Minu ema saladus. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Sheila O'Flanagan
oli tunne, justkui hingaks ta läbi märja riide. Aga alternatiiviks kuumale ja lämbele ilmale oli vihm ja äike, mida ilmaennustus järgmiseks päevaks lubas. Nii väga kui Steffie igatseski värskust, mida äike lõpuks kaasa tooks, ei tahtnud ta, et peo üllatusmoment seisneks selles, et kõik kössitaksid majas, kuna väljas märatseb torm.
Kui Steffie autoga Aranbegi sepisrauast värava juurde sõitis, haaras teda korraga paanika, et värav võib olla lukus. Lukus väravaga polnud Roisin plaane tehes arvestanud. Issand jumal, mõtles Steffie, kui ma pean nüüd talle helistama ja ütlema, et ema ja isa üllatab värava taga seisev tohutu rahvahulk, läheb ta vihast pööraseks.
Aga kui Steffie autost välja tuli ja linki vajutas, vajus värav kergesti lahti. Ta ohkas kergendust tundes, sõitis lühikest sissesõiduteed mööda majani ja parkis auto sellesse külge, kus see silma ei torganud. Siis kiirustas ta uuesti värava juurde ja pani selle kinni. Külalistel oli palutud jätta autod veidi eemal asuva spordiklubi parklasse. Klubi president mängis Pascaliga golfi ja pidi samuti peole tulema, nii et temaga sai parkimise asjus kergesti kokku leppida. Nii nendes väikestes kohtades juba kord on. Kõik tunnevad kõiki. Sellepärast Steffie siin elada ei saanudki, ükskõik kui ilus siin ka oli. Aga ta mõistis väga hästi, miks vanemad kohe siia kolisid, kui olid pensionile jäänud.
Ta heitis pilgu kellale. Esimeste külaliste saabumiseni oli veel peaaegu kolm tundi. Roisini plaani järgi pidid ema ja isa tulema umbes pool tundi pärast seda. Pärastlõunane aeg pidi üllatusmomendile kaasa aitama ja nii said külalised väljas olemist nautida. Aiapidu oligi olnud eesmärk, kui Roisin kõike kavandama hakkas. Nädala eest oli see veel suurepärane mõte. Steffie vaatas taevasse. See oli endiselt eresinine ning mõne väikese lainja pilvesäbaraga ja tormist polnud mingit märki. Täiuslik päev aiapeoks.
Steffie keeras juuksed pealaele krunni, nii et kerge tuuleke sai kaela jahutada. Võtit lukuauku pistes sisendas ta endale, et kõik läheb suurepäraselt. Roisinil on jälle õigus nagu alati. Emal ja isal on väga hea meel. Tema enda pisut ebamugav tunne oli tingitud kuumusest ja äikeseaimusest õhus, mitte sellest, nagu oleksid tal mingid üleloomulikud võimed muresid ette näha.
Jenny ja Pascal Sheehan olid ostnud Aranbegi varsti pärast oma teise lapse, Davey sündi. Kui nad Aranbegi esimest korda nägid, oli see laokile jäetud kivimaja keset umbekasvanud aeda, aga mõlemad olid kohta esimesest pilgust ära armunud. Aastate jooksul oli osav ja nõudlik töömees Pascal maja remontinud ja täiustanud, nii et sellest sai suure võõrastetoa, ruumika köögi ja nelja magamistoaga ilus kodu. Majaost tulude eest, mille nad olid võitnud võlatähtedega, oli olnud paras õnnemäng. Nii Jenny kui ka Pascal olid nõus, et mõistlik oleks Dublini-kodu hüpoteek kinni maksta, aga Pascali pere oli pärit Wexfordist ja mees ise oli alati igatsenud seal maja omada. Oli olnud aegu, mil nad kahetsesid, et polnud konservatiivsema lahenduse kasuks otsustanud, aga Jennyle ja Pascalile meeldis väga igal suvel Aranbegi pageda, isegi kui Pascal sai ainult nädalavahetusteks Jenny ja laste juurde tulla. Nad käisid seal ka muudel aastaaegadel – vahel perega, vahel kahekesi, ja aeg-ajalt käis Pascal üksi seinu krohvimas, plaatimas või treppi lihvimas. Aranbegist sai Sheehanitele rohkem kui ainult puhkuse veetmise paik, sellest sai nende teine kodu ja koht, kus Jenny ja Pascal mõlemad kõige meelsamini olid. Kui Pascal pensionile jäi, tekkiski selleks võimalus.
