Kui tuvid kadusid. Sofi Oksanen
rääkimata tutvumisest Helsingi lõbumajadega. Rahast piisas vaevu tubaka, sokkide ja muu hädavajaliku jaoks.
Teised vaatasid tädipoega imeliku pilguga, pidasid iseäralikuks, ja ma hakkasin juba pelgama, et ta saadetakse saarelt ülesandeks sobimatuna minema. Sellepärast asusin pärast seda, kui püssi tagasilöök tal kulmu lõhki lõi ja tulistamishirm püsivaks muutus, temaga tõsiselt tööd tegema. Samas panin imeks, kuidas ta Punaarmee ridades hakkama sai ja kust ta endale korraliku vöökoha hankis, vaevalt et Punaarmee teda puhta peki ja sepiku peal hoidis. Igatahes Staffani saarel kadus koorega silutud kõhuke ära, Soomes oli kõik kaardi peal.
Tädipojale anti paljugi andeks, sest loomult oli ta lobamokk. Kui Soome kindralkond saatis meile mehi loenguid pidama, sai ta näidata, kui hästi tunneb ta Punaarmee paelu, ja esitleda oma soravaks lihvitud vene keelt; ta oli püüdnud koguni õpetada teistele langevarjuhüppeid, kuigi polnud ise kordagi hüpanud. Õhtud kulusid tal Eestisse naasmiseks vajalike võltspaberite meisterdamiseks, mulle sosistas ta, et mõtleb ideaalsele rühmale, mille alus rajataks siinsamal saarel. Lasin tädipojal lobiseda, erinevalt teistest olin harjunud oma lapsepõlvekaaslase fantaasialennuga. Teised aga kikitasid Edgari loba peale kõrvu – meil oli küllaga vaba aega, selliseid hetki, kui poistel oli mahti jääda iga lottat jõllitama, just nagu oleks tegu esimese naisega maamunal. Mina mõtlesin vabal ajal Rosaliele ja kevadkülvile. Juunis jõudsid meieni jutud küüditamistest. Pärast seda, kui mu isa eelmisel aastal arreteeriti, polnud ma temast midagi kuulnud. Ema oli siis nutnud, et isa oleks pidanud oskama „Internatsionaali” laulda, oleks pidanud oskama selle ajaks mütsi peast võtta, oleks pidanud kartuliühistute asjus vähem suud pruukima ja olema nõus natsionaliseerimisega, aga mina teadsin, et seda poleks isa suutnud. Simsonid jäid ju ikkagi talust ilma, poeg läks metsa ja isa vangi. Temast taheti teha hoiatav eeskuju. Samal ajal rahustati inimesi, et maad ei võta keegi ära, kuid kes neid bolševikke ikka uskus.
Edgarit seevastu Simsonite olukord ei liigutanud, sugugi mitte, kuigi meie talu rahadega maksti kinni kõik tema kooliskäimised, need samad koolid, millest Edgar teistega pikalt-laialt rääkis, tudengipõlv Tartus, ja tudengeid oli meie hulgas omajagu, põllumehi aga vähem. Kui Edgar ja teised tudengid naersid selle üle, mida pidasid enda jaoks liiga lihtsaks, oli kuulda, kui ühekülgselt nad elu nägid. Harimatus oli neile sõimusõna ja nad hindasid inimest selle järgi, kas too oli käinud koolis kolme klassi jagu või rohkem. Vahetevahel kostis poiste jutuajamistest, et nad olid lugenud ülearu palju inglise spioonilugusid, mis tiivustas suuri kujutlusi sellest, kuidas Staffani saarelt tulevad sihukesed spioonid, et Punaarmeel pole enam mingit asu. Kamba eesotsas jutlustas seda evangeeliumit Edgar. Kuigi mõnedki neist olid seiklejatüüpi, siis argpükse seltskonnas siiski polnud ja see tekitas pisut usaldust, peletades mu kahtlusi, et mis sellest kambast üldse saab. Põhitõed olid samuti selged, kõik olid õppinud radistideks, olime harjutanud morset ja kuigi Edgar laadis püssi kohmakalt, sobis salakirjade saatmine ta siidinäppudele imehästi, need suutsid klõbistada suisa sada tähte minutis, minu sõrmed sobisid paremini adra taha. Meie seisukohtade kõige tähtsamates punktides ja inglise orientatsioonis olime siiski ühel nõul.
Mul oli oma plaan: juba saarelt lahkudes kandsin Rosalie pildi asemel rinnataskus paberitükki, kus olid augud toimiku jaoks, kõikide andmete kaasaskandmine oli liiga hulljulge. Ma olin ostnud ka vahatatud kaantega vihiku, et päevikut pidada. Kavatsesin koguda tõendeid bolševike hävitustöö kohta. Kui saabub rahu, läheb neid vaja. Siis loovutan need paberid endast osavamatele suleseppadele, nendele, kes asuvad kirjutama meie vabadusvõitluse ajalugu. Teadmine selle ülesande tähtsusest andis meelekindlust, kui hakkasin kahtlema, et hoidsin suurtest ettevõtmistest kõrvale arguse või selle pärast, et olin valinud viisi, mille abil sõdimisest pääseda. Mul oli siiski ülesanne, mille üle mu isa oleks olnud uhke.
Ma ei kavatsenud kirjutada üles mitte midagi sellist, millest võiks sündida teistele kahju; mitte midagi sellist, mis paljastaks liigselt meie kontaktisikuid. Ma ei kasutaks nende nimesid, võib-olla ei mainiks ma isegi kohti. Hangiksin fotoaparaadi, aga mitte selleks, et meie vendadest ühispilti teha. Kõikjal vilkusid spioonide silmad. Nende sära oli täis kulda, meie, teiste silmad mulda.
