Seesama jõgi. Jaan Kaplinski
ei olnud õpetaja, nii ei pruukinud ta midagi teada neist pliiatsitest, luukeredest ja kolmnurkadest. Ja toonasest kaupmehest, keda nüüd ei lasknud magada kirvendus halvatud käes ja hirm üksi pimedasse jääda.
Ta küsis Mallelt, kas tema kartis üksi pimedas olla. Malle ei olnud kartnud. Aga ega ta palju pimedas ei olla olnud ka – nad magasid väikse vennaga ühes toas, kõrvaltoas magas vanaema ja uks oli alati lahti.
Kas Malle vanaema elab? Jah. Elab, ei käi enam suurt väljas, aga kodus toimetab ikka, vaatab telekat ja koob sokke.
Malle oli temast pool aastat vanem. Nad olid mõlemad isata kasvanud, tema beebipõlvest, Malle algkoolilapsest saadik. Nii olid mõlemad kasvanud naiste hulgas, kumbki ei teadnud õieti kuigi palju meeste maailmast, sellest maailmast, kuhu kuulusid sõda, jahipidamine, tubaka- ja õllehais, kaardimäng ja nilbused.
Ta surus tüdruku käsivart, mõeldes, et neil on nii palju ühist. Ta tundis midagi, mis võis olla hellus ja kaastunne, aga ka soovi tüdruku kehale ligemal olla, ligemale pääseda. Tärkav iha oli alguses hämar, ta ei osanud kujutleda, kuidas see võiks sündida, kuid keha teadis midagi ka kujutluste abita. Ta tundis teise soojust, ihu ja juuste lõhna, mis segunes kevadise pargi lõhnaga.
Nad jõudsid suure sirelipõõsa juurde, millel olid õiepungad juba puhkemas ja jäid selle alla seisma. Latern jäi kaugele.
“Otsiks õnne, aga pime on,” ütles Malle. “Kas sinule meeldib sireliõnne otsida?“
Tema oli kord lapsena ühes Tartu aias leidnud sireliõie, mille kroon oli jagunenud kaheteistkümnesse tippu. Malle arvas, et siis ta peab küll õnnelik inimene olema, tema oli leidnud ainult tavalisi viietipulisi õisi.
Nad pöördusid näoga teineteise poole. Ta vaatas Mallele otsa, Malle silmad olid hämaras täiesti mustad, neis helkis vastu kauge latern kui pisike täht. Ta võttis tüdrukul ümbert kinni ja nad suudlesid. See tuli lihtsalt ja loomulikult, peaaegu ilma pabistamata. Mallel olid väga pehmed ja soojad huuled. Ta oli lugenud, et suudeldes naine sulgeb silmad, mees aga jätab lahti, kuid ei saanud nii. Silmad läksid nagu iseendast kinni ja ta nägi suletud laugude taga tuhandeid süttivaid ja laiali lendavaid sädemeid, otsekui vaikset sisemist ilutulestikku, mis oli kaua temas oodanud ja nüüd valla pääses.
Nad läksid vaikselt edasi. Ta tundis, et nüüd ühendab neid miski, nad käisid ja hingasid vist ühes taktis. Kas nad mõtlesid ka ühte ja sama?
“Sa pillud sädemeid,” ütles ta, kui nad olid pargist välja jõudnud ja keerasid tänavale, mille ääres oli inter.
“Sa ise pillud,” vastas Malle. “Ma nägin neid suletud silmadegagi.”
7
Järgmine päev oli hommikul päikesepaisteline, lõunaks aga läks pilve ja tuli esimene sagar hoovihma. Ta teadis, et on veidi armunud, aga üllataval kombel ei teinud see teda uimaseks. Vastupidi, kõik oli selge ja puhas, meeled teravamadki kui tavaliselt. Kõige üllatavam oli aga mingi imeline, seniolematu tasakaal. Ta mõtles, kas selline ongi siis hingerahu, rahuldatus. Sellel rahuldatusel ei olnud suurt tegemist seksiga. Malle soojade huulte ja jaheda käe puudutus oleks otsekui kustutanud temast igasuguse himu ja rahutuse.
Kui ta sai kolmteist, kaotati ära eraldi poiste- ja tütarlastekoolid ja nende klassi tulid tüdrukud. See muutis terve tema elu. Ta istus klassis rohkem küliti pingis, vahetas tüdrukutega otsatult kirjakesi ja oli mitmesse korraga armunud. See oli umbes samal ajal, kui ta oli avastanud luule, oli hakanud lugema arbujaid, Lermontovi, Puškinit ja Eino Leinot. Ta ei mõelnud palju muust kui luulest ja tüdrukutest. See oli päris põnev, aga varsti ta hakkas aru saama, et tüdrukud ei mõtle luulest, vaid poistest, estraadilauljatest ja riietest. Ta hakkas aru saama, et ei oska tüdrukutega millestki rääkida. Ta elas teises maailmas kui need, kellega ta oli ühte klassi sattunud. Tema maailm, tema raamatud, Mozart ja Händel olid teistele võõrad. Tema jälle ei saanud aru, kuidas võisid nad kirjutada üksteisele salmikutesse totakaid laulusõnu, kui ometi olid olemas Heiti Talvik ja Lermontov, oli olemas luule. See äratas temas protesti. Ta isegi püüdis sellest rääkida, lugeda tüdrukutele Talvikut või Lermontovi. Aga ainult üks tundis nende vastu huvi, tema nimi oli Olga ja ta vanemad olid Venemaa eestlased ja kommunistid. Olga salmikusse ta kirjutas oma võitleva salmi:
Pegasus, kui kaua vead
tallist välja sõnnikut?
