Viimane impeerium. Nõukogude liidu lõpp. Sergi Plohhi
kes nõuab teie tagasitulekut, jääb kindlaks ja sellel näotul parempoolsel riigipöördel ei jätku jõudu tema võimult kõrvaldamiseks.” Bushi sõnad kõlasid nagu palve. Võis üksnes oletada, kas palvele ka vastatakse.140
5. PEATÜKK
Vene mässaja
BORISS JELTSINI TÜTAR TATJANA ÄRATAS ISA veidi pärast kella kuut hommikul; nad viibisid parajasti Jeltsini puhkemajas, mis asus Moskva-lähedases valitsuskompleksis Arhangelskoje-2. Pärast naasmist Almatõs toimunud kohtumiselt Nursultan Nazarbajeviga oli Jeltsin maganud napilt viis tundi. Esmalt ei saanud ta aru, mis toimub, kuid kui Tatjana talle riigipöördest rääkis, oli Jeltsini esimene reaktsioon: „See on seadusevastane.” Ta oli uudisest vapustatud. Käes oli 19. august, putši esimene päev. Eelmisel õhtul olid Jeltsini mõtted olnud koondunud uue liidulepingu allakirjutamisele. Ta oli mures, sest ei teadnud, mida võiks Mihhail Gorbatšov pärast seda ette võtta: äkki üritab Gorbatšov talle ustavaid Kesk-Aasia vabariike Venemaaga vastamisi seada? Nüüd oli tegemist Jeltsini jaoks enneolematu olukorraga. Ta istus ja jälgis nagu nõiutult teleriekraani, vaadates, kuidas diktorid erakorralise komitee teadaandeid ette loevad. Oli selge, et Gorbatšovi selle komitee liikmete hulgas ei ole. Ei mingit liidulepingut. Mis nüüd edasi teha?
Jeltsini naine Naina kogus end esimesena. „Borja,” pöördus ta mehe poole, kasutades tolle hüüdnime, „kellele peaks helistama?” Enamik Venemaa juhtivaid tegelasi elas majades, mis asusid siinsamas lähedal. Erinevalt Gorbatšovi telefonidest olid Jeltsini omad töökorras ja varsti kutsus Jeltsin oma kaastöölised enda juurde. Külaliste saabudes oli Jeltsin sügavalt mõttesse vajunud. Kõigi arvates oli tegemist riigipöördega. Arvestades seda, kes Erakorralisse Komiteesse kuulusid, olid kõik võimuhoovad putšistide käes. Venemaa valitsus aga ei valitsenud tegelikult midagi. Seal oli küll ministreid ja osakondi, aga need polnud võimelised kontrollima armeed, KGB-d ja sisevägesid. Moskva ja Leningradi (1991. aasta 1. septembrist taas Peterburi) demokraatlikult valitud linnapeadele allus küll teoreetiliselt kohalik miilits, kuid see oli ka kõik. Kõigepealt käidi välja mõte erakorralise komiteega läbirääkimistesse astuda, aga see lükati varsti tagasi. Selle asemel otsustas Venemaa valitsus pöörduda rahva poole.
Jeltsin ja tema valitsuse liikmed asusid koostama seadlust, milles nimetati toimunut õige nimega. „Ööl vastu 19. augustit kõrvaldati võimult riigi seaduslikult valitud president.” Dokumendis nimetati Erakorralist Komiteed seadusevastaseks ja kutsuti „Venemaa kodanikke andma putšistidele väärikas vastulöök ja nõudma tagasipöördumist normaalse põhiseadusliku arengu juurde.” Jeltsin, Venemaa peaminister Ivan Silajev ja Ülemnõukogu esimees Ruslan Hasbulatov, kolm Venemaa liidrit, kes seadlusele alla kirjutasid, kutsusid üles alustama üldstreiki, kuni pole täidetud nende nõudmised: et Gorbatšovil lubataks esineda pöördumisega riigi poole ning et Nõukogude Liidu Ülemnõukogu erakorraliselt kokku kutsutaks. Seadlus kirjutati valmis käsitsi ning Jeltsini tütar Tatjana tippis selle siis kirjutusmasinal ümber. Nüüd saadi seda dokumenti levitama hakata. Seadluse peamised seisukohad loeti telefonitsi ette Venemaa asepresidendile Aleksandr Rutskoile, kes viibis parajasti Moskvas. Moskva aselinnapea Juri Lužkov istus autosse ja kihutas pealinna, üks seadluse eksemplar kaasas. Ta oli saanud Jeltsinilt korralduse õhutada Moskva elanikke riigipöörajatele vastu astuma.
Nüüd oli kell juba peaaegu üheksa ja Jeltsin pidi otsustama, mida edasi teha. Kas ta peaks jääma Arhangelskojesse või sõitma Moskvasse? „Me kartsime, et meid võetakse seal kinni,” meenutas Venemaa peaminister Silajev hiljem, pidades silmas Arhangelskojet. Eraldiasuvas kompleksis oleks seda kerge teha olnud, kuid oht, et Venemaa juhid võidakse vahistada teel Moskvasse, polnud sugugi väiksem. Nende ihukaitsjad teatasid KGB üksuste ilmumisest valitsuskompleksi ümbrusse ja tankide liikumisest Moskva poole, ning pakkusid välja, et toimetavad Jeltsini kompleksist minema kaluripaadis mööda Moskva jõge ja viivad ta siis pealinna. Sellest Jeltsin keeldus. Ta kavatses lahkuda avalikult oma presidendilimusiinis ja sõita Valgesse majja, nagu moskvalased kutsusid kesklinnas asuvat tohutut Ülemnõukogu hoonet, et asuda sealt vastupanu korraldama. Jeltsin märkas oma naise silmis pisaraid. Kui ta kuulivesti selga tõmbas ja lahkuma asutas, üritas Naina teda peatada: „Mida sa selle kuulivestiga kaitsed? Su pea on ju kaitsmata. Ja pea on kõige tähtsam.” Ta lisas: „Kuula nüüd: seal väljas on tankid. Mis mõttega sa lähed? Tankid ei lase sind läbi.”
