Viimane impeerium. Nõukogude liidu lõpp. Sergi Plohhi
mõistis, et ilma Venemaata on kõik impeeriumikavad määratud nurjumisele. „Lõppude lõpuks, ilma Venemaata ei saa olla mitte midagi,” kirjutas Gorbatšovi nõunik oma päevikusse. „Mingit liitu ei saa olla. Ja tegelikult saab president toetuda ainult Venemaale ning mitte mingil juhul Kasahstanile eesotsas Nazarbajeviga.”64
Gorbatšovil ei jäänud üle muud kui Venemaa esimeste presidendivalimiste tulemusega leppida – tema kunagine soosik ja praegune vastane sai esimeseks Venemaa presidendiks tänu rahva toetusele, mis Gorbatšovil endal puudus. Gorbatšovist oli saanud Nõukogude president tänu valimissedelitele, mida lasksid hääletuskasti Nõukogude Liidu Ülemnõukogu liikmed. Nüüd tundis ta, et on kohustatud Jeltsiniga suhtlema.
President Bushi Moskva-visiidi eel jõudsid Gorbatšov, Jeltsin ja Kasahstani juht Nazarbajev lõpuks kokkuleppele uue liidulepingu tingimustes. See oli vabariikide jaoks suur võit. Nad oleksid tunnistatud nende territooriumil asuvate loodusvarade ainuomanikuks ning neile oleks jäänud õigus otsustada, kuidas ja millises mahus panustada liidu eelarvesse. Üleliidulisele valitsusele pidi jääma kontroll sõjaväe ja riikliku julgeoleku, kuid mitte välispoliitika üle, mida tulnuks teostada, olles eelnevalt vabariikidega nõu pidanud. Samuti leppisid Gorbatšov, Jeltsin ja Nazarbajev kokku muudatuste üle valitsuses: Gorbatšovi ametisse pandud jäiga joone pooldajatel tulnuks lahkuda ning uue valitsuskabineti pidi moodustama ja seda juhtima Nazarbajev. Uuele liidulepingule oleks tulnud alla kirjutada 20. augustil 1991.65
BORISS JELTSIN, KES OLI GORBATŠOVILE tolle enda peol piinlikkust valmistanud ja veiderdas pärast seda Bushi vastuvõtul Spaso House’is, polnud mitte üksnes Nõukogude Liidu suurima vabariigi rahva poolt äsja ametisse valitud juht; ta kavatses võtta oma kontrolli alla ka suurema osa liidu nafta- ja gaasimaardlatest. Nõukogude Liidu finantsolukord, ja võimalik et ka Mihhail Gorbatšovi enda palk pidi hakkama sõltuma Jeltsini heast tahtest. Kuitahes suurt piinlikkust ja meelehärmi Gorbatšovile Jeltsini kentsakas käitumine ka poleks valmistanud, tal ei jäänud üle muud kui seda taluda. Sama näis kehtivat ka USA presidendi suhtes. Bushi personali poolt Jeltsini jaoks varutud kingitus – 490 dollarit maksev puhtast hõbedast Tiffany hõbevaagen – oli kallim kui teistele Nõukogude juhtidele, sealhulgas Gorbatšovile mõeldud kingitused. Nõukogude president sai endale Lev Tolstoi „Anna Karenina” Ameerika esmaväljaande, millele kinkide nimekirjas polnud hinda juurde kirjutatud. Valge Maja pani oma geopoliitilised lootused endiselt Gorbatšovile. Tema kingitus oli hindamatu.66
President Bush kohtus Jeltsiniga esimest korda tolle esimese külaskäigu ajal Ühendriikidesse 1989. aasta septembris. Selle visiidi ajal käis Jeltsin, kes oli siis Nõukogude Liidu Ülemnõukogu saadik, üheteistkümnes linnas, pidas mitu loengut Ameerika ülikoolides, esines telesaates „Good Morning America”, külastas Johnsoni astronautikakeskust ja Mayo kliinikut ning kohtus USA, sealhulgas Texase ja Florida juhtivate ärimeeste ja poliitikutega. Jeltsin nimetas seda reisi oma eluaegse unistuse täitumiseks. Teinud helikopteril kaks tiiru ümber Vabadussamba, ütles Jeltsin ühele oma kaaskondlasele, et ta on nüüd „topeltvaba”. Samuti ei varjanud ta oma tundeid avalikkuse eest. Võiks koguni öelda, et ta tahtis Gorbatšovi tagaplaanile tõrjuda ja ameeriklaste tähelepanu endale tõmmata.
