Viimane impeerium. Nõukogude liidu lõpp. Sergi Plohhi
et Ukraina kuulub reformitud liitu, mida propageeris Gorbatšov. USA presidendi visiit saanuks tulla kasuks Ruhhile või siis hoopis tugevdada tema vastaseid, sõltuvalt sellest, millisele seisukohale Bush asub. Uudis sellest, et Ruhhi juhid kavatsevad selle teema üles võtta, ei tõotanud midagi head. Kuulu järgi oli Bush tulnud Kiievisse, et toetada Gorbatšovi joont.
31. juulil, kui Bush Gorbatšoviga Moskvas läbirääkimisi pidas, korraldas Ruhhi juhtkond Kiievis pressikonverentsi, mis oli pühendatud eelseisvale visiidile. Kohal viibisid Ivan Dratš, andekas luuletaja ja Ruhhi juht, ning Vjatšeslav Tšornovil, dissident ja pikka aega Gulagis96 viibinud vang, kes nüüd juhtis kohalikku omavalitsust Lvivis – iseseisvusliikumise kantsis, mis asus kunagi Austriale ja Poolale kuulunud Lääne-Ukrainas. Nende kõrval istus legendaarne endine poliitvang Levko Lukjanenko, Moskvas hariduse omandanud advokaat, kes esimest korda vahistati 1961. aastal selle eest, et ta kasutas marksistlik-leninlikke argumente Ukraina iseseisvuse propageerimiseks, ning kes veetis Nõukogude töölaagrites rohkem kui veerand sajandit. Kunagised Gulagi kinnipeetud ja rahvusliku intelligentsi esindajad olid oma jõud ühendanud, et saavutada Ukrainas kõigepealt Nõukogude stiilis suveräänsus ja seejärel täielik sõltumatus. Nad tahtsid, et Bush toetaks nende püüdlusi.
Viiekümne seitsme aastane kiilas ja prille kandev Dratš pidi Ruhhi pressikonverentsil esimesena sõna võtma. Ta kiitis Bushi toetuse eest, mida too oli jaganud Nõukogude Liidu rahvustele Ronald Reagani administratsioonis töötades, ent sellega viisakusavaldused ka lõppesid. Ülejäänud osa tema sõnavõtust kujutas endast rünnakut Bushi Nõukogude liiduvabariikide suunalise poliitika vastu üldisemalt, erirõhk sellega seoses oli aga Ukrainal. „Jääb mulje, et Gorbatšov on president Bushi hüpnotiseerinud,” nentis Dratš. „Bushi administratsioon räägib endiselt stabiilsusest viisil, millest võib arvata, et meie stabiilsuse allikas asub Moskvas. Ja peame meeles pidama, et president Bush on järjekindlalt kohelnud üleolevalt demokraatlikke liikumisi vabariikides. … Ta on nimme keeldunud Ruhhi juhtidega Washingtonis kohtumast. Ta on keeldunud meiega kohtumast ka siin. Ma kardan, et Bush saabub siia keskuse sõnumitoojana.”
