Viimane impeerium. Nõukogude liidu lõpp. Sergi Plohhi
ta hiljem, „et stsenaarium on samasugune nagu Hruštšovi puhul. Kõik sideliinid olid läbi lõigatud.”123
Seda, et tegemist võib olla putšiga, mõistis Gorbatšov pärast seda, kui ta ütles Medvedjevile, et too paluks külalistel oodata, ning üritas siis Moskvasse helistada, saamaks teada, mis toimub. Gorbatšov soovis saada ühendust oma ustava abilise, KGB ülema Vladimir Krjutškoviga. Telefon oli tumm. Tumm oli ka teine, kolmas – ei töötanud ükski viiest telefonist, teiste hulgas ka too punane, mis oli antud Gorbatšovile kui Nõukogude relvajõudude ülemjuhatajale. Nüüd polnud enam kahtlust: tegu oli riigipöördega ning külalised polnud kohale ilmudes mitte ainult protokolli rikkunud, nad olid isoleerinud Nõukogude riigipea ka tema võimalikest liitlastest välismaailmas. Gorbatšov kutsus Raissa ning seejärel oma tütre ja väimehe ühte magamistubadest. Pärast lühikest vestlust otsustas kogu perekond, et jääb tema juurde, kuidas siis ka ei talitataks. Hiljem kirjutas Gorbatšov, et ta oli, maksku mis maksab, kindlalt otsutanud survele mitte järele anda ja mitte muuta oma poliitikat. See oli hetk täis hirmu ja ärevust. „Me kõik teadsime, milline on meie ajalugu, selle koledad leheküljed olid meile tuttavad,” meenutas Raissa Gorbatšova hiljem.124
Viimane Nõukogude juht, kelle tema abid võimult kõrvaldasid, oli olnud Nikita Hruštšov, ja temavastane vandenõu meenus Gorbatšovi ihukaitsjale otsekohe. Hruštšovil vedas: ta jäeti ellu ja tal lasti pensionile minna. Kõik varasemad Nõukogude riigipead, nagu ka Hruštšovi järglane Brežnev, surid ametis olles – mõne puhul neist olid surma asjaolud enam kui kahtlased. Jätkuvalt liikus kuulujutte, et Stalin mürgitati: ta suri ajal, mil valmistus andma lööki oma lähimate liitlaste, sealhulgas Riikliku Julgeoleku peavalitsuse ülema Lavrenti Beria pihta. Tolle Stalini mõrvamise väidetava peasüüdlase vahistasid sõjaväelased Hruštšovi käsul üsna varsti ning ta lasti maha, süüdistatuna Briti luure heaks töötamises. Brežnev suri 1982. aastal, mil ta mõne teate kohaselt valmistus juba võimu üle andma; ent tema järglaseks sai endine KGB ülem Juri Andropov. Brežnevi ihukaitseülema Vladimir Medvedjevi sõnul oli Andropov (koos veel mõne Poliitbüroo liikmega) juba aastaid varustanud Brežnevit unerohutablettidega; Brežnev suri une pealt. Gorbatšovid tundsid Nõukogude ajalugu, või õigemini Kremli pärimusi, väga hästi.125
Poliitilisi pretsedente arvestades oli hea märk see, et putšistid olid otsustanud rääkida, enne kui tegutsema hakkavad. Olles oma perekonnaga vestelnud, läks Gorbatšov kutsumata külalistega kohtuma. Nood olid juba hoones, mõni istus diivanil, teised hulkusid villa teisel korrusel ringi; nende arvates oli tegu tähelepanuväärse ehitisega. Siis nägid nad Gorbatšovi. Oli selge, et ta kannatab nimmevalu all ning ta liikus vaevaliselt. Gorbatšov kutsus külalised oma kabinetti, ning pöördudes nende poole, kellega ta end kõige mugavamalt tundis, küsis vaiksel häälel, kas ta on nüüd vahistatud. Talle kinnitati, et see pole nii. Lisaks öeldi, et ollakse tuldud arutama riigis valitsevat olukorda. Gorbatšovi toon muutus: „Keda te esindate ja kelle nimel te räägite?” küsis ta, kui putšistid olid pressinud end tema kabinetti, kus oli külastajate jaoks ainult kaks tooli. Tulijad olid vait, teadmata, mida öelda. Gorbatšov kordas küsimust. Kui ta kuulis, et külalised esindavad komiteed, kuhu kuuluvad Krjutškov, Jazov ja Janajev, päris Gorbatšov, kes on selle komitee loonud – kas Ülemnõukogu? Sellele tema külalistel vastust ei olnud. Gorbatšov oli otsekohe avastanud nende positsiooni kõige nõrgema koha: komitee, keda kohaletulnud esindasid, oli parimal juhul „konstitutsiooniväline”.126
Viiekümne kuue aastasele Valeri Boldinile, presidendi personaliülemale ja putšistile, kes tundis presidenti kõige paremini, näis, et Gorbatšov lõdvenes mõnevõrra, olles kuulnud komitee liikmete nimesid. Boldin väidab oma mälestustes, et kõige suuremat pelgu tundis Gorbatšov võimaluse ees, et putšistid ei esinda mitte tema otsusekindlusetuid abisid, vaid impulsiivset peavaenlast Boriss Jeltsinit. Mõne eelnenud päeva vältel oli Gorbatšov rääkinud sageli telefonis Krjutškoviga, arutades poliitilise olukorra üle riigis. Eeskätt tegi Gorbatšovile muret, et Jeltsin võib viimasel hetkel suhtumist muuta ja keelduda liidulepingule alla kirjutamast. 14. augustil oli Gorbatšov Jeltsiniga pikalt vestelnud ja püüdnud veenda teda mitte järele andma nende kriitikute survele, kes nõudsid, et Venemaal korraldataks liidulepingu üle referendum. „Võib öelda, et läksime lahku rahumeelselt,” kirjutab Gorbatšov oma mälestustes. „Ent ma ei vabanenud tundest, et Jeltsin varjab midagi.”
