Minu ema saladus. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Sheila O'Flanagan
lapsikult.”
„Ma ei teadnudki, et abiellumine on ainus täiskasvanulikkuse näitaja,” andis Steffie vastu, tundes end selle lisaboonustega sõprussuhtes süüdistamise pärast puudutatuna, sest see tabas tõele natuke liiga lähedale, et seda lihtsalt alla neelata.
„Praegu olen mina ainus, kes kõiki tütrekohuseid täidab,” ütles Roisin.
„Mina kinkisin emale ja isale lapselapsed… Oleks tore, kui sina ja Davey ka õla alla paneksite. Tegelikult, kui Davey Camillaga Taani jääb, ei näe ema ja isa neid ju eriti sageli, nii et surve jääb ikka minu peale.”
„Seega sa tahad, et ma abielluksin Steve’iga ja jääksin rasedaks, et sind aidata?” Steffie kujutas ette, mida Steve sellest arvaks.
„Jah,” kostis Roisin.
„Kui ma otsustan abielluda ja emale-isale veel lapselapsi kinkida, siis ma annan sulle teada,”ütles Steffie kuivalt.
„Sa ei saa selliseks titaks jäädagi,” nähvas Roisin. „Sa oled kakskümmend seitse, sul on oma firma, nagu sa pidevalt rõhutad. See teeb sind täiskasvanuks.”
„Firma asjad ei jäta mulle just palju aega abiellumiseks,” ütles Steffie.
„Küll nad jätavad. Sa pead prioriteedid paika panema – nagu mina, kui ma seadsin pere esikohale ja teen lepingulisi töid siis, kui mulle sobib.”
„Läbitud etapp,” tuletas Steffie talle meelde. „Mul on olnud küllalt lepingulisi ja jagatud töid ning teiste juures töötamist, nii et minu eluajaks piisab. Butterfly Creative võib ju olla väike ja see ei pruugi mind miljonäriks teha, aga ma vähemalt suudan seda hallata. Tahan seda nüüd mõnda aega nautida.” Kuigi nautimine polnud tegelikult õige sõna olukorras, kui suutsid vaevu vee peal püsida, mõtles ta. Töö oli siiski huvitav. Ja võib-olla läheb ühel päeval veel kõik lihtsalt vaimustavalt.
„Hmm.” Roisin polnud selles sugugi veendunud.
„Igatahes ei mõtle ma praegu abiellumisele,” ütles Steffie. „Mul on selleks veel küllalt aega.”
„Mina tahtsin Pauliga kohe abielluda, kui ma teda nägin,” väitis Roisin.
„Siis olid asjad teisiti,” ütles Steffie. „Elu polnud nii keeruline.”
„Siis. Mitte nii keeruline. Häbematu plika!” Roisin tundus olevat solvunud. „See polnud pimedal keskajal, kas tead.”
„Siis olid üheksakümnendad,” vaidles Steffie. „Tollal polnudki muud teha kui abielluda ja lapsi saada.”
„Sul veab, et me sinuga praegu samas toas ei ole. Lööksin su pikali,” ähvardas Roisin.
„Kuule, ma ju ainult narrin sind, Ro,” rahustas Steffie. „Paul on kuldne mees ja sul on armsad lapsed. Kadestan sind.”
„Päriselt või?” küsis Roisin.
„Muidugi,” vastas Steffie, kuigi mõte abielust ja kolmest lapsest oli rõhuv. „Ma pean nüüd minema. Kuulen vist toiduauto tulekut.”
„Jumal tänatud,” ütles õde. „Hiljem näeme.”
„Nojah.”
Steffie pani toru ära. Ta polnud mingeid autohääli kuulnud, aga kui ta läbi maja oma auto juurde hakkas minema, nägi ta, et oligi õigust rääkinud. Sinine kaubik kirjaga Patty Sahver oli just maja juurde sõitnud.
„Nii,” pomises ta omaette ja tegi välisukse lahti. „Eks hakkame siis pihta.”
Kolmas peatükk
Nagu alati, oli Roisin pärast noorema õega rääkimist veidi ärritunud. Kuigi Steffie püüdis jätta endast muljet kui ärinaisest, ei elanud ta reaalses maailmas. Ta lihtsalt mängis firmaomanikku, püüdis tunda end tähtsana pärast seda, kui jättis ennast ise ilma tööta, olles keeldunud selles ehtekampaanias osalemast. Roisin oli üsna kindel, et iga kord, kui võimalik tööandja uuris Steffie tausta, kuulis ta sellest vahejuhtumist ja otsustas, et temaga on liiga palju tüli. Roisin püüdis sellest Steffiega rääkida, aga õde ei teinud kuulmagi. Asi oli selles, et talle tuli kõik nii kergelt kätte. Steffie oli olnud üllatuslaps, kes sündis kümme aastat pärast Daveyt, vanemad hellitasid teda igati ja suhtusid tema kasvatamisse hoopis vabamalt kui kahe vanema lapse puhul. Roisin teadis, et tema ja Davey sillutasid Steffiele teed ja tegid asjad talle lihtsamaks, aga Steffie seda ei tunnistanud. Ka ei hinnanud ta Roisinit selle eest, et õde hoidis teda, kui ta väike oli. Ta lihtsalt ei mäletanud neid aegu, mil Roisin teda kärus ringi sõidutas, söötis või temaga mängis, ehkki oleks palju parema meelega teinud midagi muud. Häda oli selles, et Steffie polnud teragi tänulik.