Ameerika presidendi keeldumine korraldada opositsiooni juhtidega otsekohtumine oligi see põhjus, mis Ruhhi pahandas. Kui Ruhhi juhid pöördusid Valge Maja poole taotlusega selline kohtumine organiseerida, siis neid noomiti: nad kutsutavat banketile, mille Bushi auks korraldavad Leonid Kravtšuk ja teised Ukraina juhtkommunistid, kuid eraldi kohtumist ei toimu. Ruhhi juhtkonda pahandasid ka ameeriklaste avaldused selle kohta, et nad ei tunnista Ukraina ja selle kultuuri erisust. Reageerides Valge Maja avaldusele selle kohta, et Bush sõidab Kiievisse selleks, et Nõukogude elu ja kultuuri kohta rohkem teada saada, kuulutas Dratš: „President Bush on asjast valesti aru saanud.” Ta jätkas: „Kui Bush tahab tutvuda nõukogude elu ja kultuuriga, siis võib ta seda teha Kremlis. Kremlis torkavad talle silma imperialistlik kultuur ja ahnus. See siin on Ukraina. Me ei ole tükike nõukogude kultuuri, me oleme näide nõukogude ahnuse jäänukist, rahvast, kelle Gorbatšovi keskus on vägistanud.”97
Bush oli nii Moskvas asuva Gorbatšovi kui ka Kiievis tegutsevate Ruhhi juhtide surve all. Tema abid olid kõrvaldanud määrava artikli sõna „Ukraina” eest kõnes, mille ta pidi Ukraina Ülemraadas ette kandma, ent president oli oma kuulajaskonna reaktsiooni pärast endiselt mures. Lennujaamast ärasõidul pani ta Kravtšuki jahmatama, paludes tal oma pöördumist lugeda ning öelda, kas äkki peaks selles midagi muutma. Ukraina juht tundis end lausa kõrvust tõstetuna: ta ei suutnud ettegi kujutada, et mõni Nõukogude liidritest Moskvas võiks temasse nii tähelepanelikult suhtuda. Nad kõik, alates Brežnevist kuni Gorbatšovini käisid Ukrainas üksnes ütlemas, mida peab tegema, mitte inimestelt nende arvamust küsimas. Bushi, maailma rikkaima ja võimsaima riigi juhti aga huvitas Kravtšuki arvamus. Ta andis ka demokraadiks hakanud endisele parteiaparatšikule nõu, mida Kravtšuk ealeski ei unusta: vaadake inimestele otse silma ja te saate kohe aru, kas nad hääletavad teie poolt. Kravtšuk luges Bushi kõne mustandi tõlke läbi ja tegi paar muudatusettepanekut. Need kohad, mis Ülemraada liikmetele hästi ei sobinud, olid liiga olulised, et neid maha tõmmata. Tuli oodata, et näha, kui paljud saadikud avaldavad rahulolematust ning mil määral nad end riivatuna tunnevad.98
Lühikese kohtumise ajal Bushiga enne Ülemraadasse suundumist sai Kravtšuk kinnitust, et tema Washingtoni külaline suhtub Ukrainasse ja siinsesse juhtkonda tõepoolest lugupidavalt. Teemade hulka, mida Bush kohtumisel Ukraina juhiga puudutas, kuulus ka viide selle vabariigi „majanduslikule võimsusele ja suurusele – siinne elanike arv oli võrreldav Prantsusmaa ja Suurbritannia omaga”. Ameerika presidendil oli kavas oma Ukraina partnerile öelda, et „meie diplomaatilised otsesidemed keskusega jätkuvad” ning et ta tahab säilitada võimalikult lähedased suhted Gorbatšoviga, kelle vastu ta tundis sügavat austust. Ent seejuures ei soovinud Bush mõjutada Ukraina suhtumist liidulepingusse ei ühes ega ka mitte teises suunas. „Ma saan aru nii, et te viivitate lõpliku asumisega liidulepingu juurde, kuni olete jõudnud omaenda põhiseaduse valmis kirjutada,” kavatses Bush oma võõrustajale öelda. See oli vihje viivitamistaktikale, mille Ukraina juht oli liidulepingu suhtes kasutusele võtnud – uue põhiseaduse kirjutamine võis kesta lõpmatuseni.99
Kravtšuk ja Ukraina juhid otsustasid kasutada Bushi peatust Kiievis selleks, et taotleda kahte asja: Ukraina konsulaadi avamist Ühendriikides (äsja oli Kiievis avatud USA konsulaat) ja kuni kahe miljardi dollarini küündivat investeeringut siinsesse majandusse. Viimatimainitud eesmärgi saavutamiseks oleks olnud vaja, et USA annab Ukrainale omavahelises kaubavahetuses enamsoodustusrežiimi. Samuti sooviti koostööd USA-ga Tšernobõli tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimises. Vastu polnud ukrainlastel suurt midagi pakkuda, peale nende maa koostöö Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga – oli päris selge, et nad on valmis tegutsema rahvusvahelisel areenil iseseisva jõuna, mida nad aga endast ei kujutanud. Erinevalt opositsioonist ei palunud Ukraina juhtkond USA-l toetada riigi iseseisvumist, sellegipoolest olid nad sisuliselt liikumas sama eesmärgi poole.
