Viimane impeerium. Nõukogude liidu lõpp. Sergi Plohhi
kallutatust Stalini isikukultuse aastatel. Ent sarnaselt Gorbatšovi ja Jeltsiniga, kelle sugulasi Suure Terrori ajal represseeriti, ei paistnud ka temal olevat mingeid kõhklusi seoses kommunistliku partei teenimisega. Pärast seda, kui ta oli saanud Kiievi ülikooli lõpetamise järel diplomi poliitökonoomias, tegi Kravtšuk tema enda kohta tähelepanuväärset karjääri. Kui Gorbatšov ja Jeltsin olid parteibossid, kelle kätte olid usaldatud Nõukogude Liidu suured piirkonnad, siis Kravtšuk oli eeskujulik aparatšik ehk parteibürokraat.
1980. aastateks oli kunagine Poola alam Kravtšuk teinud tõusu ametiredelil ja saanud Ukraina kompartei propagandateenistuse juhiks. Arvestades seda, et ta polnud pärit ei Donbassi tööstuspiirkonnast Ida-Ukrainas ega kuulunud ka Dnipropetrovski klanni, oli see arvatavasti kõrgeim ametipost, millele ta Brežnevi-aegses Nõukogude Liidus loota võis. Ent siis tulid Gorbatšovi perestroika ja glasnost, esimesed poolvabad valimised ning parteil läks nüüd vaja inimesi, kes olid suutelised rääkima massidega ja ise oma poliitiliste vastastega debatte pidama. Selgus, et Kravtšuk on sel alal meister, ning pärast seda kui Štšerbitski, kes volõõnlasest propagandageeniust kunagi päriselt ei usaldanud, 1989. aasta sügisel ametist vabastati, sai Kravtšukist Ukraina kompartei keskkomitee ideoloogiasekretär.
1990. aasta suvest aga oli Kravtšuk juba Ukraina Ülemraada esimees, vahetades sel kohal välja Volodõmõr Ivaško, parteibossi, kelle Gorbatšov kutsus Moskvasse, et too töötaks parteiaparaadis tema asetäitjana ja üritaks keskusepoolselt taastada Vene-Ukraina kannatada saanud partnerlust. Nüüdsest juhtis Kravtšuk seadusandlikku kogu, mille koosseisust umbes üks kolmandik pooldas iseseisvust, kaks kolmandikku aga eelistanuks laiendatud autonoomiat Nõukogude Liidu koosseisus. Bushile tutvumiseks antud materjalides oli kirjas: „Ukraina parlamendi spiikrina peab Kravtšuk hoidma esinduskogu kommunistliku enamuse nõudmised väga hoolikalt tasakaalus iseseisvust pooldavate saadikute omadega.” Tõepoolest, Kravtšuk manööverdas väga osavalt kahe fraktsiooni vahel ja leidis ühisosa, toetades püüdlusi Ukraina iseseisvusdeklaratsiooni koostamiseks, mille Ülemraada võttis vastu tolsamal suvel ning millel oli nii poliitilist kui ka majanduslikku sisu. David Remnick, kes kirjutas Washington Posti jaoks Bushi Kiievi-visiidist ülevaate, tsiteeris Kravtšukki, kes olevat öelnud, et ta näeb võimalust tõelise Ukraina riigi loomiseks ning ei kavatse seda mööda lasta.92
Kravtšuk tervitas heal meelel oma nimekat Ameerika külalist, ehkki külaskäik ise tuli talle üllatusena. Nagu ta hiljem meenutas, polnud Moskva talle visiidi planeerimises mingit osa ette näinud ning viimasel hetkel kutsuti ta Ameerika presidendi vastuvõtmiseks puhkuselt tagasi. Ta lendas Krimmist otse Borispoli lennujaama – ajakirjanikud panid tähele, kui päevitanud ta oli –, nii et linnas käia ta ei jõudnudki. Kravtšuk alustas oma pöördumist, tervitades George ja Barbara Bushi „Ukraina pinnal”, kasutades teadlikult nime „Ukraina” Nõukogude Liidu asemel, ent vältis selliseid sõnu nagu „riik” või „vabariik”. Sarnaselt USA presidendi nõunikega, kes olid mures määrava artikli pärast seoses „Ukrainaga”, tuli ka Kravtšukil katki hammustada üks keeleline pähkel. Juba terve aasta oli Ukraina olnud suveräänne, kuid mitte sõltumatu riik. Mis vahe siin on? Seda ei paistnud teadvat mitte keegi peale Gorbatšovi, ja Kravtšuk pingutas kõigest väest, et neid kahte mõistet võetaks võrdseina. „Ameerika rahvas teab [liigagi hästi] tegeliku iseseisvuse hinda ja iseseisvusdeklaratsioon oli üks esimesi dokumente, millega kuulutati kogu maailmale ideed vabadusest, võrdsusest ja vendlusest,” rääkis ta oma Ameerika külalistele.
