New York. Edward Rutherfurd
südamlikum laps. Kui ma olin mõne aja ära olnud, viskus ta mu käte vahele, võttis kaela ümbert kinni ja ütles, et ei lase enne lahti, kui olen talle mõne loo rääkinud. Mina aga ei teadnud mingeid lugusid ja pidin need välja mõtlema. Mõne aja pärast jutustasin talle suurest kütist Hudsonist, kes elab vaba mehena samanimelise jõe ääres ja kellel on õde Martha, kes on väga armas ja mõistlik. Neil oli seal kõnnumaal hämmastavaid seiklusi metsloomadega.
Sel ajal leidis boss ka preili Clarale hea abikaasa. Ma arvan, nad olid emandaga mõlemad rõõmsad, et Clarast kodus lahti said. Boss tegi emandale taas heameelt, leides tütrele mehe heast hollandi perekonnast, nii et kirikuõpetaja pani nad paari hollandlaste kirikus, nagu oli pandud ka vend Jan. Clara abikaasa ei elanud linnas, vaid Long Islandil, nii et me ei näinud teda kuigi sageli. Kuid emand käis aeg-ajalt Claral külas ning kõigest oli näha, et nad said nüüd, kus Clara oli abielus, palju paremini läbi.
Mis puutus bossi ja emandasse, siis nad elasid koos tülitsemata, kuid paistis, nagu oleksid nende teed lahku läinud.
Bossist ja härra Masterist said väga lähedased sõbrad. Härra Master oli üks sellistest meestest, kes ei paista vananevat. Oma kitsa näo, kollaste juuste ning karmide siniste silmade ja soonilise kehaehitusega polnud ta peaaegu üldse muutunud, ainult näol olid kortsud. Ta oli meeldiva loomuga ning alati millegagi ametis. Meile tulles ütles ta ikka: „Tere päevast, Quash,” ja lahkudes, „sa oled tubli mees, Quash,” ning heitis mulle oma siniste silmadega kiire pilgu. Mõnikord ütles ta: „Quash on minu sõber. Eks ju, Quash?” Ja mina ütlesin: „Jah, härra.”
Neil aastatel tahtsid inglastest kubernerid rikkaid hollandlaste perekondi enda poolel hoida ja nende sõprusest kasu lõigata ning kinkisid neile suuri maatükke. Ka inglise kaupmehed olid heal järjel. Ja härra Master hoolitses selle eest, et ka boss saaks endale veidi maad. Sest ta ütles, et Inglismaal ei peeta sind džentelmeniks, kui sul ei ole palju maad. Ning sellistest tähtsatest meestest nagu meinheer Philipse ja van Cortlandt, kel olid linnast põhja pool suured maavaldused, said kiiresti džentelmenid. Nende naised kuhjasid oma juuksed soengusse ja kandsid kleite, mis tõmbasid kõhu kokku ja tõstsid rinnad esile.
Noh, ma nägin, et bossile see mõte meeldib. See meeldis ka Janile ja ta ütles mõnikord, et nad peaksid veidi maad ostma. Kuid emandale see ei meeldinud. Ta käis lihtsa ümmarguse mütsi ja laia Hollandi kleidiga nagu teised hollandlannad. Kuid ehteid armastasid need hollandi naised isegi rohkem kui inglased. Emandal rippusid kõrvade küljes suured kalliskivid ning igas sõrmes oli tal kalliskiviga sõrmus. Ja enamasti imes ta oma savipiipu.
Kuna talle ei meeldinud miski inglaslik, siis nende mood ammugi mitte.
„See on põlastusväärne rahvas,” tavatses ta öelda. „Nad lasevad end paavstimeelsetel valitseda.”
Sest tuli välja, et meie isand, Yorki hertsog, oli kogu aeg olnud salaja katoliiklane. Rahvas arvas, et ka kuningas Charles II võib olla salaja katoliiklane, kuid too eitas seda. Yorki hertsog aga ei hakanud seda isegi varjama. Ta oli alati katoliiklaste poolt ja saatis New Yorki isegi katoliiklasest kuberneri. New Yorgis võisid sa tunnistada ükskõik mis usku või olla üldse uskmatu. Sest räägiti, et pooled inimesed ei usu siin millessegi. Kuid peaaegu kõik kartsid katoliiklasi.
See katoliiklasest kuberner andis provintsile oma hartaga vabad valimised ning lubas, et makse ei tõsteta, ilma et valitud meestel oleks selles asjas sõnaõigust. Nii ütlesid isegi mõned usklikud hollandlased, et ta pole halb kuberner. Kuid emandale ta ei meeldinud.
„Ära kunagi usalda inglast ja paavstimeelset,” ütles ta.
Talv, millega 1684. aasta lõppes, oli ebatavaliselt külm. Suur tiik linnast põhja pool külmus kolmeks kuuks kinni. Bossile nagu enamikule hollandlastest meeldis jääl uisutada ning ühel hommikul läksime koos Jani ja tema kahe väikese tütrega samuti tiigi äärde.
