Klaaslinn. Cassandra Clare
mis pleegitas kõik värvid. Aleci silmad paistsid hämaruses süsimustad. „Ma ei saa tõesti aru, kuidas see sinusse puutub. Kui sa ei taha mind just ähvardada.”
„Miks ma peaksin tahtma sind ähvardada?” Simon oli jahmunud. „Ma ei ole…”
„Siis ei saa ma aru, miks sa seda teed,” lausus Alec ja tema häälest kostis korraga valu, mis tuli Simonile üllatusena. „Miks sa selle teema üles võtsid?”
„Sellepärast et sa näid olevat minu peale kogu aeg vihane,” vastas Simon. „Ma ei võta seda südamesse – mis siis sellest, et päästsin kord su elu. Paistab, et sa oled lihtsalt kogu maailma peale vihane. Pealegi pole meil peaaegu midagi ühist. Aga ma näen, kuidas sa vaatad Jace’i, ja tean, kuidas mina vaatan Claryt, ning mõtlen, et ehk võiks see meid ühendada. Võib-olla ei tundu ma sulle siis enam nii ebameeldiv.”
„Sa siis ei räägi sellest Jace’ile?” ütles Alec. „Selles mõttes, et sa ju jutustasid Claryle oma tunnetest ja…”
„…ja see polnud hea mõte,” lõpetas Simon. „Nüüd pean kogu aeg mõtlema sellele, kas meie endisi suhteid on võimalik taastada. Kas meist saavad veel kunagi sõbrad või purunes kõik, mis meie vahel oli, tükkideks? Ja selles oleksin süüdi ainult mina. Võib-olla aitaks, kui leiaksin endale kellegi teise…”
„Kellegi teise,” kordas Alec. Ta oli hakanud edasi minema – väga kiiresti, pilk suunatud otse ette.
Simon lisas tempot, et temaga sammu pidada. „Sa saad aru küll, mida ma mõtlen. Näiteks Magnus Bane’ile sa minu arvates meeldid. Ja ta on täitsa lahe. Igatahes korraldab ta ägedaid pidusid, mis siis, et ma tookord rotiks muutusin.”
„Aitäh nõuande eest.” Aleci hääl oli jahe. „Aga ei usu, et ma talle nii kangesti meeldin. Kui ta tuli Instituudi juurde portaali avama, ei rääkinudki ta õieti minuga.”
„Äkki peaksid talle helistama,” soovitas Simon, püüdes hoiduda mõtlemast sellele, kui veider on anda deemonikütile nõu, mismoodi sobitada suhteid sortsiga.
„Ma ei saa,” vastas Alec. „Idrises ei ole telefone. Pealegi vahet pole.” Tema toon oli järsk. „Olemegi kohal. See siin on Gard.”
Nad olid jõudnud kõrge müürini. Tohutu suurt väravat ehtisid kaarduvad ja nurgelised ruunid ning ehkki Simon ei osanud neid Clary kombel lugeda, tundis temagi keerukaid mustreid vaadates aukartust ning tajus nendest lähtuvat jõudu. Kahel pool väravat seisid otsekui vahimehed kivist inglikujud, näod ilusad ja võimukad. Mõlemal oli käes mõõk ja mõlema jalge all väänles, teravad hambad irevil, agoonias olend, kes meenutas ühtaegu rotti, nahkhiirt ja sisalikku. Simon seisis ja vaatas neid mõnda aega vaikides. Küllap pidid need olema deemonid, oletas ta, aga sama hästi võinuksid nad olla ka vampiirid.
Alec lükkas värava valla ja andis Simonile käega märku edasi astuda. Aias sees, vaatas Simon silmi kissitades ringi. Pärast seda kui temast oli saanud vampiir, nägi ta öösel teravalt ja selgelt, nagu oleks tal silmade asemel laser, aga Gardi juurde viivat teed ääristavad kümned tõrvikud kiirgasid nõiavalgust ja nende kalk kuma näis ähmastavat kõik detailid. Ta andis endale ebamääraselt aru, et Alec juhatab teda edasi mööda kitsast kiviplaatidest rada, mis säras sellelt peegelduvas valguses, ning korraga seisis keegi tee peal ees, käsi püsti, ega lasknud tal edasi minna.
„Või see siis ongi vampiir?” Hääl, mis seda lausus, oli nii madal, et seda võinuks nimetada vaat et urinaks. Simon tõstis pilgu. Valgus oli nii ere, et pani tema silmad kipitama – olnuks ta suuteline pisaraid valama, valgunuksid need ilmselt vett täis. Nõiavalgus, mõtles ta, inglivalgus – pole ime, et see mind kõrvetab.
Nende ees seisev mees oli väga pikk ja tema kollakas näonahk näis olevat kõrgetel põsesarnadel katkemiseni pingul. Lühikeseks lõigatud mustade juuste kupli all kummus kõrge laup, nina oli roomapäraselt kongus. Mees vaatas Simonit niisuguse näoga, nagu metroorongi ootav inimene võiks vaadata rööbastel sibavat suurt rotti, soovides endamisi, et rong juba tuleks ja loomakese lömastaks.