George Bush polnud valmis toetama Kravtšuki arusaama suveräänsuse ja sõltumatuse võrdsusest (mõni tund hiljem määratles ta vabadust ja sõltumatust kui erinevaid asju). Oma vastust Ülemraada esimehe tervitusele alustas Bush, rääkides vähem vastuolulistel teemadel. Ta mainis, et Ukraina on sadade tuhandete ameeriklaste esivanemate kodumaa (Bush kasutas Nõukogude Liidus harjumuspärasemat sõna „sünnimaa”). Ta tsiteeris Ukraina rahvusluuletajat Tarass Ševtšenkot ja avaldas poolehoidu kristlastest kirikujuhtide naasmisele Läänest Ukrainasse, mida Moskva oli omal ajal takistanud, ning tervitas alanud vaimset ärkamist teiste usklike rühmade hulgas. Rääkides Washingtoni suhetest NSV Liidu vabariikidega, jäi ta sama ettevaatlikuks kui vestluses Jeltsiniga. „Meie soov on säilitada Gorbatšovi valitsusega võimalikult tugevad ametlikud suhted,” kuulutas Bush, „ent samas mõistame me ka seda, kui tähtsad on tihedamad sidemed Ukraina ja teiste vabariikidega, kõigi Nõukogude Liidu rahvastega.” Jäi mulje, et ta suutis edastada oma esimese lühikese pöördumise Ukraina pinnal ilma sõna „Ukraina” ees määravat artiklit kasutamata.93
Lennuväljalt liikus Bushi autokorteež kesklinna. „Lennujaamaesisele väljakule oli kogunenud palju inimesi, käes Ukraina iseseisvusliikumise kollasinised lipud,” kirjutas Jack Matlock oma mälestustes. „Autokorteeži teekond oli palistatud tuhandete ukrainlastega,” seisis ajakirjanikele esitatud pressiteates. „Paljud lehvitasid, peaaegu kõik näisid olevat Bushi suhtes sõbralikud; mitmel naisel olid käes kimbud koduaias kasvanud lilledest; mõni inimene hoidis süles väikelast; ning ühel mehel oli kätel leivapäts ja kott soola, see on siinne tervituskomme.” Toimuvat ei saanud võrreldagi tagasihoidliku avaliku vastuvõtuga Moskvas, kus Bush oli järjest ebapopulaarsemaks muutuva Gorbatšovi külaliseks. Kiiev erines Moskvast mitte ainult vaimustuse tasemelt, vaid ka välispidiselt. Gorbatšovi abi Anatoli Tšernjajev, kes oli juuli algul Kiievis saatnud oma ülemust kohtumisel Saksamaa kantsleri Helmut Kohliga, jäädvustas meeldivad muljed sellest külastusest oma päevikusse: „Tundus, nagu oleksime mõnes suures Lääne-Euroopa, täpsemalt öeldes Saksa linnas: 19. sajandi õhustik, avarad puiesteed, rohelus, kord, puhtus, kõik oli kasitud… ja üldse kena. Võrreldes Moskvaga.”
