Kui tuvid kadusid. Sofi Oksanen
kõik tema ettekujutused selle suhtes, mis on temas veetlevat, osutusid valeks; ta mäletas, kuidas värske abikaasa oli lükanud tema pakutud rinnad eemale, lükanud voodi teise serva justkui halvaksläinud söögi laua teise otsa.
Juba bolševike võimu alguses hakkas mees end koos teistega mobilisatsiooni eest suvilates ja majade pööningutel peitma ja Juuditit oli tabanud kergendus. Ta sai voodi täiesti endale, aga muidugi oli tal meeles kombekohaselt otsaesist kortsutada, etendada abielunaist, kes on oma mehe pärast mures. Kui mees toiduotsinguil kinni nabiti ja tšekistide musta ZIS-i pandi, õnnestus Juuditil oma hallid silmad pisaratega tuhmistada, sest nii pidi tegema. Juba siis oli ta lootnud, et see jääb mehe viimaseks ettevõtmiseks, väga paljude jaoks tähendas ZIS just seda, ja samas ajas see soov, see metsik rõõm sõja pakutud võimalustest talle hirmu peale. Nende suguvõsas polnud lahutatud naisi, nii et lesepõlv oli ainus väljavaade, juhul kui ta tahab oma vabadust tagasi. Kangekaelne ämm oli aga komissariaadist teada saanud, et mees oli rindele saadetud, ja jälle oli Juudit kombekalt taskurätiku haaranud. Ta ei saanud kellelegi öelda, kuidas ta nautis voodit, millest puudus peremees. Ta igatses armukest, aga kust selline küll võtta? Isegi sellest mõelda oli täiesti sobimatu. Ometi oli ta rohkem kui korra lugenud „Madame Bovary’d” ja „Anna Kareninat”, ja kuigi romaanide kangelannad kannatasid mõnevõrra teistsuguse abielu all, tundis ta nendega suurt hingesugulust, sest tallegi oli igatsus tuttav.
Enne pulmi oli Juuditi ema poetanud ridade vahele nõuandeid abielu ja võimalike probleemide kohta – Juuditi kohatud raskusi selles repertuaaris polnud. Juba kihluse ajal tärkasid Juuditis kahtlused ja ta oli emale ääri-veeri öelnud, et vastupidiselt ema vihjetele polnud mees talle mingil moel füüsiliselt lähenenud. Et sõbrannade kogemused peigmeestest, kes ei jaksanud altari ette minekut kuidagi ära oodata, olid teistsugused; Rosalie andis pidevalt mõista, kui tuline natuur oli tumedate kulmudega Roland. Juuditi ema oli tütre murede peale naeratanud, pidanud seda lugupidamise märgiks, öeldes, et Juuditi isa oli olnud samasugune härrasmees. Kõik saab korda, kui nad hakkavad koos elama.
Nii järeldas Juudit, et oma rumaluses pidas ta imelikuks iseloomujoont, mis andis hoopis aimu suurest armastusest, ja hakkas pulmi kannatamatult tagant kiirustama, Haapsalu rannahotellis oli pulmareisiks juba tubagi kinni pandud. Laulatussõrmuse sõrmepistmine aga ei muutnud midagi ja pulmaöö oli piinlik. Mees oli tulnud tema sisse, aga siis juhtus midagi. Mees oli tõmmanud ennast välja, läinud sirmi taha, ja Juudit kuulis, kuidas ta kallas pesukaussi vett ja ennast vihaselt pesi. Pärast seda heitis mees voodi teise serva, oma naisest võimalikult kaugele. Juudit teeskles magamist. Järgmine õhtu ei läinud sugugi paremini. Sellest järgmisel õhtul jäi mees sohvale magama, jättes hommikul täiesti normaalse mulje. Päeval promeneerisid nad Aafrika rannal ja õhtul tantsisid rannahoones, justkui oleksid nad tavaline noorpaar pulmareisil. Tallinnasse naastes hakkas mees Johani juures notari abilisena tööle, Juudit keskendus kodu loomisele ja mõtles palavikuliselt, mida teha.
