New York. Edward Rutherfurd
tema poole mitu korda ja mõtlesin, kas ta märkab mind. Viimaks pööras ta pead ja vaatas mulle otsa. Ja ma nägin, et tema pilk on naerune ja see on sõbralik naeratus.
Pidin juba tema juurde minema, kui tundsin, et Cudjo pigistab mu käsivart.
„Sa jäta see tüdruk parem rahule,” ütles ta vaikselt.
„Miks?” küsisin. „Kas ta on sinu naine?”
„Ei,” vastas ta.
„Sa oled tema isa?”
„Ei ole.” Ta raputas pead. „Ta on minu oma. Ta on mu ori.”
Alguses ei uskunud ma teda. Ma ei teadnud, et mustal mehel võib ori olla. Ja mulle tundus kummaline, et mehel, kelle isa oli vabaks saanud, on endal ori. Kuid nii see oli.
„Kas sa otsid naist, noormees?” küsis Cudjo minult ja ma ütlesin, et otsin jah. „Sul pole varem sõbratari olnud?” päris ta ja ma ütlesin, et pole jah.
„Oota veidi,” lausus ta mulle ja läks välja.
Mõne aja pärast tuli ta tagasi ühe noore naisega. See oli minu arust umbes kahekümne kuni kahekümne viie aasta vanune. Ta oli peaaegu sama pikk kui mina ja tema aeglane kerge kõnnak paistis ütlevat, et tundku teised end kuidas tahes, tema tunneb end siin ilmas mõnusalt. Ta tuli pingi juurde, millel ma istusin, võttis mu kõrval istet ja küsis nime. Me lobisesime mõne aja ja jõime koos. Siis vaatas ta Cudjo poole ja noogutas talle kergelt.
„Tule õige minuga, kullake,” lausus ta.
Nii lahkusin ma koos temaga. Kui me välja läksime, naeratas Cudjo mulle ja ütles: „Sa jääd rahule.”
Ja sel ööl sai minust mees.
Järgmistel aastatel sain sõbraks paljude linna orjanaistega. Boss ütles mulle mitu korda, et üks või teine meinheer on kurtnud, et tema orjatüdruk sai lapse ja see olevat minu tegu. Mõned naabrid ütlesid, et boss peaks saatma mu linnast välja farmi tööle. Kuid ta ei teinud seda.
Ma püüdsin alati meeldida ühtmoodi nii bossile kui ka emandale. Kuid mõnikord ei olnud see kerge, sest nad polnud omavahel ühel meelel.
Emandale näiteks ei meeldinud alati bossi sõbrad. Esimene, kes talle ei meeldinud, oli meinheer Philipse. Oleks võinud arvata, et too mees peaks talle meeldima, sest ta oli hollandlane ning tema naine oli emanda lähedane tuttav. Ta oli ka rikas. Kuid emand ütles, et meinheer Philipse on muutunud liiga inglaslikuks ja unustab ära, et on hollandlane. Bossile aga paistis meinheer Philipse küll meeldivat.
Teine tuli meie ellu järgmisel viisil.
Boss armastas paadiga sõita. Ta otsis selleks alati põhjust. Mõnikord viis ta pere paadiga mõnda paika. Ükskord läksime väikesele saarele, mis asus otse Manhattani põhjatipu juures ja mida kutsuti Pähklisaareks. Meil oli kaasas suur korv toidu ja joogiga ning me veetsime seal terve pärastlõuna. Teinekord läksime üle lahe kohta, mida kutsuti Austrisaareks.
Ühel päeval ütles boss, et ta läheb paika, mis asub pikal saarel, ning mina ja Jan läksime temaga kaasa.
Asusime sadamast teele ja sõitsime mööda Idajõge. Kui jõudsime kohta, kus jõgi kaheks hargneb, ja sisenesime ida poole viivasse jõeharusse, hakkas vesi nii ägedalt keerlema ja tormama, et mul hakkas hirm. Ka Jan oli näost kahvatu, kuigi ei tahtnud seda välja näidata. Kuid boss vaid naeris ja ütles: „See on Põrguvärav, poisid. Ärge kartke.”
Kohe, kui me sealt läbi saime, vesi rahunes ning mõne aja pärast pöördus boss minu poole ja lausus: „See on väin, Quash. Siinpool” ‒ ja ta osutas vasakule ‒ „ulatub rannik kuni Connecticuti ja Massachusettsini. Sealpool” ‒ ja ta näitas paremale ‒ „ulatub sadade miilide kaugusele Long Island. Kas sa oled rõõmus, et kaasa tulid?”
See oli kõige ilusam paik, mida ma elus kunagi näinud olin. Pea kohal oli selge sinine taevas ja ma võisin tunda endal päikesepaistet. Kõikjal, kuhu sa ka ei vaadanud, laius rahulik vesi, millest kerkisid liivarannad ja suured roostikud, ning lainetel liuglesid merelinnud. Ma arvasin, et olen paradiisis.
