Viimane impeerium. Nõukogude liidu lõpp. Sergi Plohhi

---

Скачать книгу

---

ju ütleme „Ameerika Ühendriigid”86, on ju nii?” Matlocki arvamus jäi lõpuks siiski peale. Tema argument polnud keeleline, vaid poliitiline: „Kui president ütleb „the Ukraine”, siis saadetakse järgmisel nädalal Valgesse Majja tuhandeid protestikirju ja – telegramme.”

      Ameerika Ühendriikides elas ligikaudu 700 000 Ukraina päritolu kodanikku. Kanadas oli neid koguni miljon. Põhja-Ameerika mõõdupuu järgi polnud see suur kogukond, küll aga hästi organiseerunud, poliitiliselt aktiivne ja visa. Terve külma sõja vältel olid ukraina diasporaa juhid kutsunud oma järgijaid üles hääletama vabariiklaste poolt, seejuures edukalt. Bush oli sellest teadlik, ning kuulnud Matlocki poliitilist argumenti, toetas seda. Artikli ärajätmine oleks meeldinud tema valijatele kodus ning poleks teinud Gorbatšovile midagi halba: vene keeles puuduvad nii umbmäärane kui ka määrav artikkel. Kõnevariandis, mida võib näha Texases College Stationis asuva Bushi presidendiraamatukogu ja muuseumi kodulehel, on määrav artikkel „Ukraina” ees jäänud mõnes lõigus kogemata maha tõmbamata – see on märk segadusest, mis lennu ajal Kiievisse presidendi nõunike seas selles küsimuses valitses. Matlock üritas kõnest maha tõmmata ka neid lõike, milles avaldati toetust Gorbatšovile ja uuele liidulepingule, kuna ta pidas neid Kiievis esitamiseks sobimatuks – kõne tekst oli asjaosalistele juba välja jagatud.87

      „Ukraina pealinnas Kiievis, mis asub 824 kilomeetrit Moskvast lõunas Dnepri jõe ääres, avaneb Bushile Nõukogude Liidust hoopis teine pilt,” oli kirjas Ameerika meediale edastatud eelpressiteates. „Linn on ilus ja puhas, siin on laiad puudega ääristatud avenüüd ning reis saab siin värvika ja liigutava lõpu.” Eelteate autor naljatas, et Bushi Kiievi-külastuse tõeline eesmärk oli alustada kampaaniat Valge Maja pressisekretäri abi, Ukraina juurtega Roman Popadiuki (Popadjuki) valimiseks Ukraina presidendiks. „Tema valimisloosung kõlab: seejuures pole mul teile midagi pakkuda,” vaimutses pressiteate autor.

      Kiiev ei võtnud Bushi vastu mitte „Vene linnade emana”, nagu Richard Nixon oli tema kohta öelnud üheksateist aastat tagasi, vaid kui suveräänse, ehkki mitte veel sõltumatu riigi pealinn. Ühelt lennujaama juures olevalt sildilt võis lugeda: „Härra Bush, tere tulemast Ukrainasse!” Lisaks Nõukogude ja USA hümnile esitas orkester ka Ukraina hümni. Selle üle, mil määral Kiiev oli Moskvaga seotud, võis vaielda. Jack Matlock, kes oli saatnud ka Richard Nixonit tolle 1972. aasta visiidi ajal, täheldas veelgi erinevusi. Nüüd peeti kõned inglise ja ukraina keeles, mitte inglise ja vene keeles, nagu see oli olnud 1972. aastal.88

      Aegki oli teine. Nixon lendas Kiievisse kümme päeva pärast seda, kui Brežnev oli asendanud Ukraina rahvuslikult meelestatud parteibossi Petro Šelesti Kremlile ustava Volodõmõr Štšerbitskiga. Brežnevi soosik surus maha jõudu koguva rahvusliku taassünni ilmingud, muutes Ukraina Nõukogude näidisvabariigiks ja Moskvast kontrollitava Nõukogude Liidu eelkindluseks. Pärit samast Ukraina piirkonnast – Dnipropetrovskist – kust Brežnevgi, oli Štšerbitski üks juhtfiguure sealses „klannis”, mis sisuliselt valitses Nõukogude Liitu kuni oma bossi surmani 1982. aastal. Štšerbitski lõi talle isiklikult ustavate parteiametnike püramiidi ja Gorbatšovil kulus neli aastat, omandamaks nii palju võimu, et suuta ta 1989. aasta sügisel ametist vabastada.

      Alates 1950. aastatest polnud Ukraina parteiladvik mitte ainult valitsenud oma vabariiki, vaid saanud ka „alltöövõtjaks” Nõukogude Liidu juhtimises. Too „tähtsuselt teine Nõukogude vabariik”, nagu politoloogid Läänes olid Ukrainat kutsuma hakanud, asus 1950. aastatel Moskvaga mitteametlikult võimu jagama; see juhtus siis, kui Ukraina ladvik aitas võimu juurde tõusta oma kunagisel juhil, kaua aega siinse kommunistliku partei esimese sekretärina toiminud Nikita Hruštšovil. Arvestades seda, et Venemaal oma kommunistlik partei puudus ja selle asemel ajasid nad läbi üleliidulise parteiga, moodustus Ukrainast pärit parteilastest Moskva parteikongressidel suurim hääletajate rühm. Ning nad kasutasid oma „survevõimekust” hästi. Hruštšov tõi Moskvasse üle kümneid oma toetajaid ja määras neid seal võimupositsioonidele. Tema kõrvaldamine võimult 1964. aastal Kremlis toimunud pöörde tagajärjel hoopis tugevdas Ukraina parteikaadri seisundit.