Avalikes kohtades käitus mees nagu eeskujulik abikaasa, pakkus oma käsivart ja suudles sageli kätt, naljatujus olles isegi suule, kuid mehe käitumine muutus kohe, kui nad kahekesi jäid. Kui ta Juuditi vastu mingit tõmmet ei tundnud, miks oli ta siis kosinud? Kas kõik oli algusest peale üksainumas vale? Kui Rosalie kihlus, tutvustas ta Juuditit Simsonitele ja Juudit ei pööranud alguses Rolandi lugemishuvilisele tädipojale mingit tähelepanu, mitte enne, kui Rosalie ütles, et poiss pole üldse nii hall, kui esmapilgul võis tunduda, sest temast pidi lendur saama. Juudit oli „Punast lendurit” lugenud ning iga Juuditi küsimus ja imestus oli poissi kenasti innustanud ja nad pidasid Manfred Richthofenist maha lugematul hulgal kirglikke vestlusi. Tema innukuses oli midagi kummalist, kirglikku, ja Juudit ei kahelnud sugugi oma valikus, oma kohas tribüünil, kui mees teeb vigurlennul Immelmanni sõlme. Rosalie kiitis Juuditi valikut ja Juudit kiitis Rosalie oma. Enda arust oli neil vedanud. Oma kirjades lubas peig lennata Juuditiga Pariisi ja Londonisse, nad mõlemad tahtsid maailma näha, reisida. Mõte, et ta jalgade all on pelk õhk, hirmutas Juuditit, kuid sõbrannade näoilmed olid nägemist väärt, kui ta rääkis eesootavatest aastatest lenduri prouana ja metropole tundva daamina, sellest, kuidas ta ostab oma kindad Pariisist, kus müüjannad puistavad kinnastesse puudrit, enne kui ta neid kätte proovib. Ühel päeval vilksatab ta mees ehk ringvaateski ja publik tribüünidel on põnevil, ohkab sügavalt, mõnegi proua süda jätab löögi vahele. Mõnikord oli Juudit imestanud, miks huvitus nii hämmastava tulevikuga mees just temast, ja kui nad kihlusid, suudles mees teda otsaette ja Juuditil hakkas sellest kuum, suudlus pani Juuditi sedasi kuumama, et teistlaadi läbikäimisele polnud ta tihanud mõeldagi. Aga mingit teistlaadi läbikäimist ei tulnudki.
Lõpuks võttis Juudit julguse kokku, et pärida oma abiellunud sõbrannadelt nende intiimelu kohta. Rosalielt ei tihanud ta midagi uurida, too jätkas kaasavara kogumist ja Simsoni talu seati noorperenaise jaoks sisse. Hoolimata Rolandi ja Rosalie vahel lendlevatest sädemetest polnud neil kirikusse kiiret, nad tahtsid teha kõike korralikult, aga pärast laulatust ei suutnud Juudit enam Rosalie tegemistes kaasa lüüa. Varem arutasid nõokesed koos pulmasoengut ja pruudikimpu, mõeldes ajale, mil nad on mõlemad juba abielunaised, Tallinna ja Armi talu vahel lendlesid asjakohased kirjad ning Juudit käis Rosaliele tungivalt peale, et nad viiksid oma mehed Haapsallu, võtaksid sanatooriumis mudavanne ja püüaksid teha nii, et nende abikaasad omavahel paremini läbi saaksid – kuigi meestevahelised suhted polnud laita, oleks ikkagi parem, kui lapsepõlvekaaslased oleksid ka sõbrad, sama lähedased kui Juudit ja Rosalie. Alguses arvas Rosalie, et taluperenaise jaoks on Singeri prii õmblemiskursus parem valik, aga jäi siis nõusse, võib-olla saab paariks päevaks palgalised tallu võtta, niikauaks, et nad saaksid reisil ära käia ja võiksid üheskoos abielupaaridena aega veeta, maal oli kogu aeg nii kiire, seal polnud korralikuks seltsieluks aegagi. Lõpuks pidas Rosalie Juuditi plaani heaks, Juudit omakorda aga hülgas selle pärast pulmareisi. Ta oli kindel, et Rosalie näeks teda läbi, näeks selles abielus valet, mida Juudit ei oskaks seletada. Kuidas oleks ta suutnud Rosaliele öelda, et abielu oli ta kõlbmatuse ristile naelutanud? Rosalie ei mõistaks seda. Rosalie ei usuks seda. Keegi ei usuks.