„Kõik minu muljed kapitalismist, USA-st ja ameeriklastest, mida minusse on aastate jooksul taotud, sealhulgas „Kommunistliku Partei lühiajaloo” vahendusel – need kõik on nende pooleteise päeva jooksul, mis ma siin olen olnud, 180 kraadi muutunud,” rääkis Jeltsin ajakirjanikele. Kuid tugevaima mulje, ja see kehtis kõigi esimest korda USA-d külastavate Nõukogude kodanike kohta, sai ta supermarketis. Houstoni kaubakeskuses nähtud toodete hulk ja mitmekesisus oli teravas vastuolus Nõukogude poelettide tühjusega. Kui uskuda üht tema nõunikku, siis just selle reisi ajal „lagunes viimanegi osis Jeltsini bolševistlikust teadvusest”.67
Külaskäigu ajal Ameerika Ühendriikidesse käis Jeltsin korraks läbi ka Valgest Majast, kus ta kohtus George Bushiga. Presidendi nõunikele, kes kohtumise korraldasid, jäi tollest visiidist kibe järelmaitse. Kuigi Bush soovis Jeltsiniga kokku saada ja küsida tema arvamust Nõukogude Liidu arengute kohta, tahtis ta teha seda viisil, mis ei haavaks Gorbatšovi, kes 1989. aasta sügisel pidas Jeltsinit oma peavaenlaseks. Jeltsin kutsuti küll Valgesse Majja, kuid ametlikult oli tema võõrustajaks Brent Scowcroft, mitte president, ja see tekitas probleeme. Robert M. Gates, tulevane Luure Keskagentuuri (LKA) juht ja kaitseminister, kes sel ajal töötas rahvusliku julgeoleku asenõunikuna, on meenutanud: „Talle oli öeldud, et arvatavasti kohtub ta presidendiga, kuid kuna meie tahtsime, et see visiit ärataks nii vähe tähelepanu kui võimalik, siis mingeid kindlaid lubadusi talle ei antud.” Kui Rahvusliku Julgeolekunõukogu asjatundja Nõukogude Liidu alal Condoleezza Rice juhtis Jeltsini läbi läänetiiva keldrisissepääsu Valgesse Majja, küsis Jeltsin, kas seda sissepääsu kasutavad ka presidendi külalised ning keeldus seejärel edasi minemast, kuni talle kinnitati, et ta kohtub Bushiga. Rice ütles Jeltsinile, et kui too ei soovi Scowcroftiga kokku saada, võib ta Valgest Majast lahkuda ja tagasi hotelli minna.
