Hullu mehe kaitsekõne. Sari Ajavaim. August Strindberg
ta keeras teelt kõrvale ja jooksis kärmelt võserikku. Kõmpisin talle kohmetult järele. Valinud välja varjulise koha paakspuupõõsa taga, istus ta maha, tõstes seejuures seelikud üles, nii et sai näidata oma jalgu, mis olid iseenesest üpris kenad, aga külmamuhkudega. Tekkis kohutav vaikus, mulle meenusid Korintose templineitsid, kes läksid marru, kui tavapärane vägistamine end oodata lasi. Ta vaatas mulle väljakutsuvalt otsa, ja tookord – võite mind uskuda – päästis tema süütuse vaid see, et ta oli erakordselt inetu ja et kerged vallutused on mulle vastumeelt.
Kõik need detailid, mida olin siiamaani püüdnud kõrvale tõrjuda kui vähetähtsaid, tungisid nüüd taas esile väljavaate ees teda veel kunagi endale kaela saada, ja ma palusin taevast, et see armuafäär lõpeks komödiandi võiduga. Mina oleksin sunnitud taanduma ja seejuures head nägu tegema.
Kuni ma lugesin, oli parun istunud suure vanade raamatute ja käsikirjadega ülekuhjatud laua taha; ta sõrmitses hajameelsel ilmel oma elevandiluust nikerdistega ametikeppi, otsekui tundes raamatute seas minu kui tsivilisti ees teatud alaväärsust, ja kõik minu pingutused temas oma palju tööd ja vaeva nõudva ameti vastu huvi äratada põrmustas ta ühe ja sama korduva fraasiga:
„See on tõesti väga huvitav.”
Minus omakorda tekitasid alaväärsust tema staatussümbolid: rinnamärk, vöö, paraadmunder, ja ma püüdsin oma teadmistega hiilates tasakaalu jalule seda, aga sellega tekitasin temas vaid kimbatust.
Mõõk ja sulepea; õilsa soo allakäik, tiitlita inimeste tõus! Võib-olla naine, ise seda mõistmata, aimas juba ette, kelle päralt on tulevik, valides hiljem oma tulevaste laste isa uue aadli ridadest.
Paruni ja minu vahel valitses sõnulseletamatu kohmetus, vaatamata kõikidele temapoolsetele püüdlustele kohelda mind kui võrdset. Vahel osutas ta mulle isegi austust, mille ma olin tänu oma haritusele ära teeninud, tunnistades sellega oma allajäämist antud punktis, ja kui ta mõnikord üritaski ennast tähtsaks teha, piisas parunessi ainsast sõnast, et teda sadulast maha paisata. Naise silmis ei omanud päritud vapikilbid vähimatki tähtsust, ja kapteni paraadmunder pidi andma rohelise tee õpetatud mehe tolmusele pikk-kuuele. Küllap tajus ta seda ka ise, kui tõmbas selga maalikunstniku ürbi, olles end algaja õpilasena ateljeesse kirja pannud! Vähimagi kõhkluseta. Aga ka hea kasvatuse ja traditsioonide mõju polnud kusagile kadunud. Tema kui ohvitseri sallimatus üliõpilaste vastu oli tal veres.
Antud hetkel vajas ta mind, et kellelegi oma muresid usaldada, ja ma sain kutse tema juurde õhtusöögile.
Pärast kohvi tegi ta mulle ettepaneku parunessile kiri kirjutada, tuues mulle oma käega paberi ja sulepea. Kuna mul tuli tingimata midagi kirja panna, ragistasin kõvasti oma ajusid leidmaks kulunud fraase, mis varjaksid, mida ma oma südame sügavaimas sopis tegelikult tundsin.
Kirja valmis saanud, ulatasin selle kinnipitseerimatult parunile ja nõudsin, et ta selle läbi loeks.
„Ma ei loe kunagi teiste kirju,” ütles ta võltsi suurelisusega.
„Ja mina,” väitsin ma vastu, „ei saada kunagi teiste meeste naistele kirja, mida abielumees pole viseerinud.”
Ta heitis minu kirjakesele pilgu peale ning pistis selle mittemidagiütleva naeratusega koos oma kirjaga ümbrikusse.
Terve nädala jooksul ei näinud ma teda kordagi, kuni ühel õhtul kohtusime juhuslikult tänavanurgal. Minu nägemine paistis teda siiralt rõõmustavat, ja me läksime istuma ühte kohvikusse, kus tal avanes võimalus mulle oma südant puistata, minust oli ju saanud tema asendamatu usaldusisik.
Ta oli veetnud mõned päevad maal, oma abikaasa kuulsa nõo kodus. Kuigi ma polnud seda veetlevat noort naist oma silmaga näinud, märkasin kohe, millise jälje ta oli paruni käitumisse jätnud: too oli loobunud oma tavalisest kõrgist ja süngest ilmest; nüüd kandis ta sensuaalsuse ja rõõmsameelsuse maski; sõnavara oli rikastunud kahtlase väärtusega vulgaarsete väljenditega; ja ka hääletoon oli märgatavalt muutunud. Milline nõrk iseloom, annab järele kõikidele mõjutustele, mõtlesin mina; tühi vahatahvel, millele ka kõige väetim naisekäsi on suuteline kritseldama oma rumalusi ja primitiivse aju sünnitisi.
Mees oli muutunud operetlikuks kujuks, ta viskas nalja, klatšis, veiderdas. Erariietes ei olnud tema väärikusest enam midagi alles; ja kui ta pärast õhtusööki end täis jõi ja tegi ettepaneku naistesse minna, oli ta mulle lausa vastik. Mitte midagi muud peale kuldse tikandiga paraadmundri, – vöö ja rinnamärgi! Mitte midagi!
Kui tema joove jõudis haripunkti, hakkas ta mulle oma magamistoasaladusi välja lobisema. Katkestasin teda järsult ja tõusin nördinult lauast, hoolimata tema väidetest, et abikaasa on andnud talle suveleseperioodiks täieliku vabaduse lustida nii palju kui tahab. Minu arvates oli see igati inimlik ja kinnitas veelgi minu arusaama parunessi sündsast loomusest. Läksime varakult lahku ja mina kõmpisin koju, pea äsjakuuldud taktitutest paljastustest paks.
Naine, kes on pärast kolmeaastast abielu veel oma mehest sisse võetud, annab talle täieliku vabaduse, iseenda jaoks midagi vastu nõudmata! Tõepoolest kummaline! Ebanormaalne nagu armastus ilma armukadeduseta, kui õige pool ilma pahupooleta. Kogu see jutt ei tähendanud mitte kui midagi! Parun oli mulle usaldanud, et tema naine on kombekas. Veel üks anomaalia! Siin siis oligi see neitsilik madonna, kellest ma olin unistanud. Ja kombekus kui kõrgema rassi lahutamatu omadus ja tunnus; hinge puhtus, mis on vastavuses kõrgklassi kultiveeritud tavadega! Täpselt nii nagu ma olin nooruses endale ette kujutanud, olin suuteline ühe kõrgemast soost tüdruku vastu tundma üksnes austust, mingit iha ta minus ei äratanud.
Lapsikud fantaasiad, helge teadmatus naise olemusest, mis on märksa keerulisem kui üks poissmees uneski aimata oskab.
Lõpuks saabus paruness koju tagasi. Ta pakatas tervisest, noorusmälestused ja noorepõlvesõbrad olid teda märksa nooremaks muutnud.
„Tuvi tuleb tagasi, õlipuuoksake nokas,”31 ütles ta ja ulatas mulle kirja daamilt, keda taheti ette kujutada minu mõrsjana.
Lugesin seda südametu sinisuka ambitsioonikat ja mittemidagiütlevat loba; selle naise ainsaks sooviks oli abielluda, ükskõik kellega, ja sel teel endale vabadus kätte võita.
Alustasin lugemist halvasti teeseldud innukusega, aga lugemise lõpetanud, tahtsin ma sellest trööstitust loost täit selgust saada.
„Kas te võiksite mulle öelda,” küsisin, „on see daam lauljaga kihlatud või mitte?”
„On ja ei ole!”
„Kas daam on talle midagi lubanud?”
„Ei!”
„Tahab ta temaga abielluda?”
„Ei!”
„Kas tema vanemad tahavad lauljat endale väimeheks?”
„Nad vihkavad teda!”
„Miks ta siis tahab end nii kangekaelselt sellele mehele kaela määrida?”
„Sellepärast et … ma ei tea!”
„Armastab ta mind?”
„Võib-olla.”
„Siis tahab ta lihtsalt mehele saada! Ta ei saa lahti mõttest, et peab abielluma sellega, kes teeb kõige kõrgema pakkumise! See daam ei tea, mis on armastus, kas pole?”
„Aga teie, mida teie armastuse all mõtlete?”
„Otse välja öeldes: tunnet, mis on üle kõigest muust, loodusjõudu, millele miski ei suuda vastu panna; midagi säärast nagu äike, tõusulaine, kosk, torm …”
Ta vaatas mulle üksisilmi otsa ja jättis välja ütlemata kõik sõnad, mis tal oma sõbranna kaitseks juba keelel olid.
„ Ja teie armastategi teda just nõnda?” küsis ta.
Sel hetkel tundsin kiusatust kõik üles tunnistada; aga mis mulle sellisel juhul veel üle jääks? Meie suhtel oleks sellega kriips peal, ja vale – minu kilp patuse armastuse vastu – oli muutunud paratamatuseks.
Jaatavast vastusest pääsemiseks palusin
Vihje Moosese Esimesele raamatule 8:11.