Arsti kirjad. Eha Pähn
et Sa kasvad iseenesest. Tal pole aega kuulata Su koolilugusid. Millal ema Sind viimati kallistas? Kas ta märkab, et oled milleski tema moodi? Kas ta mäletab enda kõhklusi samas vanuses? Neid küsimusi ma Sulle ei esita. Käivad mul ainult mõttest läbi.
Otsime sõnastust Su murele. Halb tuju oli vahel ennegi. Mis oli nüüd see viimane, mis tabas just Su hella kohta? Mõnikord on selleks sõbranna või kallima lause, mis äkki nagu pintsliga võib kogu vaatevälja mustaks võõbata. Sa ju alles otsid ennast, lood oma minapilti. Usaldad arvamusi, mis poetuvad lähedaste suust. Korjad kõiki arvamuskillukesi ja pead neid pidepunktideks. Kas neist aga annab puslepilti kokku seada? Kord ütlevad, et oled lahe, siis jälle, et kuulad nõmedat musa või ajad jama suust välja. Oled kui käibelausete rahe käes, mis võib vaatevälja uduseks teha. Sa ei mõtle, et ütleja vajutab lihtsalt juhtumisi oma sõnapüstoli päästikule ja välja paiskub sealt õhulaine, mis on paberkuulistki pehmem. Kus on need arvamused, mida saad kindlalt omaks võtta? Mis toetab Sind ja annab eneseusku?
Kuidas oled ennast kaitsma õppinud? Kuidas on see varem õnnestunud? Kas ütled teravalt vastu või lähed ära? Milline on Sinu stiil? Nutad pärast üksi või kirud?
Kirjanik A. H. Tammsaare on arutlenud „Tões ja õiguses” Krõõda murehetkede üle. Kui Andres solvas või oli muu mure, läks Krõõt kaasavarakirstu juurde nutma. Kaasavarakirst oli nagu tükike isakodu, kus oli ikka lohutus olemas olnud. Tammsaare arutles, et kui Krõõt oleks esimesel korral, just sel esimesel korral teisiti talitanud, oleks edaspidi kõik hoopis teistsugune võinud olla ja poleks tulnud kirstunurga juures nutta. Oleks tulnud ehk just sel esimesel korral vastu hakata. Aga polnud õpetatud. Milline on see koolitund, kus õpetatakse kõige õigemat reageerimist solvamistele? Kas Sul on olemas ja käepärast see lause, mida öelda solvamise peale? Ei peagi ütlema, aga lause peab varuks olema. Võib olla ainult see käepärane mõte, mis olukorda valitseb ja Sind kaitseb. Su kuulivest. Ütlejal, kui tahes tähtsal isikul Sinu jaoks, ei ole tõe monopoli, et just tema teab seda ainuõiget. Ta võib väga enesekindla häälega öelda ka lausa valet või mõttetut. See on tema oskus ennast väljendada ja see võib olla puudulik.
Kes on see lähim, keda usaldad veel? Kuidas said üle oma eelmisest murest? Mis aitas? Kas Sa suudaksid mõelda oma mustad mõtted ajutisteks, et nad lähevad üle? Neid on vahel kõigil. Neil teistel ka, keda Sa näed ainult naeratavana. Nad varjavad oma pettumusi ja Sa ei saa nende kogemustest osa.
Mure läheb üle nagunii. Kord vaatasin selge pilguga, et jälle uus mood, kui eelmised riided alles kulumata. Mõtlesin siis, et jätan selle moe vahele. Ei juhtunudki midagi. Uus tuli nagunii. Kui Sa mäletad veel pettumusi oma algkoolieast, siis need võivad praeguseks juba armsalt naljakad olla.
Küsimusi on väga palju. Tuleb võtta vaid paar olulisemat.
Et Sa neid tablette võtsid, siis muud teha Sa ei osanud. See oli Sinu viis protestida. Sa ei tahtnud enam, Sa ei talunud enam seda, mis oli. Ma tean vähemalt ühte tüdrukut, kes siiski püüdis taluda, pikalt kannatada ja temaga teeme veel keerulisemat mõttetööd. Temale ja temast ma kirjutan natuke hiljem.
Rääkida saab Sinuga vähe ja nii jõuab mõte käia keerukaid teid, et kontaktiks pidepunkte leida. Ma ootan. Ma ei või Su mõttelõnga kiirustamisega lõhkuda. Saan ainult tasahaaval niidiotsa püüda. Sa oled ärevil, pingul. Sa ei tea veel, mis edasi saab. Aga mina saan Sind rahustada. Ütlen, et edasi läheb paremaks. Aitajana saan ka istuda rahustava olekuga, nagu oleksin siin ainuõiges kohas ja aega Sinu jaoks on lõputult.
Ei tea, kas oled kunagi päevikut kirjutanud ja kuidas Sa seal oma tundeid kirjeldaksid? Kusagil peab ju saama ka iseendaga nõu pidada. Sulle võib see olla naljakas, aga ka mul on noor olemise ja päeviku pidamise kogemus. Seda ma Sulle ei räägi. Sa ei suuda vastu võtta liiga palju uut. Praegu oled Sina, Maileen, tähtis.