Hiljem meenutas Naina, mida mees oli talle vastanud: „Ei, need mind ei takista.” Alles siis hakkas Jeltsini naisel tõsiselt hirm. Jeltsin ise mäletab oma vastust mõnevõrra teistsugusena. „Ma ju pidin midagi ütlema,” kirjutab ta oma mälestustes. „Nii ma siis pakkusingi esimese hooga: „Meie autol on väike Venemaa lipp, kui tankidest seda nähtakse, lastakse meid läbi.”” Jeltsini mälestustest ei selgu, milline Vene lipp tema autol oli – kas VNFSV ametlik, kitsa sinise triibuga, mille taustal ta oli paari nädala eest presidendivande andnud, või kunagine Tsaari-Venemaa valgesinipunane trikoloor, Vene impeeriumi ametlik lipp, mille all toimus ka Venemaa esimene, demokraatlik revolutsioon, mis tsarismile lõpu tegi. Kindlasti oli tegemist trikolooriga, millest sai riigipöörde päevil Venemaa lootuse ja iseolemise sümbol.
Mõni tund hiljem Valgesse majja jõudnud, ronis Jeltsin ühele Ülemnõukogu hoonet ümbritsevatest tankidest ja luges ette pöördumise Venemaa elanikele. Jeltsini abid tõmbasid tema selja taga lahti keskmise suurusega Venemaa trikoloori. „See improviseeritud kogunemine tanki ümber polnud mingi propagandatrikk,” meenutas Jeltsin hiljem. „Pärast seda, kui ma olin välja rahva juurde tulnud, tundsin endas energiatulva ja sisimas tohutut kergendust.” Nüüd juhtis Jeltsin vastupanu riigipöörajatele, kelle väidetav eesmärk oli Nõukogude Liidu päästmine. Ta tegi seda Venemaa nimel, kunagise impeeriumi lipu all – osutudes ootamatult juhiks äärmiselt ebatõenäolisena tunduvale vastuhakule. Venemaa oli tõstnud mässu omaenda impeeriumi vastu.141
KGB JUHI VLADIMIR KRJUTŠKOVI, nagu ka putšistide enamiku jaoks kujunes 18. augusti magamata ööle järgnenud päev kaootiliseks, aga ka erutavaks. Kohe pärast kella viit hommikul käskis ta saata väeosade ülematele trükitud korraldused opositsioonijuhtide vahistamiseks. Peaminister Valentin Pavlov nõudis tuhatkonna aktivisti arreteerimist, kuid Krjutškov nii karm ei olnud. Tema nimekiri sisaldas umbes seitsetkümmet isikut, kelle hulgas olid ka Gorbatšovi kunagised liberaalsete vaadetega abilised Eduard Ševardnadze ja Aleksandr Jakovlev. Oli koostatud ka lühinimekiri kaheksateistkümne inimese kohta; need olid ühingu Štšit liikmed – endised armeeohvitserid, kellest putšistid kartsid, et nad hakkavad massilisi protestiaktsioone korraldama. Boriss Jeltsinit polnud „lühikesse nimekirja” kantud.
Venemaa president ei olnud Gorbatšovi sõber ja putšistid lootsid ta enda leeri meelitada. Krjutškov saatis KGB eriüksuse Alfa liikmed Arhangelskojesse Jeltsini suvemajja, käskides neil luua tingimused Jeltsini läbirääkimisteks Nõukogude Liidu juhtkonnaga. Lihtsamalt öeldes tähendas see tema arreteerimist. Ent varsti muutis Krjutškov meelt ja peatas Arhangelskoje operatsiooni. Lootes, et NSV Liidu Ülemnõukogu tagab riigipöördele seaduslikkuse loori, püüdis Krjutškov hoolega vältida uisapäisa tegutsemist. Nii kõrge tasemega tegelase nagu Jeltsin põhjusetu vahistamine oleks Ülemnõukogus kahtlemata küsimusi tekitanud. Seetõttu otsustati oodata: kui Jeltsin putšistidega kaasa läheb, jäetakse ta vabadusse, kui ta aga koostööst keeldub, saab teda arreteerida äsja välja kuulutatud seaduste rikkumise pärast, juhul kui ta on igati mõista andnud, et on eriolukorra kehtestamise vastu, millest loodeti, et see teda avalikkuse silmis diskrediteerib. Putšistid uskusid siiralt, et suurem osa rahvast on Gorbatšovi valitsemisega kaasnenud anarhiast väsinud ja asub neid toetama. Seetõttu lasti Jeltsinil 19. augusti hommikul Moskvasse sõita: Alfa liikmed said käsu teda mitte kinni pidada.142
Kell kümme hommikul, kui putšistid erakorralise komitee esimeseks töökohtumiseks presidendikohuseid täitva Janajevi kabinetti kogunesid, teatas Krjutškov oma kolleegidele, et ta on Venemaa presidendiga ühendust võtnud. Tulemus oli paraku vähetõotav. „Jeltsin keeldub koostööst. Ma rääkisin temaga telefonis. Üritasin panna teda põhjust nägema. Sellest polnud kasu.” See oli selge tagasilöök, kuid ei andnud veel põhjust muretsemiseks. Riigipööre
Beschloss ja Talbott,
Boris Yeltsin,
Stepankov ja Lisov,