Arsti kirjad. Eha Pähn
ühe ja kindla, kes Sind toetab.
Kui räägime Su emaga, siis leiate uuesti ühised arusaamised. Enamasti. Olete armsad teineteisele, aga seda väljendada ei oska. Vahel saate samast sõnastki erinevalt aru. Olete mööda rääkinud, mööda elanud. Nüüd räägite hoolivamalt. Mõni mõte põikab südamesse ja saab seal soojemaks. Kui tuttav on Sulle tunne, et oled hoitud ja tunnustatud, seda igal päeval? Sa vajad seda. Kes on see, kellele saad usaldavalt rääkida kõigest, mis pähe tuleb? Püüame ta leida.
Võib-olla sobiks Sulle praegu pihitool, kus Sind kuulaks keegi, kelle nägu Sa ei näe, ja ka tema ei näe Sind. Soe ja mõistev kuulaja. Need omadused on häälest aru saada. Näha pole vajagi. Usaldus oleks suurem. Eriti, kui ei tunta Su nägu ega teata nime. Pooliku usaldusega võib jääda midagi just Sulle olulist rääkimata. See võib jääda hinge taha jätkuvalt haiget tegema. On nagu pind hinges, mis võib põletikku tekitada. Internet, kus Sa oled proovinud oma muredest vihjata, ei anna Sulle oodatud sõbralikkusega vastuseid. Seal kirjutavad enamasti Su eakaaslased, kel endalgi kogemust napib. Mõni neist on õppinud ennast kaitsma igaks juhuks teise torkamisega, igaks juhuks ja igas suunas. Vahel väga valel aadressil. Sa pole uuteks haigetsaamisteks ju sugugi valmis. Praegu eriti. Ja oled tundlikumgi kui tavaliselt.
Tänapäeva kooli, kus palju pingeid, sobiks küll pihitool.
Kogu Su lähikonnas napib inimlikku soojust, kindlustunnet. Napib ka aega ja pühendumist lähedasele – tütrele, naabritüdrukule, klassiõele, kelleks Sa oled. Kuidas nad ei taipa, et südame kaudu rääkida on palju lihtsam! Kui püüame loogikaga aidata, läheb jutt kohe kuivemaks, tulevad sisse mõtte keerdkäigud ja kalkuleerimine. Ärgu nad ometi hoidku oma südamesoojust tagavaraks! Me ei saa suvesooja tagavaraks ära pakkida ja siis talvel tarvitada.
Ka sumedam valgus sobiks Sulle. Me räägime tihti oma intiimsemaid jutte hämaras. Vaistlikult taipame, et hämarus või küünlavalgus on parem. Vanasti peeti taludes videvikutundi, arutati päeval juhtunut või jagasid pere vanemad liikmed oma elutarkusi. Nüüd lülitame õhtul pauh elektri põlema ega märkagi hingele sumedat ja säästvat videvikutundi pakkuda.
Eriti ere valgus on Su palatis. Intensiivravi. Kõike peab nägema.
Intiimsemaks vestluseks sobib paremini ka väiksem ruum või nurgake ruumist. Ollakse teineteisele lähemal, seinad kaitsevad.
Praegu on ka haigla Sulle traumeeriv koht, isegi ehmatav. Läheb veel aega, et saaksid haiglast kui tavalisest või vähemalt võimalikust kohast mõelda. Võib-olla Sa polegi siin käinud või olid vaid korraks kaasas, kui käidi vaatamas haiget tädi.
Eesti keeles on „haigla” kuidagi halva kõlaga sõna. Sinna minnakse põdema, kannatama, valusatele protseduuridele.
Sinu loo puhul oleks olnud võimalus helistada usaldustelefonile. Sa ei tulnud selle peale. Kõik tuli liiga äkki. Kuidas olla selleks valmis, et miski võib juhtuda äkki?
Jubedate äkksündmuste puhuks on meile looduse poolt antud kaitse – šokk, tunnete blokeering. Siis võib jääda seisma kui „soolasammas” või käituda kui automaat. Aga see ei tule alati. Mõnikord jõuab hetke jubedus kogu oma julmuses meie hinge süvakihtideni ja võib sinna jääda kauaks. Võib sündida kummitav mälestus aastateks. Tegelikult on kõik tundereageeringud lubatud. Peaasi, et nad hetkel aitavad. Hetkeabi on esmaabi ja see võib ära hoida hilisemat valu. Võib karjuda, jalgu trampida jm. Nagu lapsed, kes veel ei tea, mida tohib, ja niiviisi, õnnelikul kombel saavadki nad häirivast kiiresti üle.
Tegelikult on meie kultuuris liigagi palju pidureid peal. Käime kombemaskidega ja varjame loomulikke reageeringuid. Kui Sul on halb, siis kas need teised saavadki aru, mis nii rängana mõjus? Nad taipavad, kui on ilmselge trauma, avarii või muu selline. Kui aga kokkupõrge on Sinu sisemaailmas, ei tarvitse nad üldse aru saada.
Kes on siis Su kõrval? Kes on küllalt arusaaja ja aitab Sind? Kust algab see, mis on just Sulle liig? Ja kes seda mõistab? See peaks olema keegi lähedane, kes on kaua ja armastavana Su kõrval olnud. Küllap ta on olnud – Su ema. Võimalik aga, et suhe pole päris see ja ta on hakanud Sind liiga vara täiskasvanuks pidama.