Millal mõistad, et sa pead
luuleks rämpsuhunnikut.
Ta oli noor ja kompromissitu moralist ja kaotas vähehaaval kontakti tüdrukutega. Poistega polnud ta seda leidnudki pärast seda, kui avastas luule ja klassikalise muusika. See oli teelahe. Seljataha jäi kalapüük, autod ja lennukimudelid, mida ta maal puust lõikas ja alumiiniumvärviga üle värvis.
Tema vähesed sõbrad ja klassivennad läksid teist teed, nende jutus tekkisid autode kõrvale naised ja viin. Viin teda eriti ei huvitanud, jutud naistest tegid ühtaegu haiget ja ärritasid. Need olid labased agulijutud, naine luges sääl niivõrd, kui ta mehele andis. Aga selle eest, et ta andis, ei teeninud ta tänu, vaid pigem põlgust. See poiste juttudest valguv põlgus ja viha ehmatas teda. Ta oli naiste hulgas kasvanud, naiste maailmaga kohanenud, ta ei osanud end naistele vastandada, ei tunnud end sel kombel mehena nagu ta koolikaaslased.
Ta mõtles, kas ei põlanud ja vihanud mehed naises niimoodi iseend, oma põletavat himu, mis pani neid mängima tedremängu, mis neile tundus vahel totter ja alandav, jooksma naiste järel, kellega neid ei sidunud muu kui seesama vägivaldne himu. Nii nad, eilsed vabad agulipoisid, sõdisid ja protestisid orjastava ja häbistava himu vastu, mis tüütutest plikadest oli äkki teinud naised, kelle tujudest, jaadest ja eidest nende elu ikka enam sõltus.
Nad ei saanud ju tunnistada, et jooksevad naiste järele, et on oma himu orjad. Nad pidid endale, veel enam teistele näitama, et on hoopis isandad, et hoopis tüdrukud jooksevad nende järele ja nemad võtavad, keda tahavad. Et nad ei hooli tegelikult naistest. Mehe himust ei räägitud, räägiti naise himust, mis oli kardetav oma täitmatuses; tiirane naine oli nagu vampiir, kes mehe elujõust tühjaks imeb. Aga põnev ja lohutav oli mõelda, et naine võib sedasi meest himustada, end mehe pärast alandada, olgu ta või ohtlik.
Selles meeste mängus ei osanud ta kaasa mängida. Selles oli midagi, mis talle vastu hakkas. Ta ei osanud võtta naist alama, aga ohtliku olevusena. Ta ei saanud unustada naiste maailmast õpitud reegleid ja väärtusi, naiste valitsus oli talle midagi loomulikku ja endastmõistetavat. Kui teda miski jahmatas, oli see see, kuidas needsamad valitsejad naised ometi leppisid meestega, kes neid niimoodi himustasid ja põlgasid. Kuidas nad võtsid omaks mängureeglid, kus neid pidi vallutatama ja võrgutatama, otsekui oleksid nad tõesti nõrgad, otsekui oleks nende loomuses meestele alistuda ja nende tahtmist teha.
Ta mäletas, milline šokk oli talle olnud arusaamine, et tüdrukud eelistavad temale poisse, kes sedasama meheliklabast mängu vabalt mängida oskavad, kes käivad kooli peldikus suitsetamas ja kel on peoõhtutel lõhnad juures.
Miks see ometi nii oli? Hiljem hakkas ta arvama, et nii poisid kui tüdrukud olid tegelikult heitunud kõigist neist muutustest, mis nendega olid toimunud. Nad kartsid iseend, oma muutunud keha ja kartsid teisi, kelle poole see keha neid kummalisel ja taltsutamatul moel tõmbas. Selles kartuses ja segaduses oli mäng midagi kindlat, oma labasuses midagi selget ja lihtsat. Sellepärast ehk mängitigi, käidi tantsupidudel, saadeti tüdrukut koju, noriti musi, kutsuti kinno… Mäng aitas noortel üksteisele läheneda.
Võibolla oli tema viga ka see, et ta oli liiga tõsine, ta ei osanud mängida. Ei osanud tantsupidudel tüdrukutega lobiseda. Ja tüdrukuid, kellega oleks võinud rääkida aina Mozartist, Lermontovist ja Talvikust, tema lähikonnas ei olnud.
Oleks tal olnud veidi maisemad huvid, oleks tast võinud saada tüdrukutele hää sõbranna. Selliseidki oli, ühte kohtas ta ülikoolis. See oli väike linalakk poiss, kes liikus ainult tüdrukute seltskonnas, istus intris nende toas, lappas moelehti ja arutas uusi kleidilõikeid ja soenguid. Teda kleidilõiked ja soengud ei huvitanud. See oli temale lapsepõlvest saadik olnud naiste maailma rituaalne osa, kuhu mehi eriti ei lastud. Teda võeti küll õmbleja ja kosmeetiku juurde kaasa, aga sääl unustati: