Hullu mehe kaitsekõne. Sari Ajavaim. August Strindberg
juuksed; ta kandis kõrge kaelusega heledat rüüsidega kleiti ja tema kõrval olevalt lauakeselt vaatas oma sügavate silmade nukra pilguga vastu tema väike tütreke, üleni valges. Selle pildi ees kirjutasin kirju, mis algasid sõnadega „Kallid sõbrad!”, mis järgmisel päeval said saadetud härra paruni aadressile. See oli ka ainus viis rahuldada oma kirjutamisvajadust, ja nendesse kirjadesse panin parima osa oma hingest. Kuivõrd parunessi kirjadest oli aimata tema allasurutud kunstnikunatuuri pärssivat mõju, soovitasin tal püüda leida oma poeetilistele fantaasiatele väljendust ilukirjanduslikus vormis. Olin viinud talle lugeda erinevate autorite kirjanduslikke meistriteoseid ning esitanud omapoolseid ülevaateid, arvamusi, analüüse, seisukohti, andnud talle nõu ja praktilisi näpunäiteid, tutvustanud kirjandusliku kompositsiooni põhitõdesid. Ta ilmutas mõõdukat huvi, ja avaldas kahtlust, kas tal jätkub kirjutamiseks piisavalt annet. Mille peale ma tõestasin talle, et iga haritud inimene on võimeline vähemasti kirja kirjutama ning on seega nii või teisiti in petto32 kirjanik. Aga see osutus tulutuks, sest teatrihullus oli juba liiga sügavalt tema kangekaelsesse hinge juurdunud. Ta leidis, et tal on kaasasündinud deklameerimisanne, aga kuna tema seisus ei võimalda tal näitelaval üles astuda, – ja kuivõrd ta polnud valmis sellest mõttest loobuma, siis lõbustas ta end abieluõnne nimel märtri mängimisega.
Mees, minu kaassüüdlane heategevusürituses, mille olin ette võtnud salajase kavatsusega päästa tema peret trööstitust allakäigust, oli mulle selle eest tänulik, aga mingit aktiivset huvi ei söandanud ta välja näidata. Parunessi vastuväidetest hoolimata ei jätnud ma jonni; igas järgnevas kirjas soovitasin tal sellest seesmisest paisest vabaneda ning kasutada südamepuistamiseks romaani-, draama- või luulevormi.
„Kujutage seda, mida te olete ise kogenud,” kirjutasin ma talle Börne üleskutset tsiteerides, „sest teie elus on olnud vapustavaid üleelamisi; muretsege endale paberit ja sulepea; olge siiras ja teist saab kirjanik.”
Tema kirjutas mulle vastuseks: „Oleks liiga piinlik kogu seda kibestumist uuesti läbi elada. Ei, selleks, et unustada, otsin mina abi kunstist, et võiksin end välja elada läbi tegelaskujude, kes on minust sootuks erinevad.”
Ma ei küsinud endalt kordagi, mida ta tahtis unustada, sest tegelikult ei teadnud ma tema minevikust ju mitte kui midagi. Kartis ta avaldada selle mõistatuse lahendust, loovutada võtit, mis avaks tema iseloomu? Himustas ta teatrikunsti selleks, et varjata end maskide taha või pigem selleks, et ise suurem olla, mängides rolle, mis olid temast endast suuremad?
Kui minu argumendid hakkasid otsa lõppema, soovitasin tal alustada tõlkimisest, see võimaldaks parandada tema stiilitaju ja avaks tee kirjastajate jutule.
„Kas tõlgete eest makstakse hästi?” küsis ta.
„Võrdlemisi hästi! Aga siis peab ka oma tööd põhjalikult tundma,” vastasin mina.
„Ärge pidage mind rahaahneks,” jätkas ta, „aga töö, mis kuigi palju sisse ei too, mind vaevalt et ahvatleks.”
Teda oli vallanud maania, mis on tänapäeval naistele iseloomulik: nad tahavad ise endale ülalpidamist teenida. Paruni näkku ilmus skeptiline ilme, tema oleks eelistanud tipp-topp korras majapidamist sellele, et abikaasa pühendub väikese lisaraha teenimisele ja teeb seda kodu arvelt.
Sellest päevast peale on paruness mulle peale käinud, et leiaksin talle raamatu, mida tõlkida, ja ka kirjastaja. Et seda asja võimalikult kerge vaevaga ära klaarida, andsin talle paar väga lühikest proovitööd, ühele pildiajakirjale mõeldud uudisnuppu, mille eest honorari ei makstud. Möödus terve nädal, aga tõlkest – pisiasi, mille oleks võinud paari tunniga ära teha – polnud midagi kuulda. Parun, kes söandas teda õrritada ja nimetada laiskvorstiks, kes tahab poole päevani voodis põõnutada, sai karmilt paika pandud, mis näitas, et ta oli puudutanud naise hella kohta. Pärast seda loobusin oma pealekäivatest soovitustest, mul polnud vähimatki tahtmist olla abikaasade vahel tüliõunaks.
Nii kaugele olime siis suhte katkestamise päevaks jõudnud.