Kui Jeltsin sõitis mõni päev hiljem – 16. augustil – Almatõsse kohtumisele oma liitlase, Kasahstani juhi Nursultan Nazarbajeviga, helistas ärevusse sattunud Gorbatšov Moskvasse Boldinile ja uuris, ega too midagi selle visiidi kohta ei tea. Gorbatšov haistis halba. „Te ju mõistate, mis toimub. Kohalikud juhid otsustavad tervet riiki puudutavaid küsimusi iseseisvalt, eirates NSV Liidu presidenti. See on vandenõulaslik,” olevat ta öelnud Boldinile, kes oli juba löönud kampa Krjutškovi ja teistega, et oma boss võimult tõugata. 18. augustil, samal päeval kui putšistid Gorbatšovi Forose villase ilmusid, andis Jeltsin välja määruse võtta üle kõik üleliidulised institutsioonid, mis korraldasid varustamist Venemaa Föderatsiooni territooriumil. Gorbatšovi peamine mure tol hetkel oli Jeltsiniga tegelemine.127
Kui uskuda Boldini mälestusi, siis nõudis Gorbatšov oma viimastel valitsemisaastatel, et KGB Jeltsini vestlusi pealt kuulaks, vaatamata Krjutškovi väidetavatele protestidele; Krjutškov olevat teatanud, et tema alluvad ei taha seda teha. Krjutškov saatis vestluste üleskirjutused Boldinile ning too korraldas, et need jõudsid otse Gorbatšovi kätte. Nõukogude juhti pani muretsema võimalik liit tema poliitiliste vastaste vahel, kelle hulka kuulus mitte ainult Jeltsin, vaid ka tema liberaalist nõuandja ja „perestroika vanaisa” Aleksandr Jakovlev ning sõjaväelased. Eriti häiris Gorbatšovi Nicolae Ceauşescu režiimi vägivaldne lõpp ja Rumeenia diktaatori ning tema naise hukkamine mässuliste poolt 1989. aasta detsembris. Oli juttu presidendi otsekontrolli kehtestamisest tema ihukaitsjate tööd juhtiva KGB osakonna üle, kuid Gorbatšov ei teinud seda mõtet teoks. Selle asemel suurendas ta märgatavalt oma ihukaitsjate arvu ja tõstis neil palka. Samuti hakkas ta nüüdsest sagedamini sõitma soomustatud limusiinis. 1991. aastal võttis ihukaitsjaid endiselt tööle ja kontrollis neid Krjutškov, mitte Gorbatšov.
Rumeenia sündmustele ei mõelnud mitte ainult Gorbatšov, vaid ka tema turvateenistuse ülemad, ehkki nood tegid neist teistsugused järeldused. Olles 18. augustil putšistide kohale saabumisest üllatunud, läksid Gorbatšovi ihukaitsjad villale lähenevatele limusiinidele vastu Kalašnikovi automaatidega. Üks ihukaitsjate ülemaid, kindral Vjatšeslav Generalov oli samuti putšistide hulgas: ta tormas ihukaitsjate juurde ja käskis neil relvad ära panna, et ei korduks Rumeenia stsenaarium, mille puhul Ceauşescu ihukaitsjad olid provotseerinud verevalamise, mis viiski tema hukkamiseni. Gorbatšovi valvemeeskond allus Generalovi korraldusele ja laskis kutsumata külalised kontrollpunktist läbi. Gorbatšovi peakaitseliin oli läbi murtud. Kui ta putšistid oma väikesesse kabinetti kutsus, jättis ta ukse taha KGB osakonnaülema kindral Plehhanovi. Gorbatšov pidas teda äraandjaks, kes oli presidenti reetes üritanud „omaenda nahka päästa”.128
Sel ajal kui Gorbatšov oma kabinetis istus ja putšiste vaatas, ei teinud talle muret mitte niivõrd valvemeeskonna lojaalsus, kui see, et teda olid reetnud tema kõige ustavamad kaastöölised. Kuigi tal polnud mingeid šansse, üritas Gorbatšov võita poliitilist lahingut, mitte relvastatud vastasseisu, mis oleks tema ja ta perekonna jaoks võinud lõppeda traagiliselt. Saanud teada, et putšistid ei ole tema poliitilised vastased, vaid hoopis kunagi orjalikult lipitsenud kaastöölised ja abid, tundis ta mitte ainult mõningast kergendust, vaid leidis ka, et pole päris relvitu. „Mina olin neid inimesi edutanud – ja nüüd nad reetsid mu!” kirjutas Gorbatšov oma mälestustes. Varem oli ta suutnud neid kulmukortsutusega korrale kutsuda. Praegu ei lubanud Gorbatšov Plehhanovil oma kabinetti siseneda. Ta ütles Boldinile, et too vait jääks ja nimetas teda „ülbikuks”, kes on tulnud talle olukorrast riigis loengut pidama.
Külalisi rabas Gorbatšovi jõuline vastus nende ettepanekutele. Nad olid seadnud
Medvedjev,
Michael Dobbs,
Jonathan Brent ja Vladimir Naumov,
Mikhail Gorbachev,
Boldin,
Boldin,