Seesama jõgi. Jaan Kaplinski
on teie oma suurmeeste edetabel?”
Õpetaja kuristas naerda.
“No milleks teil seda nii väga tarvis teada on? Ma ei ole tegelikult endale niisugust tabelit tõsiselt teinud. Ainult mõne korra, kui hing nende Caesariimetlejate pääle täis sai, panin ritta mõned nimed, keda mina kõige enam austan. Ega ma ei usu, et seesugust terve maailma suurmeeste tippnimistut teha saakski. Maailmakultuuri ei ole ju veel olemas, kuigi sellest räägitakse. On hulk kultuure ja mõned seosed nende vahel, mõned tipud, mis oma maastikust kõrgele üle ulatuvad ja kaugele paistavad. Nagu Buddha või Laozi või Kristus. Aga minu suurmehed on näiteks need, kes püüdsid kultuuri riiukukkede käest päästa. Näiteks tõlkijad, need, kes tõlkisid kreeka filosoofiat ja kirjandust keskpärsia keelde, ja teised, kes tõlkisid seda araabia keelde, ja kolmandad, kes tõlkisid araabia keelest ladina keelde. Tõid Lääne kultuuri jälle Läände tagasi. Need Toledo ja Sitsiilia juudid. Ma võiks ju nimesidki nimetada, aga vaevalt need teile midagi ütlevad. Praegu. Ühe nime ma nimetaksin, jätke meelde. See on Cassiodorus. Üks mees, kes pole suurt kirjutanud, aga tema asutas kuuendal sajandil Kalaabrias Vivariumi kloostri ja kogus sinna kõik käsikirjad, kõik antiikse kirjavara, mis tal õnnestus kätte saada ja taplejate ning põletajate käest päästa. Tema oli vist üks esimesi, kes nii tegi, hiljem oli temasuguseid veel. Cassiodorus, õpetatud mees, kellel ei olnud aega oma suuruse pääle mõelda, mees, kes lihtsalt tegi, mida pidi tegema. Vahel on see kõige raskem.
Ja pange siis siia kõrvale need kooliraamatute suured mehed, Aleksandrid ja Caesarid. Aleksander, kes pani põlema Pärsia kuningalossi Persepolises, põletas ära ühe rahva suure raamatukogu. Roomlased, kes panid põlema Aleksandria raamatukogu. Terve see kultuur, mis on ehitatud teiste varemetele ja milles on midagi väärtuslikku olemas ainult sellepärast, et on inimesi, kes on teinud vastupidist suurmeestele ja neile, kes suurmeeste suuri tegusid imetlevad.”
“Alol on juudi raamatukogu südamel,” kasutas Ellen ära mehe kirglikku jutlusse siginud pausi. “Nemad ju koos professor M-iga päästsid ära suurema osa juudi raamatutest, mis sakslaste käsu järgi oleks tulnud ülikooli raamatukogust kokku korjata ja hävitada. Nad vahetasid numbrid ära, tõstsid osa kartoteegikaste lihtsalt mujale ja andisid sakslastele ainult mõnedsajad eksemplarid kalendreid, ajakirju, tühja-tähja juturaamatuid ja muud, mida pole raske asemele saada. Aga kõik parem kirjandus jäi alles.”
“Nii et teie kaitsepühak on Cassiodorus?” küsis ta.
“Temale oleksin ma küll valmis küünla panema ja temalt Jumala juures eestkostet paluma. Ehk ta mõistaks mind paremini kui enamus teisi. Ainult et minu teada ta ei ole pühak, kirik ei ole teda kanoniseerind.”
Vahepeal olid küsimused, mis ta oli raamatukogus valmis mõelnud, tundunud talle nii tillukesed ja tühised, et ta ei tihanud neile mõeldagi – nii lummav oli see maailm, mille Õpetaja talle oma jutuga lähedale tõi. Nüüd aga oli Õpetaja ise liikunud lähedale küsimusele, mis tal hingel oli, kuigi ta ei osanud seda enne ega nüüd korralikult sõnastada.
“On üks asi, mida ma tahaksin küsida, aga ei oska hästi. See puutub ühelt poolt kindlasti sedasama Cassiodorust, teiselt poolt aga neid, kes teda tähtsaks meheks ei pidanud… Ja siis need teised, need, kes mõõga ja tulega ristiusku siiagi tõid. Kes ketsereid põletasid… Kas kristlus ja kirik on teie meelest enam Caesari ja Napoleoni või Cassiodoruse poolel?”
Õpetaja vangutas naeratades pääd.
“Oh, ma peaksin ikka rektor Klementi käest palka küsima kõigi nende loengute eest, mis ma niimoodi noortele inimestele pean. Sellepärast, et ülikool ei anna haridust, mis oleks hariduse nime väärt. Ei anna nüüd ega annud tookord Eesti Vabariigis. Ainult et siis oli mul võimalik samu jutte auditooriumi puldist maha rääkida. Nüüd pean seda oma elutoas tegema.”
“Ära nüüd nii ka liialda, Alo,” ei saanud Ellen jätta vahele ütlemata. “Eesti aja ülikool oli ikka midagi muud kui praegune nõukogude ülikool.”