Jan töötas isa juures, kuid neil aastatel tehti suurt äri rummi destilleerimisega siirupist. Sadama vastas Staten Islandil oli juba mõnda aega olnud destilleerimiskoda, kuid Jan pani koos härra Masteriga linnas tööle veel teise. Ta kauples ka Hollandist toodud vägijookidega, näiteks džinniga, mille kohta öeldi genever.
Ka emand tuli koos Clara ja tema abikaasaga uisutama. Neil polnud veel lapsi, kuid ma polnud kunagi näinud Clarat nii ilusana. Boss näitas kõigile lastele, ka minu Hudsonile, kuidas uisutatakse, ning emanda nägu oli naerul ja ta ütles, et kui vaadata kõiki neid suurel tiigil uisutavaid inimesi, tuleb tunne, nagu vaataksid mõnd hollandi maali. Teda ei paistnud häirivat isegi see, et härra Master oma perega kohale ilmus.
Härra Masteril oli nüüd poeg nimega Henry, kes võis tol ajal olla umbes kaheksateistkümneaastane. Ta nägi täpselt isa moodi välja. Ja kui too noormees nägi, et Clara on nii kena ja õhetab külmas õhus liikumisest, ei saanud ta temalt silmi ära. Nad uisutasid koos. Ka emandale tegi see nalja ning ta ütles: „Poiss on sinusse armunud.”
See rõõmus päev jäi mulle alatiseks meelde.
Löök tuli 1685. aastal. Halb uudis rabas New Yorki nagu kõuekärgatus. Kuningas Charles II oli surnud ja tema vend, Yorki hertsog, sai tema asemel kuningaks. Kuningas James II oli katoliiklane.
New Yorgil oli nüüd katoliiklasest kuningas. Ta andis asjaajamise silmapilk katoliiklaste kätte. Harta, millega siinsele provintsile olid antud vabad valimised, rebis ta puruks. „Ma ütlesin teile, ärge kunagi usaldage katoliiklast,” ütles emand.
See polnud veel kõige hullem asi. Prantsusmaal otsustas kuningas Louis XIV äkki kõik protestandid oma kuningriigist välja ajada. Neid oli suur hulk ja nad pidid võtma oma varanatukese ja jalga laskma. Mõned neist läksid Hollandisse ja mõne aja pärast saabusid New Yorki. Rahvas kutsus neid hugenottideks.
Ühel päeval tuli meinheer Leisler ühe hugenotiga emandale külla. See oli väga väärikas mees, keda kutsuti monsieur Jayks. Ta ütles, et kuningas James oli kuningas Louis’le kirjutanud ja teda õnnitlenud, et ta kõik hugenotid oma kuningriigist välja ajas. Räägitavat, et Inglismaal on katoliiklasest kuninga pärast palju rahulolematust. Boss oli kohkunud ja mis puutus emandasse, siis too ei rääkinud mõne aja millestki muust. Ta ütles, et inglased peaksid mässu tõstma ja kuninga minema ajama. Nii nagu hollandlased olid teinud, kui nad olid katoliiklasest Hispaania kuninga võimu all. Boss ütles, et inglased on valmis ootama. Sest kuningas Jamesil polnud poega ja tema kaks tütart olid mõlemad protestandid. Mõne aja pärast läheb elu uuesti normaalseks, ütles ta. See aga ei rahuldanud emandat.
Kahel järgmisel aastal nurisesid New Yorgis kuninga pärast kõik.
See oli ühel 1689. aasta kevadpäeval, kui emand tuli suure rutuga koju, nägu naerul, ja ütles meile, et inglased on kuningas James II kuningriigist välja ajanud.
„Jumala tahe on teoks saanud,” karjus ta.
Põhjuseks oli kuninga laps. Jamesil polnud aastaid rohkem lapsi olnud ja nüüd äkki sai ta poja, kellest pidi saama katoliiklane. „Isegi inglastele oli see liig mis liig,” ütles emand. Paistis, et nad olid kuninga silmapilk minema kihutanud ja saatnud tema vanema tütre Mary järele. Nad nimetasid seda kuulsusrikkaks revolutsiooniks.
„Mary pole mitte ainult protestant, vaid ka Hollandi valitseja Williami naine. Ning William ja Mary hakkavad Inglismaad koos valitsema.” Emand lausa tantsis rõõmust, arvates, et me saame ehk taas Hollandi võimu alla.
Varsti pärast kuulsusrikast revolutsiooni tuli teade, et hollandlased ja inglased on kuulutanud Prantsusmaa katoliiklikule kuningale sõja. Seda kutsuti kuningas Williami sõjaks. Me kõik kartsime, et katoliiklastest prantslased kaugel põhjas liituvad irokeesidega ja tulevad kuni New Yorgini välja. Prantslased ja indiaanlased ründasid samal ajal ülemjooksul asuvaid hollandlaste asundusi. Kuid sellistele kaupmeestele nagu boss ja härra Master võis sõda olla ka suur võimalus.
Mulle jääb alatiseks meelde see päikesepaisteline päev, kui boss meile ütles, et tulgu me koos temaga mere äärde. Läksime siis kõik, boss ja emand, ning mul lubati Hudson kaasa võtta. Kui kohale jõudsime, siis Jan ja härra Master oma poja Henryga juba ootasid meid. Meid viidi paadiga Idajõel ankrus