Lõpuks loobus Jeltsin vaidlemast ja läks Scowcroftiga kohtuma, esitades talle oma ettekujutuse sellest, kuidas Ameerika Ühendriigid saaksid Nõukogude majandust aidata. Scowcrofti see ei huvitanud ja Gatesi sõnul oleks ta peaaegu magama jäänud. Kõik muutus, kui Scowcrofti kabinetti astus sisse Bush. „Jeltsin oli nagu kameeleon, temast sai teine inimene,” meenutas Gates. „Ta ärkas ellu, tundis vaimustust, oli huvitav. Oli selge, et tema arvates on saabunud keegi, kes on ka vestlemist väärt – keegi, kellel on võimu.” Bush kinnitas oma toetust Gorbatšovile, kuid Jeltsin oli saavutanud oma eesmärgi kohtuda Ameerika Ühendriikide presidendiga. Niipea kui ta oli Valgest Majast lahkunud, astus ta murul ootavate reporterite juurde ja teavitas maailma sellest, kuidas kohtumine oli möödunud. „See külaskäik ei lõppenud vaikselt ja sündmustevaeselt, nagu olime lootnud,” meenutas Scowcroft, „aga midagi väga hullu kah ei juhtunud.”68
Bushile jäi Boriss Jeltsinist positiivne mulje, ent Scowcrofti arvates oli tulevane Vene president riuklik, ning tema mälestuste järgi otsustades see hinnang hiljem eriti ei muutunud. Jeltsini algseid toetajaid Bushi administratsioonis, sealhulgas Rice’i ja Gatesi, jahmatas nende külalise tahumatu ja ettearvamatu käitumine. Oma mälestustes kirjutab Gates seda visiiti meenutades: „Ta ilmselt jõi liiga palju, jättis endast John Hopkinsi ülikoolis kõneldes viletsa mulje ja mõjus üldse matsina.” Sellele vaatamata ei saanud Bushi ümbritsevad inimesed mitte märgata, et Moskvas on võim 1990. aasta kevadel pärast vabariikide ülemnõukogude poolvabu valimisi läinud teistesse kätesse. Kuigi Lääne poliitikud tegid panuse Gorbatšovile ning ta oli ka Lääne avalikkuse lemmik, ei saanud eitada, et püsimatu Jeltsin on tõusuteel.
1990. aasta juunis, nädal pärast Jeltsini valimist Venemaa Ülemnõukogu etteotsa, saatis Gates George Bushile märgukirja, milles seisis, et „Jeltsin on näidanud end süsteemi uute mängureeglite juures tähelepanuväärselt vilununa ja kerkinud jälle esile kui poliitiline liider. Ta näib olevat tegus ja populaarne poliitik, kuitahes veidralt ta ka ei käituks.” Gates soovitas vältida Jeltsini puhul negatiivsete kommentaaride kasutamist: „Võib juhtuda, et istume temaga ühel päeval läbirääkimiste laua taga.” Bush oli sellega nõus. Jeltsini järgmine külaskäik Ameerika Ühendriikidesse leidis aset 1991. aasta juunis, varsti pärast tema valimist Venemaa presidendiks. See oli suur edu, mis kergitas tema mainet Ameerika administratsiooni silmis. Bush ja Jeltsin helistasid üheskoos Moskvasse Gorbatšovile, hoiatades teda karmi käe pooldajate võimaliku riigipöördekatse eest – taoline info saabus läbi USA diplomaatiliste kanalite ühelt Jeltsini liitlaselt Moskvas. Jeltsini ja Bushi valitsuse liikmete suhted, mis 1989. aastal algasid pahandustega, olid nüüd taas head või vähemalt tundus see hetkel nii.69
Bushi ametlik külaskäik Moskvasse 1991. aasta juulis sisaldas ka kohtumist Venemaa presidendiga. See toimus 30. juuli hilishommikul. Gorbatšov, kes ei tahtnud, et Bush ilma temata Jeltsiniga kokku saab, kutsus Jeltsini ja Nazarbajevi Ameerika presidendi auks korraldatud banketile. Nad pidid seal olema täienduseks Bushi ja Gorbatšovi
Szporluk, „Dilemmas of Russian Nationalism”, 188–198; Tšernjajev,
„President. USSR. Designated Gifts”, Bush Presidential Library, Presidential Records, Office of the First Lady, Scheduling, Ann Brock Series: Moscow Summit, Monday 7/29/91 to Thursday 8/1/91–Moscow and Kiev, USSR [3].
Colton,
Robert M. Gates,
Gates,