd panna, ja sellel õhtul nad elektriga enam ei katsetanud.
„No kuule, Harry,” sosistas Phearson. „Tee seda, mis on õige. Muuda maailma, pagan küll! Muuda maailma!”
Ma naersin ja purjetasin soojal temazepami lainel.
17. PEATÜKK
Keerulisus peaks olema tegevusetuse õigustus.
See on alati olnud Chronose klubi juhtlause ja mina võin seda ainult korrata. See pole õilis, see pole vapper, see pole õiglane, see pole ambitsioonikas, aga kui on kavas minna torkima määratut ajalugu, aega ennast, siis on see püha vanne, mis peaks olema naelutatud iga Chronose klubimaja ukse kohale. Ma ütlesin seda ka Phearsonile, kuid tema ei saanud aru.
Ma olen meie elu kulgemisest rääkides juba maininud, et seal on kolm etappi. Enda loomuse eitamisega olin ma selleks ajaks, kui Phearson mu psühhotroopseid hallutsinogeene täis toppis, juba enam-vähem ühele poole saanud. Leppimisest hoidis minu praegune olukord mind kaugel, kuid ma usun, et ma üritasin omal viisil enda loomust avastada, niipalju, kui ma selleks suuteline olin. Kolmandas elus proovisin ma õnne Jumalaga, neljandas bioloogiaga. Minu viienda elu juurde me veel jõuame, kuid kuuendas elus üritasin ma avastada inimloomuse saladusi – tõsi küll, üsna hilinenult – füüsika kaudu.
Te peate arvestama, et mina olin laps 1930-ndatel. Ja mitte lihtsalt laps, vaid laps, kes kasvas mehe sohipojana, kellel oli teaduse arengu vastu umbes sama vähe huvi, kui mina suutsin huvituda tema lemmikhobuste sugupuust. Mul ei olnud vähimatki ettekujutust revolutsioonist, mis tollal teadust vallutama asus, relatiivsusteooriast ega tuumafüüsikast, Einsteinist, Bohrist, Planckist, Hubble’ist ega Heisenbergist. Mul oli mingi ebamäärane ettekujutus, et maailm on ümmargune ja puu otsast kukkuv õun langeb maa poole, sest seda tõmbab maakera mass, kuid minu varasemate elude paljude sajandite kestel oli aeg kui mõiste olnud minu jaoks sama sirgjooneline ja ebahuvitav kui metallist joonlaud töökojas. Ma pidin jõudma 90-ndatesse, et hakata vähegi aru saama 30-ndatel sündinud mõistetest ja sellest, kuidas need mõjutavad mitte ainult mind ümbritsevat maailma, vaid võib-olla ka seda, kes ja mis ma olen.
Kuuendas elus sain ma esimese doktorikraadi kahekümne kolme aastaselt – mitte sellepärast, et mul oleks olnud erilist annet, vaid sellepärast, et ma võisin hariduse omandamisel nii suure hulga tüütut alusmaterjali vahele jätta ja hüpata otse nendele teemadele, mis mind huvitasid. Mind kutsuti tööle Manhattani Projekti juurde, minust pidi saame töörühma noorim liige, ja ma piinlesin palju pikki öid, kaaludes, kas võtta pakkumine vastu. Eetiline külg mulle muret ei teinud – aatompomm ehitatakse valmis ja heidetakse alla niikuinii, ükskõik, mida mina isiklikult sellest arvan. Asi oli selles, et see projekt pakkus põnevat võimalust kohtuda mõne tolle aja helgema peaga, kes kõik on ühes ruumis koos luku taga. Lõpuks hoidis hirm luku taha panemise ees ja selle ees, et minu minevikku uuritakse liiga põhjalikult, ning vastumeelsus panna end asjatult ohtu – kuna neil päevil ei osatud end radiatsiooni eest veel tõhusalt kaitsta ega mõistetud selle olulisi omadusi – mind tagasi ja nii töötasin ma suurema osa sõjast, arendades välja üllatavalt usutavaid teooriaid natside tehnoloogia kohta, alates pommimehhanismidest ja rakettmootoritest kuni raske vee ja oma tuumareaktorini välja.
