Hullu mehe kaitsekõne. Sari Ajavaim. August Strindberg
ajal astusime laeva, et linna tagasi sõita, ning pärast reisi üle sinetava järve ja tuhandete rohetavate laidude vahelt jõudsime sadamakaile ning jätsime üksteisega hüvasti.
Andsin endale tõotuse, et pühendun uuesti tööle, kindla kavatsusega eemaldada hinge küljest see naise kuju omandanud kasvaja, aga märkasin peagi, et polnud arvestanud jõududega, mis olid minust tugevamad. Juba järgmisel päeval sain kutse õhtusöögile parunessi juures, kes tähistas oma pulma-aastapäeva. Mingi kõrvalepõiklemine ei tulnud kõne allagi, ja vaatamata kartusele, et meie sõprus võib jahedamaks muutuda, läksin ettenähtud ajal kohale. Võite ette kujutada minu pettumust, kui maja oli suurpuhastuse tõttu pea peale pööratud; parun oli halvas tujus ja paruness, kes mind tervitama ei tulnudki, palus edasi anda vabandused, et õhtusöök hilineb.
Paruniga aias jalutades – ta oli pahur, näljane ja absoluutselt võimetu oma kannatamatust varjama – ammendasin oma viimasedki vestlusteemad, nii et poole tunni pärast polnud meil enam mitte millestki rääkida, ja me otsustasime siirduda söögisaali.
Õhtusöögilaud oli kaetud ja rootsi laud valmis pandud, aga võõrustajannat polnud ikka veel näha.
„Sööme siin ootamise ajal püstijalu mõne võileiva,” tegi parun ettepaneku.
Andsin oma parima, et takistada tal oma kavatsust teoks tegemast, sest ma ei tahtnud parunessi solvata. Aga miski ei aidanud, ja nüüd, kus olin sattunud kahe tule vahele, olin sunnitud talitama paruni tahtmist mööda.
Samal hetkel astus sisse paruness, noor, sädelev, ilus, hästi riides; tal oli seljas tema lemmikvärvides – viljakollane ja kannikesevioletne – taftsiidist kleit. Selle lõige oli täiuslik ja rõhutas tema tütarlapselikku taljet, õlgade ümarust ja kaunikujuliste käsivarte sujuvaid piirjooni. Tõttasin talle oma roosikimpu üle andma, soovisin veel lugematuid pulma-aastapäevi, ning ajasin meie ebaviisaka kannatamatuse varmalt paruni süüks.
Nähes, et laualt on toitu võetud, tegi paruness rahulolematu grimassi, ja saatis pigem kibestunud kui naljatleval toonil oma mehe aadressil teele rea vihjeid, too omakorda ei viivitanud nendele veidi teenimatult osaks saanud etteheidetele vastulööki andmast. Sekkusin otsemaid nende sõnasõtta ja meenutasin eilseid üleelamisi, millest meil oli paruniga äsja juttu olnud.
„Ja kuidas teile minu veetlev nõbu meeldis?” küsis paruness.
„Ta on hurmav!” hüüatasin mina.
„Jah, see laps on tõeline pärl,” lausus parun toonil, millest õhkus isalikku tõsidust ja siirast kiindumust, samas ka kaastunnet vaese võrukaela, väidetavate türannide süütu ohvri suhtes.
Aga paruness jätkas halastamatult ega teinud väljagi, kui silmakirjalikult oli tema abikaasa kasutanud sõna „laps” …
„Te vaadake ainult, kuidas ta minu mehe soengut on muutnud, see kulla Bébé!”
Paruni seitel oli tõepoolest kusagile kadunud, juuksed olid laubale kammitud ja vuntsiotsad ülespoole koolutatud – tema väljanägemisele see kasuks ei tulnud. Aga kuna mõte kord juba selles suunas liikus, panin tähele sedagi, et paruness oli püüdnud kopeerida mõningaid detaile oma võluva nõo soengus, riietuses ja isegi käitumises; välja ma seda muidugi ei näidanud. Antud juhul oleks võinud peaaegu rääkida elusolendite vahel toimivast keemilisest hingesugulusest.
Õhtusöök kulges aeglaselt ja loiult nagu kolmerattaline käru, millel neljas on alt ära tulnud. Aga kohvijoomise ajaks oli oodata nüüdseks juba vältimatuks muutunud kvarteti neljandat liiget, kolmekesi koos olles meie koosmäng ei klappinud.
Magustoidu kallale asudes ütlesin abielupaari terviseks tavakohase toosti, milles puudus igasugune lennukus: see oli nagu lahtunud šampanja.
Abikaasad suudlesid teineteist, elustades vanade aegade mälestusi, ja nendest teeseldud õrnuseavaldustest piisas, et olla taas liigutatud ja armunud; nagu näitleja, kes on imiteerinud tõelist kurbust, muutub ka ise lõpuks melanhoolseks. Või oli asi hoopis selles, et tuli tuha all veel hõõgus, ja oli valmis vilunud käe õigel hetkel tõmmatud lõõtsapuhangust lõkkele lööma? Raske öelda, kuidas lood tegelikult olid.