Juudit oli olnud nõutu ja võtnud kätte pulmakingiks saadud „Perenaise käsiraamatu”. Märksõna „abielu” juures viidati abielus toimuvale sugulisele läbikäimisele. S-tähe juurest leidis ta ka „sugulise külmuse” ja selgituse, et frigiidsuse põhjused on reeglina hingelised: hirm valu ees, vastumeelne partner või ebameeldivad mälestused. Juudit mõistis, et artikkel käis naiste, mitte meeste kohta. Viga oli seega Juuditis. Nii mõnigi prouaseisuses sõbranna oli rääkinud, et mees ei paista kunagi küllalt saavat, üks oli vihjanud, et on selle asja jaoks liiga kitsas, teine sellele, et teda ei jäetud rahule isegi naistehädade ajal, mis oli äärmiselt ebahügieeniline ja kahtlemata ka ohtlik, ja kolmas kahtlustas, et mees toob ringi litutades kaasa veneerilise haiguse. Juuditi olukord oli erandlik ja lõpuks sai ta asjale jälile: tripper, süüfilis ja šanker. Muidugi! Ta oli leidnud põhjuse! Mees polnud lihtsalt häbi tõttu talle asjast rääkinud! Ta tuleb niisiis arsti juurde saata, aga kuidas? Juudit ei saa ometi öelda, et tema meelest kannab mees haigust.
Ta pani raamatu käest. Foto päritud süüfilist põdeva imiku jalast tõi lapsepõlvest meelde naise, keda nähes aeglustas ema sammu ja juhtis Juuditi teise tänavasse, pidades paremaks, et nad tulevad koloniaalkauplusse hiljem tagasi – naisel oli halbade naiste viga, mis nakkas kasvõi haigestunuga samu nõusid kasutades. Selles asjas oli emal õigus, sama kinnitas „Perenaise käsiraamat”, aga kas temal ei peaks siis haigusnähte olema? Juudit mäletas ikka veel naise nägu. See oli puhas ning ka kokaiinikasutuse märke polnud näha, hoolimata sellest, et perearst oli pühapäevasel visiidil sosistanud, kuidas seesinane taud levib: „Arstide seas käib jutt, et kokaiinihullus me maal väheneb, kuigi psühhopaatide ja neurootikute arv ei ole vähenenud ja just nemad kannavad kokainismi. Võite vaid ette kujutada, kui palju neid tegelikult on…”
„Perenaise käsiraamat” ei andnud vastust küsimusele, kas selline häda mõjutab ka mehe võimekust. Juudit ei jõudnud oma mõtetega kaugemale. Süüfilis, kõige raskem ja kardetavam suguhaigus. Teda ei võinud selline ebaõnn tabada. Tal ei saanud õigus olla. Mehe silmad ei punetanud ja mehel polnud suus või jalgadel paiseid ega väärmoodustisi. Ja ikkagi, kust ta saaks teada, kas mees oli haige või mitte, kas mees oli suudelnud halbu naisi või teinud midagi veel rohkemat, ja kui oli, mis siis edasi? Kust ta saaks teada,