Viljalaod põlesid ja taevas kasvasid suitsusambad. Tee oli täis kiirustavaid busse ja autosid, rattad kisendasid pääsemise järele just nagu inimesedki, plahvatus! Õhtutõrjetuli. Klaasikillud nagu vihmahood. Juudit istus, suu ammuli, ema köögi nurgas; ema oli põgenenud maale oma õe Liia juurde ja jätnud Juuditi üksi pommi ootama, pommi, mis teeks kõigele lõpu. Juba mõnda aega olid teedel Tallinnast Narva suunas evakueeruvate veoautode ummikud ja kuuldavasti oli loodud evakuatsioonikomissariaat: komissariaadid karja evakuatsiooniks, vilja ja läätsede evakuatsiooniks, ükskõik millise mateeria evakuatsiooniks – bolševikel oli kavas kõik endaga kaasa võtta, kõik, mis võimalik, isegi leivakontsud, sakslastele ega eestlastele ei jäeta midagi. Armee käsutas mehed põlde tühjendama. Kõik Narva suunas, kõik sadamate suunas. Plahvatus.
Juudit surus käed kõrvadele, surus kõvasti. Ta oli juba leppinud sellega, et linn hävineb enne, kui sakslased siia jõuavad, ta oleks lihtsalt soovinud, et ta tund oleks tulnud argisemates oludes: et viimased hääled, mida ta kuuleb, oleksid lusika kõlksatus taldrikul, kilin juuksenõeltest täituvas karbis, lauale pandava piimakannu kume kõla. Linnud! Nende laul! Aga Luftwaffe ja õhutõrjekahurid olid linnud alla kugistanud, linde ei kuule ta enam kunagi. Ega koeri. Ega kasside näugumist, vareste kraaksumist, ülakorrusel kolistamist, alumise korruse lapsi, kullerite jooksmist, tõukekäru kriginat ega ämbri kolksatust, kui naabriproua lööb oma pea vastu välisukse piita Juuditi akna all. Juudit oli samuti proovinud pesukaussi pea peal hoida, tõsi, toas ja salaja, poseerinud peegli ees, pannud imeks, miks modistid polnud leiutanud kübarat, mille võiks asetada väikse pesukausi või ämbri peale. Menu oleks kindel. Naised juba olid kord nõnda lapsikud, sellised naljakad, kaitsesid ennast ämbrikujulist kübarat meenutava narrusega. Pleki kolin jäi siiski juba minevikku, sellesse minevikku, kuhu jäi ka argipäev. See oli küll täis kaotusi ja seal andsid tooni bolševikud, aga see oli siiski argipäev oma argiste häältega. Kevadel oli vend ajanud Juuditi elama ema juurde Valge Laeva tänavale, igaks juhuks, ja päevad olid kulgenud omasoodu, kuigi vend oli koos oma naisega juunis ära viidud ja Juudit polnud Johanist ega ta naisest pärast seda midagi kuulnud ning Johani majja asusid elama võõrad, tähtsad inimesed komissariaadist. Juuditi mees oli juba varem Punaarmesse mobiliseeritud. Ema allkorrusel elanud Elisa mõisteti omakorda süüdi kontrrevolutsioonilises tegevuses – kahtlustati, et Elisa oli teadlik temalt toa üürinud Karini kavatsusest maalt lahkuda. Juuditit kuulati samuti Karini küsimuses üle. Aga pärast sedagi läksid päevad omasoodu edasi ja moodustasid sedasi argielu, mis oli igatahes parem kui need hävingupäevad. Maal, tädi Leonida juures, jätkas Rosalie lehmade lüpsmist hoolimata sellest, et tema peigmehe perekonda oli tabanud terror, Simsonite talu oli ära võetud, Rolandi isa arreteeritud ja tema ema oli kolinud Armide kodutallu Rosalie hoole alla. Selle eest oli Juudit Rosaliele tänulik. Ta poleks oma ämma seltsis vastu pidanud, isegi mitte raskel ajal, tal polnud Rosalie kannatlikkust. Kui Juuditi mees asjast teadlik oleks, leiaks ta jälle ühe põhjuse etteheiteid teha, tema mamma polnud oma lemmikpoja kaasalt sedavõrd ükskõiksest kohtlemist ära teeninud. Võib-olla tõesti, aga Rosalie pidas ämma palju paremal kostil kui Juudit, täites ämma rõõmuks ajapikku toa väikeste jõmpsikatega. Seda Juudit enam ei näe.
Ta hakkas mõtlema, millise pildi ja mis hääled tahaks ta mineviku argipäevast enne lõppu viimseks mõtteks üles noppida. Võib-olla päeva lapsepõlvest, Rosalie ja köögist kostvad argised hääled, hetke, millel on samasugune kõla, nagu nendel rahuaja hommikutel, mil sai olla kindel, et päev tuleb täpselt samasugune kui eelmine, sellise päeva, kui Lutheri vineertool ema akna all kraapis põrandat ja kraapiv hääl ärritas Juuditit, sellise päeva, mil Juuditil polnud midagi märkimisväärset mõttes, sellise, mil pisiasjad teda pahuraks ajasid. Või äkki tahtis ta enne surma näha vaimusilmas hoopis päeva ajast, mil ta oli veel vallaline neiu, ajast, mil miski polnud erutavam kui siidpaberisse mässitud kleit karbis, kleit tulevaste kosilaste jaoks; mitte mingil juhul ei mõtleks ta oma abikaasale. Ta hammustas huulde – isegi vägisi ei läinud mees ta mõtetest. Kui äsja tuba valgustanud plahvatus oleks tabanud maja, oleks abielu jäänud tema viimaseks mõtteks. Uus valang pani lihased tõmblema,