Demonstrantide meelsus oli augustis samasugune nagu juulis, kui Tšernjajevile jäid silma sellised loosungid nagu „Kohl, jah! Gorbatšov, ei!”. Rahvas oli häälestatud väga Gorbatšovi-vastaselt. Meeleavaldajate käes olevad plakatid andsid nende kandjate tunnetest aimu igaühele, kes vaevus neid lugema. Mõni sõnum oli adresseeritud otse Ameerika külalistele: „Moskval on 15 kolooniat”; „Kurjuse impeerium on elus”; „Kui impeeriumisse on nii tore kuuluda, miks siis Ameerika impeeriumist välja murdis?”; „Kolumbus avas Ameerika, Bush avab Ukraina”. George Bush reageeris vastuvõtule emotsionaalselt. Pöördumises Ukraina Ülemraada poole mõni tund hiljem, ütles ta oma kuulajatele: „Kõik ameeriklased selles pikas autokorteežis – ja uskuge, see oli pikk – olid liigutatud ja tundsid end Ukraina soojusest puudutatuna. Me ei unusta seda iial.” Kas president ja tema kaaskondlased hoomasid, et Kiiev tervitas neid kui oma liitlasi Moskva ja Gorbatšovi vastasuses, mitte aga kui Gorbatšovi reformide toetajaid, on raske öelda.94
Inimesed, kes olid tulnud Bushi tervitama, toetasid Ukraina iseseisvust. Nad väljendasid tundeid, mis valdasid Kiievi elanikke ja mitmeid miljoneid ukrainlasi väljaspool seda linna, ning rahva olid kohale kutsunud Ruhhi-nimelise poliitilise organisatsiooni aktivistid; ukrainakeelne sõna „ruhh” tähendab liikumist. Ruhh tekkis 1989. aasta sügisel Ukraina rahvaliikumisena perestroika edendamiseks. Tema eeskujuks olid rahvarinded Balti vabariikides ja algul pälvis Ruhh Gorbatšovi tugeva toetuse. Gorbatšov nägi selles organisatsioonis, mis oli loodud tema korraldusel vanglast vabastatud endiste dissidentide ja Ukraina intelligentsi juhtide poolt, hooba Volodõmõr Štšerbitski juhitava partei konservatiivse juhtkonna tasakaalustamiseks. Nagu Kravtšuk on hiljem meenutanud, vihkas Štšerbitski sõna „perestroika”. Kui Gorbatšov rääkis ühe oma avaliku kohtumise ajal kiievlastele, et nad peaksid avaldama parteiaparaadile survet ühelt poolt, tema aga survestab neid teiselt poolt, pöördus Štšerbitski oma kaaskondlaste poole ja osutas sõrmega pea suunas, andes nii märku, et Gorbatšovil pole mõistusega kõik korras, küsides neilt seejärel: „Kellest ta sel juhul endale toetajaid loodab?”95
Štšerbitskil oli õigus. Ruhhi toetust Gorbatšovile ei jätkunud kauaks. Kui algul vandusid liikumise loojad tema reformiprogrammile toetust, siis 1990. aasta oktoobris toimunud Ruhhi teisel kongressil jäeti sõna „perestroika” organisatsiooni nimest välja ning peamiseks eesmärgiks kuulutati Ukraina iseseisvus. Tolleks ajaks oli Ukraina iseseisvus juba välja kuulutatud, mis võimaldas siinsel Ülemraadal kuulutada
„Leonid Makarovich Kravchuk”, The Trip of President Bush to Moscow and Kiev, July 30–August 1, 1991; autori intervjuu Leonid Kravtšukiga, Kiiev, 1. september 2011, http://www.istpravda.com.ua/articles/2on/O9/io/53558/view _print; Vahtang Kipiani ja Volodõmõr Fedorõn, „Kravtšuk: „Štšerbitski skazav: Kakoi durak pridumal slovo perestroika?””,
„Remarks at the Arrival Ceremony in Kiev, Soviet Union,”, 1. august 1991, http:// bushlibrary.tamu.edu/research/public_papers.php?id=3265&year=1991&month=8; Matlock,
Bush ja Scowcroft,
Autori intervjuu Leonid Kravtšukiga, Kiiev, 1. september 2011; Kipiani ja Fedorõn, „Kravtšuk: „Štšerbitski skazav”.”