Ega me täna kõigest Sulle olulisest rääkida jõua. Tegelikult peaksid Sina mulle palju küsimusi esitama. Ma ei saa kõike Su peas toimuvat mõistatada. Sa oled tänapäeva, mitte minuaegne tüdruk ja ma võin natuke lubjakas olla. Kuigi, jah, kahjuks olen istunud palju kordi samasuguste armsate tüdrukute voodi juures. Nendelgi oli tilguti veenis ja surmasoov peast läbi käinud.
Teistel-kolmandatel võib olla kitsas uudishimu, et mis siis just Sind nii eriliselt häiris. Vaevalt, et nad üldjuhul oskaksid Sinuga ilusasti kaasa mõelda. Tegelikult on tähtsaim moment Su tundlikkus, vastuvõtlikkus, usaldamine. Saad kergemini haiget, nagu teisedki Sinu eas neiud. Sa pole valmis kõigiks elu inetusteks, julmadeks ütlemisteks, reetmiseks. Sa pead veel unistuste maailma tõeliseks.
Noore puu võib kergemini katki murda. Vanale tüüakale männile ei tee paar kirvehoopi midagi.
Tegelikult oleme juba lapseeast erineva tundlikkusega. Mäletan kord kodumaja õues kohatud nutvat tüdrukut. Ehk oli ta nii kuue-seitsmeaastane. Nuttis südamest. Kui ta natukese aja pärast rääkida suutis, siis ütles, et ema tutistas. Samas tuli teine tüdruk uudishimutsema, kasvu järgi eakaaslane. Too pahvatas: „Mind klohmitakse iga päev! Mis sest siis on!” Meenub ka kord nähtud olmestseen, kus koju toodi purjus isa, mu kunagine koolivend. Trepile vastu läinud algkoolieas kaks õde oskasid isa sellises sõnastuses sõimata, et tundus päris uskumatu. Neil oli kaitserelv olemas. Sõna võib olla kui nõelav astel, nii enda kaitseks kui ka mürgiseks haavamiseks.
Aga õed olid kahekesi. Kes on Sinu ustav tugi igas olukorras?
Ma ei saa Sulle kõiki näiteid tuua, mis võivad minu peast läbi lipsata. Nad peavad sobima Su igapäevase taustaga, Sinu elu seniste reeglitega.
Hea on, kui saan Su rääkima. Siis olen täpsemalt Sinu jaoks. Siis on arvata, et tuleb vähem n-ö juttu igaks juhuks. Tegelikult on Su lugu pikk ja kiri siin liiga lühike, et kõike avada. Eellooks on kogu Su kasvamine lapseeast peale.
Juba üsna varasest east on meil mäletada sündmusi, mis võisid paika panna hoiakuid kogu eluks. Tuleb ainult natuke pingutada, et neid meelde tuletada. Seda on psühholoogid uurinud (Carl Gustav Jungi koolkond). Mis on Su esimene mälestus õnnestumisest, rõõmust või pettumusest? Kuidas need on Sind hiljem mõjutanud?
Võin tuua enda näite. Olin kolmeaastane. See oli suvel. Tuli tahtmine minna maailma avastama. Elasime maal. Läksin kodust üksi ära. Tee ääres oli kartulipõld, kus vend kiskus põllust umbrohtu välja, aga tema mind ei märganud. Olin ju väike. Jõudsin naabertallu. Seal olid just lõppenud sõnnikuveo talgud. Isa oli ka seal. Talgulised istusid lauas. Söödi hernesuppi. Mulle pandi ka taldrik ja sain suure kääru võileiba. Imestasin selle leiva suuruse üle. Tundusin endale vist teistega võrdne. Lauas naerdi. Hea oli olla isa süles. Isa süles vankril sõitsingi sealt koju. Kodus olid ema ja vanaema otsinud mind igalt poolt, ka kaevust, aga seda muret ma siis ei taibanud. Minuga ei pahandatud. Küsiti ainult, kuidas ma külasse läksin. Olin vastanud, et pikkade sammudega. Hilisemaks kinnistus arvamus, et kui lähed kuhugi, võõraste hulka, võetakse sind hästi vastu. Ei alati. Aga see arusaam on pidanud alateadvuses kaua vastu. Nüüdseks on elukogemus mind teadlikumaks teinud, aga võõraste suhtes kahtlustajaks pole ma ikkagi muutunud.
Võin jutustada ka oma esimesest tõsisest pettumusest, mida põdesin juba paar päeva. See oli enne kooli, natuke hilisemas vanuses. Võis arvata, et isal oli sõjajärgsel ajal palju muresid. Nii ta ei kuulanudki, kui ema seletas, et kanaaeda tuleb parandada. Ema kirjeldas, et kanad poevad aia alt läbi. Isa, ilmselt oma mõtetes, ütles: „Lõigake tiivaotsad maha.” Kui tiivasulgi kärpida, ei saa lennata. Seda olin ennegi kuulnud. Aga et siis ei saa aia alt pugeda, ei mahtunud pähe. Ei teadnud ma siis midagi tähelepanematusest või hajameelsusest. Isa otsustusest ei saanud ma aru. Jäi üle ainult arvamus lapse peas: „Isa on loll.” Selle teadmisega oli raske olla ja rääkida ei saanud ka kellelegi. Isa tegeliku mõistusega polnud sel muidugi midagi ühist, aga lapse mõtte seostamisvõime on lihtne ja sirge. Pidin taluma üht oma elu esimest pettumust.
Seda minust. Sellisteks analüüsideks Sinuga