Ukraina liidrid soovisid sama, mida soovis Jeltsin, vahest isegi innukamalt kui tema, kuid nad tulid oma soovidega välja viisakamas vormis, ning Bush, kes jäi küll samasugusele seisukohale nagu Moskvas, oli Ukraina juhte kommenteerides tunduvalt sõbralikum. Kiievi tänavatel teda tervitavate inimeste ning tema ukrainlastest valijate poolehoid kodumaal aitas tal päris kindlasti oma võõrustajate suhtes õiget tooni leida. Bush ütles Kravtšukile: „Sellest, kuidas liiduleping on üles ehitatud, saan ma aru, et tulevikus antakse liiduvabariikidele otsesidemete sõlmimises rohkem otsustusõigust. Vahepeal saame edasi minna majandusküsimuste ja tuumaohutusega.”100
Kell oli 1. augusti pärastlõunal juba peaaegu neli, kui president Bush pärast kohtumist Ukraina juhtkonnaga ning banketti, millel osalesid ka opositsiooni esindajad, esines pöördumisega Ukraina seaduseandjate poole. Ülemraada liikmed, kes katkestasid debati Ukraina iseseisvuse üle ning jäid Bushi kõnet kuulama, esindasid 52 miljonit elanikku, kellest rohkem kui 70 protsenti olid etnilised ukrainlased ning ligikaudu 20 protsenti rahvuselt venelased. Veel elas Ukrainas umbes pool miljonit juuti. Ligemale pool elanikkonnast kõneles vene keelt, teine pool ukraina keelt.
Läänepoolsed Ukraina alad, mis liideti NSV Liidu koosseisu pärast Teist maailmasõda – sõdadevahelisel ajal olid need valdavas osas kuulunud Poolale ja enne seda Austria-Ungarile – kujutasid endast ukraina rahvusluse kantsi. Sealse elanikkonna valimiseelistused olid samad nagu Balti vabariikides, mille Nõukogude Liit samuti Teise maailmasõja käigus annekteeris. Ida-Ukraina valijad olid suuresti sama meelt nagu inimesed nende naabruses asuvates Venemaa Föderatsiooni oblastites – kõik sõltus sellest, kas elati maal või linnades. Suurlinnad nagu Harkiv said demokraatliku opositsiooni tugipunktideks, olles selles suhtes võrreldavad Moskva ja Leningradiga. Maal aga oldi endiselt kommunistliku propaganda mõju all. Ukraina Ülemraadas olid suures enamuses kommunistid, olles saanud endale 239 kohta 450-st. „Rahvuslikke demokraate”, seltskonda, kuhu kuulusid rahvuslased ja liberaalid, valisid elanikud läänest ja Ida-Ukraina suurlinnadest, sealhulgas Kiievist, ning see blokk sai arvestada 125 häälega.101
Bush
Lühend sõnadest Glavnoje Upravlenije Lagerei (vene k) – laagrite peavalitsus. On saanud Nõukogude koonduslaagrite sünonüümiks.
Ivan Dratš, „Mõ vitajemo Džordža Buša – jak prezõdenta SŠA i ne prõimajemo jogo jak moskovskogo agitatora”, väljaandes
Autori intervjuu Leonid Kravtšukiga, Kiiev, 1. september 2011.
„Points to Be Made for Meeting with the Ukrainian Chairman Leonid Kravchuk”, Bush Presidential Library, Presidential Records, National Security Council, Nicholas R. Burns Files, Subject Files: POTUS Trip to Moscow and Kiev, July 27–August 1, 1991, no. 3.
„Memorandum of Conversation. Meeting with Ukrainian Supreme Soviet Chairman Leonid Kravchuk”, 1. august 1991, Bush Presidential Library, Memcons and Telcons, http://bushlibrary.tamu.edu/research/pdfs/memcons_ telcons/1991-08-01–Kravchuk.pdf; „Proposals of the Ukrainian SSR for Possible Directions of Trade-and-Economic Cooperation Between the Ukrainian SSR and USA”, Bush Presidential Library, Presidential Records, National Security Council, Nicholas R. Burns and Ed Hewett Files: POTUS Meetings, March 1991–July 1991: Moscow Summit, July 1991, no. 1.
Ülevaadet Ukraina ajaloost vt teosest Paul Robert Magocsi,