Isegi kui lapsed suureks said ja Aranbegis enam peaaegu ei käinudki, oli see Pascali ja Jenny jaoks perekodu, mida Dublini maja ei olnud kunagi olnud. Linnamajja polnud nad pannud nii palju iseennast, kui nad maamajja panid. Põrandad olid lihvitud tammepuidust, akende ees olid elegantsed kardinad ning kogu kujundus oli lihtne ja tagasihoidlik, kuid peegeldas Jenny kunstnikuloomust. Jenny joonistatud pildid Roisinist, Daveyst ja Steffiest kaunistasid seinu ja näitasid nende täiskasvanuks saamist. Steffiele meeldisid kõige rohkem pildid, mis ema oli teinud neist siis, kui igaüks oli umbes neljane ja seisis Aranbegi aias õunapuu all. Roisin nägi välja raevukas ja otsustav, tume juukselokk laubal, Davey seisis, käed puusas, seljas jalgpallivorm, mis oli talle liiga suur, Steffie nõjatus pildil juba palju jämedama puutüve vastu, silmis äraolev pilk. Steffie mõtles alati, et ema joonistused olid neid väga täpselt tabanud ja andsid edasi kõik, mida Sheehani pere lastest oli tarvis teada.
Steffie möödus piltidest, kook käes (ta kandis seda sama ettevaatlikult kui varemgi), ja tõi seejärel autost peokaunistused. Ta oli endale just klaasitäie vett kallanud, kui Roisin helistas ja uuris, kuidas asjad arenevad.
„Ma jõudsin alles viie minuti eest kohale,” ütles Steffie. „Nii et ei arene siin esialgu veel midagi.”
„Kas sa koogi said?”
„Muidugi. Ja ma helistasin tee peal poodi. Nad toovad varsti toidu kohale. Kuidas emal ja isal läheb?”
„Äh!” uratas Roisin. „On ikka väga raske olnud takistada neid Aranbegi kihutamast. Kui ilm poleks nii kuum, oleks neil ilmselt hea meel rohkem lastega koos olla, aga praegu ei taha nad muud kui minema saada.”
„Liiklus oli pöörane,” rääkis Steffie. „Ma lootsin juba poole tunni eest siin olla, nii et hakka parem veidi varem tulema, kui kavatsesid.”
„Päikesepaisteliste ilmadega on alati see jama,” ütles Roisin. „Minu meelest oleksid sa pidanud ikka eile õhtul kohale tulema, täielik raiskamine, et sa ei kasutanud kaunistamiseks seda aega, kui ema ja isa siin olid. Sa oleksid võinud…”
„Ma olin kinni,” katkestas Steffie teda. „Mul oli kohtumine kliendiga.”
„No ega selle peale siis tervet õhtut ei läinud,” märkis Roisin, kes ei oodanudki vastust, vahetas teemat ja küsis, kas õde on Daveyst midagi kuulnud.
„Saatis sõnumi, et on lennukis.” Steffie otsustas, et ei hakka õega vaidlema. „Tahaksin tema tüdrukuga tuttavaks saada.”
„Facebookis näeb ta küll üsna vapustav välja,” ütles Roisin. „Võib-olla ta tegelikult nii suurepärane ei olegi.”
„Aga võib-olla on ilusamgi.” Steffie hakkas naerma. Ta ei saanud kunagi kaua pahane olla. „Eks ole uskumatu, mis? Meie Davey. Kellegi niisugusega koos.”
„Taevas hoidku, ta on kolmekümne seitsme aastane mees.” Roisini hääl kõlas kannatamatult. „Ta peaks selle aja peale olema juba abielus ja laste isa.”
„Ma olen muidugi nõus, et kolmkümmend seitse on piisavalt vana, et pere luua,” ütles Steffie. „Selge see. Aga see on Davey… sa ju tead, milline ta on.”
„Igavene laps,” ütles Roisin. „Ma loodan, et tüdrukul on temaga kannatlikkust.”
„Eks me saa seda näha.”
„Ma ei korraldanud seda pidu selleks, et sa saaksid jälle ühe Davey tüdruku minema lüüa,” märkis Roisin.
„No jumala eest!” hüüatas Steffie. „Ma pole kunagi kedagi minema löönud. Ütlesin ainult, et nägin Emily Mahonit koos Laurence Gibsoniga. Ma ei arvanud hetkekski, et ta petabki Daveyt selle mehega.”
„Sellest jäi eluaegne jälg,” ütles Roisin. „Sellepärast Davey nüüd kardabki ennast siduda.”
„See oli juba aastaid tagasi,” protestis Steffie.
„Hmm. Ja kuidas sinu endaga on? Kas sul tänaseks peoks kaaslane on?”
Roisini sõnades oli peidus rohkem kui lihtne küsimus, aga Steffie vastas kergel toonil, et Steve võib tulla, aga kindel ta ei ole. „Steve. Steve. Uus kutt või?” küsis Roisin.
„Mitte just päris uus. Tunnen teda juba mõnda aega.”
„Ja teil on enam-vähem sama nimi! Steve ja Steffie – nii armas. Ja paljulubav.”
Steffie teadis, et üldsegi mitte nii paljulubav, kui Roisin arvab. Steve oli ühes Steffie kliendist firmas programmeerija ja nad olid tutvunud paar kuud tagasi. Mees oli nii rahulik, et jääb või magama, neil oli koos tore ja voodis oli ta ka hea. Hea peika tunnuseks ei pidanud muidugi olema ainult võimekus linade vahel, aga kui Steve oli kurikuulus oma hilinemise ja selle poolest, et ta Steffiele ei helistanud, oli ju tore, kui need puudujäägid millegi muuga heaks sai teha.
„Me võtame