Viimane impeerium. Nõukogude liidu lõpp. Sergi Plohhi
tuli uute mängureeglitega leppida.76
Bushi kohtumise ajal Gorbatšoviga 30. juulil püüdis Ameerika president oma kaasvestlejat veenda, et tollel pole Bushi eelseisvast visiidist Kiievisse midagi karta. Ta ütles Nõukogude presidendile: „Tahan teile kinnitada, et reisi ajal Kiievisse ei tee ei mina ega mitte keegi minuga kaasas olevatest isikutest midagi sellist, mis võiks olemasolevaid probleeme komplitseerida või sekkuda küsimusse sellest, millal võiks Ukraina liidulepingule alla kirjutada.” Gorbatšov vihjas oma algse mure allikale: „Mis puudutab Ukrainat, siis siin võis oma osa etendada järgmine asjaolu: on saanud teatavaks, et vaid veidi aega enne teie külaskäiku koostati Heritage Foundationis ettekanne, milles soovitati, et president võiks kasutada oma Ukraina-visiiti, tugevdamaks sealseid separatistlikke meeleolusid, kuna sel on strateegiline tähtsus.” Bush väitis, et tema jaoks on see uudis. „Ma pole sellisest ettekandest kuulnud. Aga ma loodan, et teid teavitati, et ma rõhutasin vajadust näidata visiidi päevakava koostamisel üles äärmist taktitunnet. Näiteks olin ma valmis külastama Kiievi asemel Leningradi. Ma tahaksin väga külastada mõnda teie linna. Ent ühelgi juhul ei kavatse ma toetada separatismi. Kiiev lülitati visiidi päevakavva alles pärast seda, kui teie välisminister meile teatas, et see on teile täiesti vastuvõetav.”77
Kui otsustajaks oleks olnud Gorbatšov, poleks Bush kindlasti Kiievisse läinud. Liiati jagas ka Boriss Jeltsin Ukraina-küsimuses Gorbatšovi seisukohta. Mõlemad arvasid, et suuruselt teisel Nõukogude vabariigil ei tohi lubada talitada oma tahtmist mööda. Kui Gorbatšov tõstatas vestluses Bushiga küsimuse kodanikuallumatusest ja koguni sõjast Ukraina ning teiste Nõukogude vabariikide osavõtul, siis Jeltsin oli rahulikum, kuid mitte vähem otsustav. „Ukraina ei tohi Nõukogude Liidust lahkuda,” ütles ta Ameerika presidendile nende kohtumise ajal Jeltsini Kremli ametiruumides. Jeltsin väitis, et ilma Ukrainata hakkavad liidus tooni andma mitteslaavi vabariigid. Tema „kiindumus” Ukrainasse peegeldas Venemaa elanikkonna suhtumist üldisemalt. Veebruaris ja märtsis Ameerika Ühendriikide Informatsiooniagentuuri rahalisel toel korraldatud küsitluse andmeil pooldas Ukraina iseseisvumist ainult 22 protsenti venelastest, samas kui peaaegu 60 protsenti oli sellele vastu. Venemaa avalikkuse suhtumine Baltikumi oli täiesti teistsugune: 41 protsenti küsitletuist pooldas Leedu iseseisvumist, 40 protsenti oli sellele vastu.78
1991. aasta juuni lõpul valmistas LKA presidendi ja tema nõunike jaoks ette luureraporti, visandades võimalikud stsenaariumid edasiste sündmuste kohta Nõukogude Liidus. Ainult ühes neist, vägivaldse lagunemise variands, pakuti välja, et Ukraina võiks iseseisvuda. Ülejäänud kaks varianti olid vanaviisi „edasi rabelemine” ja kindla käe pooldajate tehtav riigipööre, kusjuures Nõukogude Liit jääb kestma. Viimane stsenaarium nimega „süsteemimuutus” nägi ette Balti riikide, kolme Põhja-Kaukaasia vabariigi ja Moldova iseseisvumist, Ukraina aga pidi ühinema Venemaa juhitava Slaavi-Kesk-Aasia liiduga. Jeltsin tahtis, et Ukraina osaleks selles liidus, Gorbatšov aga kartis „vägivaldset lagunemist”. Jäi mulje, et LKA, Gorbatšov ja Jeltsin on ühe asja suhtes ühel meelel: kui USA soovis, et Nõukogude režiim – mis nüüd, STARTlepingu raames, oli kohustatud oma tuumaarsenali vähendama – teiseneks rahulikul teel, pidid ameeriklased tagama, et Ukraina jääb Nõukogude Liidu koosseisu.79