Päeviku pidamisega oli küll nii, et see aitas. Esimene päevik oli mul salakirjas. Jagasin tähestiku osadeks ja mõtlesin tähtede asemele märgid. Täishäälikud algasid pikast püstkriipsust ja kaashäälikud lühikesest. Tähestiku järjekorras tuli igale tähemärgile kriipse juurde. Näiteks sõna „kallis” nägi välja nii: „iil-l-iill-iill-lii-iiii”. I-del olid muidugi täpid puudu, sest mina kirjutasin sulepeaga. Just päeviku kirjutamine on tõeline intiimsus endaga. Siis ei valeta. Mõelda võime poolikute lausetega ja mõte on hägusem. Kirjutatuna on lause lõpus punkt. Kirjutatud mõte on mustvalgel ja hoopis selgem. Iga eelmise lause punktist saab edasi minna. Mõte saab hargneda, valida suunda, võimalusi. Mõte võib pöörata vasemale, paremale, minna otse või teha kohapeal pirueti, kui tal on huumori iva sees. Olen mõtte kasvamist võrrelnud osja hargnemisega, kus vahepeal läheb kui kiirtekimp laiali, aga edasi saab minna ainult üks haru.
Elu keerukas olukorras on üks võimalus veel. Saab istuda elutee pervele maha ja mõelda asja üle järele. Aja mõtlemiseks lihtsalt peab leidma. Kõige targemad nõuandjad on meil peas. Neid võib sundida kiretuks kui arvude taga istuvaid raamatupidajaid. Rehkendagu ja otsigu siis elu tekstülesandele lahendust.
Hando Runnelil on luuleread:
Kui mõistus ütleb üles, siis kuula vere häält.
See õpetab sind õigelt, sa ainult kuula päält.
Sa istu kasvõi maha, sa vaata kasvõi pealt,
kuid sa ei kõhkle enam, kui jälle tõused säält.
Just selle mahaistumise ja järelemõtlemise ajaga on praegu kehvad lood. See asendatakse kiirustamisega. Sa pead jõudma kiiresti tundi, kiiresti ära sööma, kiiresti trenni, kiiresti ära õppima jne. Kas Sa leiad aega oma mõtetele?
Kas Sa oskad olla endale toetajaks, kriitikuks või audiitoriks ja vaagida oma tegemisi kõrvalt? Kas teed just seda, mida tahad?
Mul on arvutis teksti serval üks naljakas mõne joonega visandatud kujuke, kirjaklambri moodi, kahe suure silmaga. Too kratsib kukalt, kui ma edasi kirjutada ei oska. Vahel on vaja nagu kahestuda ja vaadata ennast kõrvalseisja pilguga. Nagu see kujuke. Siis mõtled, et näis-näis, kuidas see minake siit edasi läheb. Otsustaja oled igal juhul ise. Teised on ikkagi need Kriipsu-Jukud, kes võivad küll kukalt kratsida või silmi volksutada, aga tegelik otsustaja oled Sina. Nad ei tea Sinust paljutki ja on sellepärast hoopis pinnapealsemad. Kuula nende arvamusi, aga ära võta suure tõe pähe.
Mõttes saab panna reaalsusele stoppmärgi peale. Ootamiseks, vaagimiseks. Aeg lubab endaga mängida. Võib kas või hetkega ära käia mineviku erinevates juppides – esimeses koolipäevas, kunagisel sünnipäevapeol, armsamaga kohtamas, kus tahes. Kui Sa vahel unistad, siis käidki nii. Unistamine on mõnus. Unistades saab Tuhkatriinu ballile ja Prints äratab nõidusunest. Pärast tuled argipäeva tagasi ja paned unistused põuetasku varjule.
Neid pole vaja teistel teada. Meis on kõigis midagi peidetut. See on loomulik nagu kappide sahtlid ja nende varjatud sisu. Ükski kodu, ükski hing pole kõigile avatud.
Proovin poolikute lausetega Su mõtteid tabada, et siis saab veel poole lause pealt teise suunda keerata, kui näoilmes on kas kuulamine või vastumeelsus. Mõnele sõnale võid olla allergiline, siis läigatab silmanurgas ja ma saan teada, kus on Sinu hingehaava kõige hellem koht. Seal on ka paranemise alguspunkt.
Võib-olla saan Sinuga kokkuleppele, et oled nõus psühholoogiga rääkima. Kiiresti ei saa sellele teemale minna, sest oma valu jälle järgmisele avada on väga raske. Mõneks ajaks on Sulle nüüd vaja toetavat ja arukat kaaslast. Kui ma tundun Sulle küllalt usaldatav, siis saan tulla ju paar tundi hiljem või homme jälle. Arutame siis olukordi, mis Sulle keerukad. Sa tahaksid küll kohe ära, aga pea vastu. Tilgutiga läheb veel aega ja analüüsid peavad korda saama. Oleneb, millised olid tabletid, mida Sa võtsid.
Sinu tänases päevas ilmub vaikselt palatisse Su sõber. Sõnu tal pole, aga olekust saab lugeda hoolimist. Toob Sulle mahla. Praegu ta aitab Sind. Kohalolekuga.
Kõrvalvoodis, rippuva lina taga, on teine inimene oma murega. Temal on parajasti hügieeniprotseduurid. Haigla ju.
Sekka tunnen ise nagu emadele omast süütunnet, et ei osanud Sind enne aidata. Kindlasti tahtnuks ka Sinu ema Sind sellest säästa. Õnneks lähed Sa siit targemana ja järgmiseks murepäevaks on muu