„See on Simon,” ütles Alec pisut ebalevalt. „Simon, saa tuttavaks: konsul Malachi Dieudonné. Kas portaal on valmis, söör?”
„Jah,” vastas Malachi. Tema järsk hääl lubas aimata mingit aktsenti. „Kõik on valmis. Tule, allilmlane.” Ta viipas Simonile. „Mida kiiremini me sellega ühele poole saame, seda parem.”
Simon tegi liigutuse, nagu tahaks kõrgele ametnikule järgneda, aga Alec asetas käe tema käsivarrele ja peatas ta. „Üks hetk,” lausus ta konsuli poole pöördudes. „Kas on kindel, et ta saadetakse otse Manhattanile ja sealpool on keegi tal vastas?”
„Nõnda see tõepoolest on,” vastas Malachi. „Vastas on sorts Magnus Bane. Just tema sai hakkama selle rumalusega, et lubas vampiiril Idrisesse tulla, sestap on ta võtnud endale vastutuse tema tagasipöördumise eest.”
„Kui Magnus poleks lubanud tal läbi portaali tulla, oleks Simon tapetud,” sõnas Alec pisut teravalt.
„Võib-olla,” vastas Malachi. „Nõnda kinnitavad sinu vanemad ja Klaav on arvanud heaks neid uskuda. Vastupidi minu soovitusele, võiksin ma lisada. Aga siiski ei saa tuua allilmlasi kergekäeliselt Klaaslinna.”
„Selles ei olnud midagi kergekäelist,” kargas Simonil hing täis. „Meid rünnati…”
Malachi pööras pilgu Simonile. „Sina, allilmlane, räägid ainult siis, kui sind kõnetatakse – mitte enne.”
Alec pigistas tugevasti Simoni käsivart. Tema näol oli iseäralik, pooleldi kõhklev, pooleldi umbusklik ilme, nagu oleks ta hakanud kahtlema, kas oli ikka mõistlik Simon sinna toimetada.
„No kuulake nüüd ometi, konsul!” See hääl, mis nüüd hoovis kõlas, oli kõrge ja natuke hingeldav. Enda üllatuseks märkas Simon, et see kuulub mehele – väikest kasvu ümarale mehele, kes tõttas mööda teerada nende poole. Varjukütivarustuse peal kandis too avarat halli keepi ja tema paljalt pealaelt peegeldus vastu nõiavalguse helk. „Pole mingit mõtet meie külalist ära hirmutada.”
„Külalist?” Malachi näis olevat sügavalt nördinud.
Väike mees jäi Aleci ja Simoni ees seisma ja vaatas neile säravalt naeratades otsa. „Me oleme nii rõõmsad – ei, suisa õnnelikud –, et võtsid meie ettepaneku vastu ja oled valmis pöörduma tagasi New Yorki. See muudab kõik märksa lihtsamaks.” Ta pilgutas Simonile silma. Poiss põrnitses teda jahmunult, ta polnud enda arvates veel kunagi näinud varjukütti, kes näis olevat teda kohates rõõmus – ei siis, kui ta oli veel maapealne, saati veel nüüd, kui ta oli vampiir. „Oi, äärepealt oleksin unustanud!” Väike mees laksas endale kahetsevalt vastu otsaesist. „Oleksin pidanud end tutvustama. Mina olen inkvisiitor – uus inkvisiitor. Minu nimi on inkvisiitor Aldertree.”
Aldertree sirutas käe välja ning Simon oli nii hämmastunud, et võttis selle vastu. „Ja sina? Sinu nimi on Simon?”
„Jah,” vastas Simon ja tõmbas käe nii kiiresti tagasi, kui sai. Aldertree pihk oli ebameeldivalt niiske ja kleepuv. „Pole mõtet mind koostöö eest tänada. Ma ei tahagi muud kui koju minna.”
„Muidugi tahad, muidugi tahad!” Aldertree hääl oli küll joviaalne, aga üle tema näo vilksatas korraks ilme, millele Simon ei osanud nime anda. Hetke pärast oli see kadunud ning Aldertree osutas naeratades kitsale rajale, mis kulges kaarega ümber Gardi. „Ole lahke, Simon – sinnapoole.”
Simon hakkas minema. Alec nõksatas paigast, et talle järgneda, aga inkvisiitor tõstis keelavalt käe. „Rohkem me sind ei vaja, Alexander. Suur tänu abi eest.”
„Aga Simon…” alustas Alec.
„Saame sinutagi hakkama,” rahustas inkvisiitor teda. „Malachi, palun juhata Alexander välja. Ja anna talle nõiavalguse ruunikivi, kui tal enda oma kaasas ei ole. Sellel teel pole pimedas kerge käia.”
Heitnud mahajääjatele veel ühe armuliku naeratuse, tõmbas ta Simoni endaga kaasa ning Alecil ei jäänud muud üle kui neile jahmunult