Bushi kõnelustel Gorbatšoviga Novo-Ogarjovos tuletati Ameerika presidendile meelde, kui suur tähtsus on Nõukogude Liidus rahvusküsimusel. Gorbatšovi monoloogi Nõukogude-Ameerika maailmakorra üle katkestas üks Bushile saabunud sõnum. Kolmekümne viie aastasele Nicholas Burnsile, kes oli Rahvusliku Julgeolekunõukogu liige ja Valge Maja sidepidaja Baltikumist pärit ameeriklastega, oli helistanud üks tema Balti tuttav ja edastanud uudise, et tundmatud relvastatud isikud ründasid vastloodud tollipunkti Leedu-Valgevene piiril ja tapsid kuklalaskudega kuus Leedu tollitöötajat.80 Burns edastas selle uudise Bushile ja koos temaga Novo-Ogarjovos viibivatele kaaskondlastele. Gorbatšov tundis ühtaegu alandust ja sattus raevu; Bushi sõnul muutus ta silmanähtavalt kahvatuks. Ameerika president kuulis tulistamisest Nõukogude territooriumil enne, kui see sai teatavaks selle riigi tippjuhile! Gorbatšov andis oma nõunikele käsu välja selgitada, mis toimub. USA saatkonna arvates oli tegu OMON-i, siseministeeriumi eriüksuse kätetööga. Ameeriklased kahtlustasid, et selle vahejuhtumi olid korraldanud kõva käe pooldajad Moskvast, et Gorbatšovile piinlikkust valmistada. Kui see nii oli, siis nad saavutasid oma eesmärgi. Gorbatšovi uue maailmakorra esitlus lõppes samas. „Kohtumisele langes leinaline vari,” on meenutanud Bush. „Me jätkasime aruteludega, aga rõõmus meeleolu oli kadunud.”
Mis puudutab Gorbatšovi, siis traagilised sündmused Leedus muutsid enesemääramise küsimuse tema jaoks veel pakilisemaks, sest tekkis oht, et Nõukogude Liidus võib puhkeda kodusõda. Ta kasutas võimalust ja juhtis vestluse Bushiga rahvuslikule enesemääramisele, taotledes Ameerikalt toetust Nõukogude poliitikale Jugoslaavias, kus Moskva oli huvitatud veel ühe slaavlaste-moslemite riigi terviklikkuse säilitamisest. Samuti küsis ta nõu suhete kohta iga liiduvabariigiga eraldi. „On olemas tohutu hulk tõelisi ja kujuteldavaid rahvusvahelisi ja rahvustevahelisi probleeme,” rääkis Bush Gorbatšovile. „Sellises olukorras riiki tükeldada tähendab esile kutsuda tõeline kaos. Kui ma peaksin üles lugema potentsiaalseid territoriaalseid probleeme, ei jätkuks sõrmi mitte ainult minu, vaid ka kõigi siinviibijate kätel. Võtkem näiteks seesama Nõukogude Liit, 70 protsenti liiduvabariikidevahelistest probleemidest pole täpselt määratud. Varem ei läinud see kellelegi korda ja kõik küsimused peaaegu igal nõukogude elu tasandil lahendati pragmaatilisusest lähtudes.” Kui uudis tapmistest äsja sisse seatud Leedu piiril ajaski Gorbatšovi kimbatusse, siis muutis see igati põhjendatuks ka tema hirmu, et Nõukogude Liidus võib puhkeda samasugune kaos nagu Jugoslaavias. Gorbatšovi vaatevinklist vaadatuna saabus see teade kõige ebasobivamal ajal – Bushi „kontrollimatu” Ukraina-visiidi eelõhtul.81