1945. aasta lõpus sain ma tuttavaks Vincentiga. Sõda oli võidetud, kuid normeerimine oli toidulaual endiselt tunda. Ma saan aru, et on küüniline olla endiselt pettunud selles, kui vilets on toit nii suure osa minu varasest elust või kui kaua läheb aega, enne kui igale poole jõuab keskküte. Ma olin Cambridge’is lektor ja parajasti käis mul karm võitlus professorikoha pärast, mille jaoks ma olin selgelt liiga noor, kuid mille ma olin ära teeninud palju rohkem kui minu viiekümne kolme aastane rivaal P.L.George, mees, kes paistis silma peamiselt oma matemaatiliste vigade keerulisusega. Lõpuks ma ei saanudki seda professorikohta: minu ebamoekas Suure Paugu teooria eelistamine püsiva seisundi teooriale ja ebamõistlik kinnihoidmine seisukohast, et valgust võib vaadelda nii lainete kui osakestena, millele lisandus minu ülimalt ebamoekas noorus, olid põhjused, miks ma ülikooli juhtide hulgas populaarne ei olnud. Mind lausa noomiti minu vaadete pärast, ja põhjendatult, sest suurelt osalt olid nende aluseks tõendid, mida ei olnud veel avastatud, nende avastamine aga nõudis tehnoloogiat, mida polnud veel leiutatud.
Tegelikult just needsamad eksiarvamused tõidki Vincenti minu ukse taha.
„Doktor August,” lausus ta kindlalt, „ma sooviksin rääkida multiversumist.”
Avalausena oli see üsna ootamatu ja ma tundsin valusalt, kuidas iga sekundiga, mil Vincent minu uksel seisab, levib minu hoolikalt hellitatud kaminatule soojus entroopilise põhimõtte järgi maailmaruumi ja ka keegi teine ei saa sellest rõõmu tunda. Kuna ma nägin, et Vincentil pole kavatsust ukselt liikuda ja lumesadu tiheneb, kutsusin ma ta sisse, kuigi ei saa öelda, et mul oleks olnud sobiv tuju.
Vincent Rankis… Meie esimesel kohtumisel oli ta noor, vaevu kaheksateistaastane, kuid tema keha oli juba igavesti keskealise oma. Mingil moel õnnestus tal toiduainete normeerimisest hoolimata olla trullakas, kuigi mitte paks, ümar, ilma et ta oleks olnud eriti ülekaalus, kuid tema kohta ei saanud kunagi öelda, et ta oleks lihaseline. Tema hiirepruunid juuksed hõrenesid juba pealael, lubades peatset kiilast laiku, ja hallikasrohelised silmad vaatasid näost, mille oli vorminud kiirustav skulptor ning üsna märjast savist. Tema püksisääred olid juba siis üles kääritud – kombel, mis sundis kõiki huvitundjaid küsimisest hoiduma –, ja seljas oli tal tviidpintsak, ilma milleta ma ei näinud teda kunagi, ükskõik mis aastaaeg parajasti ka oli. Tema väitega, et see pintsak peab vastu tuhat aastat, võin ma ehk leppida, kuid tema kindla kuulutamisega, et püksisääred olid üles keeratud jalgrattasõidu hõlbustamiseks, ei saa ma nõus olla, sest sellel õhtul ei pääsenud Cambridge’i lummetuisanud tänavatelt läbi ükski ratastega sõiduriist. Vincent istus võimsa pingutusohkega kulunumasse tugitooli kamina ees ja veel enne, kui ma jõudsin end tema vastas sisse seada, üritades samal ajal oma aju vaiksest soojusest välja, tänapäevase teaduse maailma tirida, hüüatas ta:
„Inimene, kes lubab filosoofidel kasutada oma banaalseid argumente multiversumi teooria juures, õõnestab tänapäeva teadusteooria aluseid!”
Ma sirutasin käe lähima klaasi ja Šoti viski pudeli järele, et aega võita. Õpetaja minu sees tundis kiusatust lihtsalt huvi pärast vastu vaielda. Kuid õpetaja kaotas.
„Jah,” laususin ma. „Ma olen nõus.”
„Multiversum ei puutu kuidagi üksikisiku kohustusse tegutseda, see toob lihtsalt üpris lihtsustatud teaduslikku paradigmasse Newtonliku põhimõtte, et igale mõjule on olemas vastasmõju, ja arusaama, et seal, kus ei saa olla täielikku liikumatust, ei saa olla ka arusaamist osakeste iseloomust, ilma et vaatlusalust asja muudetaks!”
Paistis, et see teema põhjustab talle suurt nördimust, niisiis laususin ma jälle: „Jah.”
Vincenti kulmud