Istudes praegu ärklitoas oma laua taga, parunessi kirjad minu ees, lugesin need üksteise järel läbi, ja tundsin, kuidas süda rinnus murest kokku tõmbus. Neist hoovas hinge meeleheidet, kasutamata jäänud jõudu, rakendust leidmata annet – täpselt nagu minu puhul. Sellest ka sümpaatia. Ma kannatasin läbi tema, otsekui oleks tegemist minu vaevleva kõhetu hinge külge kinnitatud organiga, milleta olnuks võimatu kogeda piinade jõhkrat naudingut.
Ja mida oli tema omalt poolt teinud, et minu kaastunnet võita! Kurtnud mulle põhjendatud armukadedusehoos, et on oma abielus pettunud. Ja mina, mina olin teda järsult katkestanud, eemale tõuganud, selle asemel, et talle mõistus pähe panna: arvestades mehe väidet, et naine on andnud talle abielutruuduse koha pealt täieliku vabaduse, oleks see olnud märksa lihtsam.
Mind valdas ääretu kaastunne selle naise vastu; tema füüsilises ja psüühilises arengus pidi olema peidus kirjeldamatuid saladusi ja anomaaliaid. Ja sel hetkel leidsin, et talitan valesti, kui jätan ta saatuse mängukanniks. Olin tema pärast mures ja valmistusin talle kirjutama, paluma tema käest andestust, anuma teda, et ta unustaks selle meie vahel aset leidnud ebameeldiva juhtumi ja pühiks selle mälust, kuivõrd tegu oli vääritimõistmisega. Aga ma ei osanud leida sobivaid sõnu, sulg ei võtnud vedu, ja väsimusest jõuetuna viskasin voodile pikali.
Kui ma järgmisel päeval ärkasin, oli pilvine ja sume augustikuu hommik. Loiult ja murelikuna läksin kella kaheksa paiku raamatukokku, ja kuna mul oli oma võti, võisin sisse minna ja olla seal üksi kolm tundi enne ametlikku avamisaega. Hakkasin kõndima piki raamaturiiulitega ääristatud koridore, mähkudes sellesse lummavasse üksindusse, kus sa ei ole üksi, vaid suhtled usalduslikult kõikide ajastute suurmeeste hingedega. Siin-seal võtsin riiulist mõne köite ja lehitsesin seda, püüdes keskenduda mingile teemale, et unustada eilsest vahejuhtumist jäänud piinlikkustunnet. Aga langenud madonna rüvetatud pilt püsis mul pidevalt silme ees. Tõstes oma pilgu raamatulehekülgedelt, mida olin silmitsenud tekstist ainsatki sõna aru saamata, nägin teda otsekui viirastust alla astumas mööda madala galerii lõpus asuvat keerdtreppi: kõik see kokku tekitas lõpmatuse tunde. Nägin, kuidas ta laskudes oma sinise kleidi palistust kõrgemale tõstis, eksponeerides oma kauneid väikesi jalgu ja hapraid pahkluid ning meelitas mind kahemõttelise pilguga patu teele, ahvatles mind oma võltsi ja himura naeratusega, mida ma enne eilset polnud tema juures märganud. Ja see nägemus äratas minus himu, mis oli kolm kuud olnud täielikult maha surutud, nii siivsaks oli tema ümber valitsev puhas õhkkond mind muutnud – märk sellest, et sugutung oli individualiseerumas ja kontsentreerumas vaid ühele ainsale objektile. Muidugi ihaldasin ma teda, kujutasin teda endale ette alasti; tema riiete piirjooned, mida teadsin peast, muutsin oma fantaasias valgeks ihuks. Ja äkitselt olid minu mõtted leidnud kindla sihi, läksin ja lõin lahti ühe Itaalia muuseume käsitleva kunstialbumi, kus olid fotod kõikidest kuulsatest skulptuuridest. Kavatsesin ette võtta teadusliku uurimuse, et seda naist täpsemalt määratleda; tahtsin välja uurida, mis liiki ja sugukonda ta kuulus. Valik oli suur. Prinkide rindadega ja tugevalt rõhutatud puusadega Veenus, normaalne naine, kes ootab oma meest, ilu triumfis juba ette kindel. See polnud tema! Juno, viljakas lapsega ema, kes väänleb lapsevoodis, uhkeldades oma imelise keha nii-öelda siivutute kehaosadega. Tema samuti mitte!
Või siis Minerva, sinisukk, vanatüdruk, kes varjab oma lamedat rinda meheliku raudrüü all? Kindlasti mitte!
Aga Diana! Öö kahvatu jumalanna, kes pelgab kirgast päevavalgust, julm oma tahtmatus sündsuses, mis on tingitud tema perverssest kehaehitusest; liiga palju poissi, liiga vähe tüdrukut; olude sunnil häbelik, nii et vihastab Aktaioni peale, kui too talle supluse ajal peale satub. Diana sugukond veel läheks, aga mis liigisse puutub …? Jätkem viimane sõna tulevikule! Aga habras keha, kaunid jäsemed, ilus väike näolapp, uhke naeratus – ühtaegu verehimuline ja varjatud ihasid väljendav; kaetud rinnad. Just see ta oligi – milline kohutav tõde!
Jätkasin otsimist ja lappasin läbi kõik riigi rikkalikus varamus säilitatavad kunstialbumid, et leida voorusliku jumalanna kohta veel pildimaterjali. Ma tegin võrdlusi, tõestasin oma tähelepanekute paikapidavust nagu tõeline teadlane, teostest leitud vihjed suunasid mind järgmist raamatut otsides suure hoone ühest otsast