1. AUGUSTIL 1991, VARSTI PÄRAST KELLA ÜHTE päeval kogunesid Ukraina Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi juhid Borispoli (Borispili) lennuväljale, et tervitada oma aukülalist. See oli teine kord, mil üks Ameerika president Kiievit külastas. Esimene visiit sinna toimus 1972. aasta mai lõpul, kui Bushi kunagine ülemus Richard Nixon tuli pärast Leonid Brežneviga strateegilise relvastuse piiramise (SALT I) ja raketitõrjesüsteemide lepingule allakirjutamist Ukraina pealinna. Ta lendas Kiievisse Moskvast Nõukogude lennukil, mis tuli viimasel hetkel vahetada teise vastu, kuna veel Moskva lennuväljal olles ilmnes mingi tehniline rike. George Bush lendas Kiievisse hiljuti valminud Air Force One’il, milleks oli Boeing 747; see vahetas välja Boeing 707, mida olid kasutanud Ameerika presidendid alates Nixonist kuni Reaganini. Toona, 1972. aastal oli Nixoni Kiievisse viinud Nõukogude lennuki sisemus jätnud USA presidendile hea mulje – ja ta meenutas hiljem: „Mõnes mõttes isegi muljetavaldavam kui meie omad.”82
Nüüd tundis George Bush uhkust, et saab demonstreerida omaenda uhiuue lennuki interjööri, mis oli Nancy Reagani ettepanekul kujundatud USA edelaosariikide stiilis, Nõukogude asepresidendile Gennadi Janajevile. Janajev oli Bushidel nende Moskvasse saabumisel vastas olnud ning Gorbatšov palus USA presidenti ta Kiievisse kaasa võtta. Mõne ameeriklase meelest oli Gorbatšovi motiiviks rõhutada Ukraina kuulumist Nõukogude Liitu, teised aga arvasid, et Janajev oli kaasas selleks, et Ameerika presidendil silm peal hoida. Kui Air Force One õhku tõusis, korraldas Bush Janajevile lennukis ringkäigu, viies ta ka presidendi komandopunkti. Janajev, keda Bush nimetas hiljem kõige tähtsamaks Nõukogude ametiisikuks, kes on Air Force One’i pardal viibinud, kommenteeris nähtut viisakalt. Pärast rääkis Bush oma abidele, et Nõukogude asepresident oli „sõbralik sell”, aga „erilise poliitilise kaaluta”.83
Sel ajal kui Bush lennul Kiievisse oma Nõukogude külalise meelt lahutas, tõmmati tema personal ootamatult keelelisse debatti, millel olid tähtsad poliitilised tagajärjed. Jack Matlock, kellele näidati selle kõne teksti, mille Bush pidi õhtu poole Ukraina parlamendis84 ette kandma, kurtis ühele kõne kirjutajatest,
Jack Matlock,
Sergei Solodkin, „Glavredu udalos razdobõt v Londone sensatsionnõje zapissi bessed Mihhaila Sergejevitša s inostrannõmi politikami”,
„Russians Divided over Baltics’ Independence”, 12. april 12, 1991, USIA Research Memorandum, National Archives and Records Administration, RG 306, box 49, M 52-91.
George Bush ja Brent Scowcroft,
Jutt on 1991. aasta 31. juuli ööl toime pandud rünnakust Medininkai tollipunktile, mille sooritasid Riia OMON-i liikmed. Seitsmes tulistatu suri 2. augustil haiglas. Üks mõrvareist kannab eluaegset vanglakaristust, kolme pole Venemaa vaatamata Leedu korduvatele nõudmistele välja andnud ning ühele, kelle rünnaku ainus ellujäänu Tomas Šernas ära tundis, jäi süüdistus tõendite vähesuse tõttu esitamata.
Autori intervjuu Nicholas Burnsiga, Harvardi ülikool, 15. juuni 2012; Beschloss ja Talbott,
„Richard Nixon/Frank Gannon Interviews”, 13. mai 1983, 5. päev, 1. lint, 00:01:59, www.libs.uga.edu/media/collections/nixon/nixonday5.html; Conrad Black,
Von Hardesty ja Bob Schieffer,
1990. aastal valitud Ukraina NSV Ülemnõukogu 14. koosseis võttis enda suhtes kasutusele Ukraina parlamendi ajaloolise nime Ülemraada.