Purjetasime mõne tunni, kuni jõudsime väina saarepoolsel kaldal asuva külani. Selle maabumissillalt laadisime paati kauba, mille boss kavatses linnas ära müüa. Hakkasime juba lõpetama, kui üks mees tuli meid uurima. See oli inglise kaupmees. Ta vaatas mõtlikult bossi ja boss vaatas teda ning mees küsis: „Kas ma müüsin sulle kord hõbedollari?”
„Ma arvan, et jah,” vastas boss.
Pärast seda jutlesid nad pool tundi. Ma ei kuulnud kogu jutuajamist, kuid seisin lähedal, kui inglane ütles, et oli paari aasta eest abiellunud ja on väga rõõmus, et ookeani tagant Londonist ära tuli. Kui lõpuks lahku läksime, kuulsin, et boss ütles mehele, et see võiks tulla elama New Yorki, kus saaks väga head äri teha, ja inglane ütles, et on sellele mõelnud.
Selle mehe nimi oli Master. Ning hiljem oli tal emandaga palju pahandust.
Mul oli kord juhus emandale väga suurt heameelt teha. Ameerika kolooniates teadsid kõik, et nende elu sõltub ookeanitaguste isandate tülidest. Viis aastat pärast seda, kui viimane tüli inglaste ja hollandlaste vahel oli lõppenud, algas kõik uuesti. Ainult et seekord oli see rohkem perekonnatüli.
Inglise kuningas Charles II oli lähedalt sugulane Prantsuse kuninga Louis XIV-ga ja ta polnud hollandlastelt peksasaamist unustanud. Nii et kui kuningas Louis 1672. aastal Hollandile kallale tungis, lõi kuningas Charles temaga kampa. Kuid neil ei läinud eriti hästi, sest kui Prantsuse väed Hollandisse tulid, avasid hollandlased tammid ja ujutasid maa üle, nii et prantslased ei pääsenud edasi. Järgmisel suvel kuulsime, et Hollandi laevad tulevad piki rannikut ülespoole, põletavad Virginia ranniku lähedal inglaste tubakalaevu ning tekitavad kõiksugu segadust. Ning juuli lõpus nägime, et Hollandi sõjalaevad on juba Staten Islandi juures ankrus.
Nüüd oli linnas üks noor härrasmees nimega Leisler. Ma arvan, et ta oli sakslane, kuid oli tulnud Manhattanile ja abiellunud rikka hollandlannast lesega ning teinud head äri. Ta oli igas asjas nagu hollandlane ning meeldis seepärast emandale. Kord, kui boss ära oli, tuli ta meie majja ja ma kuulsin, kuidas ta emandale rääkis, et paljud inimesed mõtlevad, kas võtta hollandlased lahkelt vastu ning öelda neile, et nad võivad inglased Manhattanilt välja peksta, kui tahavad.
„Mõned kaupmehed mõtlevad, et meie saadikud peaksid minema Staten Islandile,” ütles ta. „Kuid mulle teevad muret need suurtükid fordis. Seal on nelikümmend kuus suurtükki, mis võivad Hollandi laevadele palju kahju teha.”
Kui Leisler oli ära läinud, paistis emand mõttesse vajuvat. Kui boss tagasi tuli, rääkis emand, mida Leisler oli öelnud. Bossini olid sellised kuuldused juba jõudnud ning ta käskis kõigil majja jääda. Siis läks ta välja, et rohkem teada saada.
Mõne aja pärast hüüdis emand: „Kas sul on haamer, Quash?” Noh, mul oli küll töötoas haamer. Emand vaatas seal ringi ja nägi suuri raudvardaid, mida boss oli kasutanud telgi tugedena. „Võta need ka,” ütles ta, „ja tule minuga kaasa.”
Ma kartsin minna, sest boss oli keelanud majast lahkuda, kuid ei julgenud emandale ära öelda. Nii läksime forti.
Päike oli juba madalal, kuid seal oli hulk rahvast. Fordis kamandas üks kapten. Tal olid mõned sõdurid, kuid ta püüdis koguda ka vabatahtlikke, kes seisid otse fordi ees, kohas, mida kutsuti Keeglimuruks. Emand ei teinud kaptenist väljagi. Ta läks koos minuga forti ja kutsus mõned vabatahtlikud endaga kaasa. Ma arvan, et meid sai kokku umbes kakskümmend. Siis läks emand otse suurtükkide juurde ja enne kui keegi midagi taipas, võttis ta minult varda ja haamri ning hakkas taguma varrast suurtüki süüteauku, et suurtükk tulistada ei saaks. Mõned sõdurid nägid seda ja hakkasid kisama ning püüdsid vahele segada, kuid emand ei teinud neist väljagi ning tagus varda nii kõvasti suurtüki sisse, et see jäi sinna kinni. Seda nimetatakse suurtüki kinninaelutamiseks.
Sõdurid olid nüüd väga ärevil. Nad polnud kuigi hästi välja õpetatud. Nad hakkasid meie poole jooksma ja hüüdsid vabatahtlikele, et need emanda tegevuse peataksid. Kuid vabatahtlikud