Roisin ohkas, läks kööki ja vaatas tagaaknast aeda. Ema istus varikatusega kiigel, mille Roisin ja Paul olid suve algul ostnud ja mis nüüd kuumalaine ajal vägagi ära kulus. Jenny luges ajalehte, Roisini kolmeteistkümneaastane tütar Daisy istus tema juures murul ja lakkis hoolega küüsi. Tavaliselt suhtus Roisin üsna rangelt sellesse, kui tema vanem tütar ennast meikida tahtis, isegi kui Daisy väitis, et peab katsetama erisugust välimust, kui tahab teoks teha oma unistuse ja saada tippmodelliks. Mõnikord oli Roisin mures, et tüdruk teebki selle hullumeelse unistuse teoks, sest Daisy oli nagu Steffiegi pikk ja nõtke ning väga sale. Fotodel oli ta lihtsalt võluv oma südamekujulise näo ja suurte meresiniste silmadega, milles oli korraga nii süütu kui ka elukogenud pilk. Roisini meelest oli õnneks siiski tuhandeid ilusaid ja omapäraseid tüdrukuid, kes tahavad modelliks saada, nii et Daisy võimalus nende lootusrikaste seast valituks osutuda, lohutas Roisin ennast, on üsna väike. Ja kui veel veab ka natuke, siis muudab Daisy lõpuks meelt ja valib mõistliku ameti. Siiski vaatas Roisin hoolega ette, et ei teeks kunagi halvustavaid märkusi − näiteks et Daisy peab ennast surnuks näljutama, et säilitada ka üle kahekümnesena teismelise keha, selleks et püsida modellinduse tipus. Ta ei tahtnud mingil juhul, et Daisyl tekiks oma kehaga ebameeldivaid probleeme ja et teda hakkaks kummitama anoreksia. Seega ei öelnud ta midagi, lootis parimat ja lasi muremõtted endale ligi ainult keset ööd.
Imelik, mõtles ta, kuidas lastega seotud mured iga aastaga muutuvad. Kui lapsed olid väikesed ja Roisin käis tööl, muretses ta korraliku lastehoiu pärast. Hiljem tegi teda rahutuks, kas Daisy ikka leiab sõpru. Tüdruk oli olnud nii unelev ja omas maailmas, Roisin kartis, et ta jääbki omaette. Aga Daisy lapselik unistamine oli kadunud peaaegu üleöö ja nüüd oli ta nii populaarne, kui üks tüdruk üldse olla saab. Mis tegi juba iseenesest ka muret. Ülipopulaarne olemine oli peaaegu niisama hull, kui olla väljatõugatu. Mis puutus teistesse lastesse, üheksa-aastasesse Poppysse ja kuuesesse Dougiesse, siis praegu tuli lihtsalt vaadata, et nad oleksid õnnelikud ega kakleks omavahel ega sõpradega. Ja Dougie puhul oli muidugi oluline, et ta alla seitsmeaastaste jalgpallivõistkonda valitaks.
Jalgpalli oligi poiss täna mängima läinud, koos isa ja vanaisaga, pidama sõprusmängu naaberpiirkonna meeskonna vastu. Ilma igasuguse süütundeta kasutas Roisin moraalset väljapressimist, veenmaks oma isa, et Dougiele on väga oluline näha teda mängu vaatamas. Ka Pascal ise oli nooremana innukas jalgpallur olnud ja Dougie imetles teda kui kõigi jalgpallitarkuste allikat. Poppygi oli spordihull ja valmis väljaku äärest nõu andma, nii et oli mõistlik nad kõik koos minema saata.
Nii paljude inimeste eest tuleb hoolitseda, mõtles Roisin. Nii paljude asjadega arvestada. Steffie, kes võttis kõike kergelt ja pidi hoolitsema ainult enda eest, ei mõista seda mitte kunagi. Ise poleks ta Jenny ja Pascali pulma-aastapäeva mäletanud, ja kui see olekski talle meelde tulnud, poleks ta ikkagi midagi ette võtnud. Kindlasti poleks ta hakanud korraldama sellist pidu, mida vanemad väärt olid. Roisin oli märganud õe hääles kõhklust, kui ta oli helistanud ja palunud tal kavandamisel veidi abiks olla. Ta oli kohe teadnud, et Steffie pole asjast üldse nii huvitatud. Aga ta oli õe siiski osalema veennud ja hiljem, kui Jenny ja Pascal on sobilikult üllatunud ja rõõmsad, võiks Roisin oma viimaste veeringute peale kihla vedada, et Steffie võtab rõõmsalt vastu iga temale suunatud kiituse ega tunnista, et ilma Roisinita poleks üldse midagi toimunud.
Kui aus olla, pidi Roisin siiski tunnistama, et Steffie oli teinud kõik, mida Roisin oli temalt palunud. Ta teadis, et oli õele