“Ah, ärme selle üle parem vaidleme,” ei tahtnud Õpetaja sellesse teemasse sukelduda. Oli tunda, et see pole esimene kord, kui tal abikaasaga eesti ajast eri arvamus on. Ta tuli külalise küsimuse juurde tagasi.
“Kristlus. Kas on üldse niisugust asja nagu kristlus? Mis on see, mis ühendab Kristust, Peetrust, Augustinust, inkvisiitor Torquemadat, Lutherit, Erasmust ja Schweitzerit? Ma ei leia midagi pääle mõne sõna ja nime. Aga kas sõnad on nii olulised? Kas sõnad teevad inimesest kristlase? Kas Kristus ütles, et käige minu sõnade, mitte minu tegude järele?
Teile õpetatakse ülikoolis Lenini järgi, et igas kultuuris on kaks kultuuri – härrade ja lihtrahva, ülemkihi ja alamkihi oma. Niisama võiks öelda, et kristluses on kaks eri kristlust – vallutajate ja võimumeeste oma ja piinatute, kannatajate ja alistatute oma.
Kas olete mõelnud, KELLELE Kristus rääkis ja mida ta rääkis? Kas ta kutsus vaeseid ja patuseid meelt parandama, õpetas neid, et ei ole ilus lauas luristada ja näpuga nina torkida? Kas ta pööras kreeklasi ja roomlasi juudi usku, käskis neil juudi moodi riides käia ja Jahve poole palvetada? Kas ta leidis, et kõige halvemad asjad on varastamine, hooramine, joomine ja puujumalate kummardamine? Ei, Jeesus ei ütle nende asjade kohta peaaegu midagi. Kuri on ta hoopis oma aja paremate inimeste – preestrite, kirjatarkade, ärimeeste ja riigiametnikkude pääle. Nende pääle, kes arvasid, et nemad on teistest paremad ja õigemad, kes arvasid, et neil on õigus teistest uhkemini elada, teisi käskida ja rõhuda, teiste üle kohut mõista ja teiste töövaevast elada. Sedasi.”
“Alo, küll oleks ikka hää old, kui sa oleksid päris pastoriks hakand, sul tulevad jutlused nii hästi välja,”– ei saanud Ellen ütlemata jätta.
“Sa tead ju väga hästi, et see ei olnud üksi minu teha. Kui ma oleks hakanud kirikus selliseid jutlusi pidama, poleks mu pastoripõli pikk olnud. Egas patronaadiõigus polnud Eesti Vabariigis kuskile kadunud… Ülikoolis nad lasid mul kuidagimoodi olla ja loenguid pidada. Seni kui nad kedagi teist ei leidnud, kes oleks heebreat ja kreekat korralikult osanud.
Aga mõtleme korraks veel edasi. Mõtleme Jeesuse tänapäeva maailma. Keda ta teie meelest siin õpetaks, keda hurjutaks, kelle kaitseks sõna ütleks? Kes on praegu maailmas need, kes end teistest paremaks peavad ja teistele oma elukombeid pääle sunnivad ja ise nende tööst ja varast rikastuvad? Kes need on? Igatahes mitte paapuad, metsaindiaanid või polüneeslased. Need on needsamad korralikud kristlased – sõjamehed, ärimehed, misjonäärid, inimesed, kes hoolivad rohkem sellest, et nad ei peaks mitut naist, käiksid pükstes, laulaksid koraale, et nende lapsed teeksid kraapjalga, hoiaksid kahvelt korralikult vasakus ja nuga paremas käes ja ei näpiks lauas nina, kui sellest, et nende asumaadel inimesi sureb nälga nagu kärbseid.
Need korralikud inimesed käivad korralikult kirikus ka ja annetavad raha misjonitöö hääks, et paganaid ristiusku pöörata ja muuta samasugusteks korralikkudeks inimesteks.”
“Alo, Alo, sa räägid ikka, kui rumal on tontidega võidelda, – nüüd sa teed ise sedasama. Kus need sinu korralikud inimesed siin Eestis on, kes oma lastelt kraapjalga nõuavad ja misjonäridele raha annavad? Elavad ühiskorterites ühe köögi pääl või puhkavad Siberi mullas…”
“Ära muretse, pole nad kuskile kadunud. Euroopa ja Ameerika on neid täis ja misjonäärisi on rohkem kui kunagi. Ma olen kuskilt lugenud, et Uus-Gineas on neid umbes kümme tuhat. See on ju terve diviis, mitu polku Kristuse sõdureid.”
“Kas siis teie meelest misjonärid on need kõige antikristlikumad kristlased või?” küsis ta Õpetajalt, kui see suitsu läitis.
“Tont teab, kes see kõige antikristlikum on. Aga misjonääride juures tuleb kõige selgemini välja see absurd, see nuripidisus. Need, kes ise peaksid pöörduma ja meelt parandama, saadavad pöörajaid ja meeleparandajaid nende juurde, kes on tegelikult õigemad kui nemad ise.”
“Nii et teie meelest peaksid paapuad ja bušmanid saatma misjonäre valgete inimeste juurde, pöörama kristlasi oma usku?”
“Ei, ma ei tahaks üldse mingit pööramist mingisse usku religiooni mõttes. Kristus rääkis ju väga selgelt sellest, et ei loe religioon, vaid inimlikkus.