      Hruštšovi asemikuks parteitüüri juures sai Leonid Brežnev, Ukrainast pärit venelane, kes oli 1931. aastal parteisse astudes märkinud oma liikmekaardile rahvuseks „ukrainlane”. Nikolai Podgornõi (ukraina keeli Mõkola Pidhorni), samuti Ukrainast pärit, sai Ülemnõukogu presiidiumi esimeheks, seega Nõukogude riigi vormiliseks juhiks. Valitsusjuhi koht läks samuti venelasele Aleksei Kossõginile, ent kui too 1980. aastal suri, asendas tedagi järjekordne Ukraina funktsionäär Nikolai Tihhonov. Siseminister ja kaks KGB asejuhti olid Brežnevi klanni liikmed ning saanud ettevalmistuse Ukraina parteiaparaadis. Dnipropetrovski klann pidi kava kohaselt edasi valitsema isegi pärast Brežnevi lahkumist: tõbine juht nägi oma järglasena Volodõmõr Štšerbitskit.

      Ent kui Brežnev 1982. aastal suri, haaras Kremlis kontrolli KGB ülem Juri Andropov. Tema tõi varjust välja ka Gorbatšovi, kes oli küll pooleldi ukrainlane, kuid polnud siiski seotud ei Ukraina parteiaparaadi ega ka mitte ukrainlastega pealinnas. Liiati kõrvaldas Gorbatšov Štšerbitski Ukrainas ametist ja sulges kanali, mille kaudu Ukraina funktsionääre Moskvasse toimetati, et neid seal tähtsatesse ameteisse panna. Nüüd, mil Ukraina parteiladvikul polnud enam lootust keskuses karjääri edendada ning ka kodus algasid rünnakud, tundsid selle liikmed, et Moskva on nad reetnud. Hruštšovi ajast pärit kokkulepe liiduga – ustavus, mille eest oli tasuks piiramatu võim kodus ja kaasvalitsemine keskuses – ei olnud enam jõus, ja mitte nemad polnud seda tühistanud.

      Rahulolematus parteiladvikus vallandus varsti pärast Tšernobõli (Tšornobõli) tuumakatastroofi 1986. aasta aprillis. Too tuumaelektrijaam oli täielikult Moskva kontrolli all, kuid just Ukraina võimud pidid hakkama tegelema õnnetuse pikaajaliste tagajärgedega ja hoolitsema nende eest, kes olid sunnitud saastatud piirkondadest ümber asuma. Liiati nõudis Moskva maiparaadi korraldamist ka olukorras, kus radioaktiivne pilv oli jõudnud Kiievini. Parteiladviku arvates oli Gorbatšov käskinud Štšerbitskil nimme paraad läbi viia, ähvardades teda allumatuse korral parteist välja heita. Tšernobõli katastroof kutsus esile massilise protestiliikumise võimude vastu ning taas oli Ukraina parteiladvik see, kes pidi olukorraga tegelema hakkama. Kõige tipuks toetati nüüd keskusest selle vabariigi demokraatlikke liikumisi, mis tõotasid võimude jalgealust veelgi õõnestada. Ukraina parteiladvik tundis end reedetuna, hüljatuna ja oli vihane. Peale häda polnud neil nüüd keskusest midagi loota.89

      George ja Barbara Bushi tervitas Kiievisse saabumisel Ukraina Ülemraada viiekümne seitsme aastane esimees Leonid Kravtšuk. Eelpressiteates iseloomustati teda kui „jõulise oleku ja lakka meenutava hallide juustega päevitunud selli, kes on välimuselt natuke John Gotti moodi; ta on ilmselt sünnipärane poliitik, vahest ehk Ukraina Newt Gingrich.” Oma tausta tõttu erines Kravtšuk tollest kurikuulsast New Yorgi maffiabossist või vabariikliku partei tõusvast tähest küll nagu öö ja päev. Kunagise parteiaparatšikuna, kes praegu töötas teist aastat esimehe ametis, mängis Kravtšuk keerulist tasakaalumängu, näidates väliselt üles ustavust keskusele ja kaitstes samas jõuliselt oma kodumaa huve suhetes nõrgenenud Gorbatšovi ja järjest suuremat võimu omavate vabariikide juhtidega. Samuti näis ta olevat ainus isik, kes on võimeline ühitama Štšerbitski-aegse parteiaparaadi eesmärke programmidega, millest juhindusid pead tõstvad demokraatlikud ja iseseisvust pooldavad liikumised Ukrainas.90

      Kuuludes Gorbatšovi ja Jeltsiniga samasse põlvkonda (Kravtšuki sünniaasta on 1934), erines Ukraina juht tausta poolest oma Moskva ametivendadest. Ta oli sündinud Lääne-Ukrainas Volõõnias, mis toona kuulus Józef Piłsudski valitsetava Poola koosseisu. Kravtšuk koges omal nahal Teise maailmasõja õudusi, mida ei põhjustanud mitte ainult teineteisega sõdivad Saksa ja Nõukogude armeed, vaid ka holokaust, etnilised puhastused ning võitlus ukraina ja poola rahvuslaste vahel tema kodupiirkonnas. Kravtšuki isa langes Punaarmee sõdurina sakslastega võideldes ning noorel Kravtšukil tuli varakult õppida, kuidas ellu jääda. Nagu ta hiljem meenutas, oli tema vanaisa ikka öelnud, et ei maksa oma nina eriti

---

Скачать книгу