Läksime aeda ja võtsime istet lehtlas, mille aknaaugust avanes vaade tänavale. Vestlus ei võtnud üleüldise uimasuse tõttu vedu, ja hajameelne parun vahtis ainiti tänava suunas, et nõo saabumist mitte maha magada. Äkitselt tuiskas ta minema nagu nool ja jättis meid üksi, ilmselt läks oma külalisele vastu.
Parunessiga kahekesi olles tundsin end ebamugavalt – mitte sellepärast, et ma oleksin uje, tal lihtsalt oli komme mind oma nõudliku pilguga pealaest jalatallani üle käia ja siis aeg-ajalt mõne minu riietuse detaili kohta komplimente lausuda. Nüüd puhkes ta pärast liiga pikaks veninud, peaaegu piinlikku pausi äkitselt naerma, osutas sõrmega suunas, kuhu parun oli kadunud ja nentis:
„Kui armunud ta on, meie tubli Gustav!”
„Seda võiks väita jah,” nõustusin ma. „Ja teie ei ole põrmugi armukade ega vihane?”
„Kindlasti mitte!” kinnitas paruness. „Ma olen ju ise ka sellest noorukesest kenast neiust üsnagi sisse võetud. Aga teie, kuidas teie süda end minu veetleva nõo seltsis tunneb?”
„Tänan küsimast, ülimalt hästi, paruness! Kui aus olla, siis pean tunnistama, tahtmata teid seejuures solvata, et sellel naisel pole vähimatki lootust minu sümpaatiat võita.”
Ja see oli tõsi. Esimesest silmapilgust tundis see noor daam, kes nii nagu minagi polnud pärit õilsast soost, minu vastu põlgust, mina olin tema jaoks ebameeldiv tunnistaja, paremal juhul ohtlik kuriteokaaslane, kes pidas jahti maa-alal, mille ta oli endale reserveerinud, üritades selle abil ennast peenemasse maailma sokutada. Tema väikeste pärlhallide silmade läbitungiv pilk oli mind söödamatuks klassifitseerinud. Tutvusest minuga polnud loota mingit kasu ja tema väikekodanlik vaist ütles talle, et minu puhul on tegemist õnneotsijaga. Teatud mõttes oli tal õigus, sest minu lavaleastumine toimus just nimelt eesmärgiga leida oma tragöödiale eestkostjaid, aga kuivõrd minu sõprade teatrisuhted olid väärtusetud, soome preili väljamõeldis, siis polnud minu näitemängust kordagi juttu olnud, kui mõned banaalsed komplimendid välja arvata.
Ja paruni hoiak minu suhtes oli nõo juuresolekul oluliselt muutunud – parun oli aldis igasugustele mõjutustele – andes tunnistust sellest, et ka tema oli hakanud mind nägema väikese võrgutaja silme läbi.
Meie ootamine ei kujunenud pikaks. Juba oligi paarike värava juures, mõlemad elevil ja jutukad, näod nalja täis.
Neidis oli sel õhtul hiilgavas tujus. Ta kasutas oskuslikult tänavapoisi vandesõnu, lausus viimistletud kahemõttelisusi säärase süütu näoga, nagu poleks tal nende sisu topelttähendusest õrna aimugi; ta jõi ja suitsetas, seejuures hetkekski unustamata käituda kui naine – kui väga noor naine. Ei mingit mehelikkust, mitte kübetki emantsipeeritust, mitte vähimatki peenutsemist. Ühesõnaga: ta oli huvitav; ning tunnid kulusid kiiresti ja meeldivalt. Samas panin tähele, ja seda võinuks võtta tulevaste sündmuste ettekuulutusena, kui ohjeldamatult paruness nõo iga lendulastud kahemõttelisuse peale rõõmustas. Ta lagistas naerda ja tema näole ilmunud häbitult meelas ilme andis tunnistust kõlvatuste saladuste põhjalikust tundmisest.
Nõnda me siis lõbutsesime, kuni saabus paruni onu ja liitus seltskonnaga. See vana leskmees ja erukapten, daamide vastu äärmiselt viisakas, kelle meeldivate maneeridega kaasnes vanaaegne sündsuse piiril olev julge galantsus, oli mõistagi daamide suur sõber ja võitnud nende soosingu. Ta võttis pidevalt endale vabaduse neid käperdada, suudelda nende kätt ja patsutada neid põsele. Kohe kui ta välja ilmus, tõttasid mõlemad naised teda embama ja tõid kuuldavale vaikseid vaimustatud kiljatusi.
„Hoidke end veidi tagasi, mu tüdrukud! Kaks ühe korraga, vana mehe jaoks on see liig! Ärge mängige tulega! Koristage oma käpad, või ma ei vastuta tagajärgede eest!”
Paruness sirutas end onu poole, sigarett huulte vahel, ja küsis kenitledes: „Kas ma tohiksin tuld paluda!”
„Pole mul enam tuld, lapsuke, see sai viis aastat tagasi otsa,” vastas onu riukalikul ilmel.
Paruness andis