Klaaslinn. Cassandra Clare
oli midagi rohketesse pehme paberi kihtidesse mähitut. Clary sobras karbis ja tema käe alla jäi midagi pehmet nagu kassipoja karv. Ta hingas sügavalt sisse. See oli pudelroheline sametmantel, millel olid kullakarva siidvooder, vasknööbid ja avar kapuuts. Clary tõmbas selle endale sülle ja silitas armunult pehmet riiet. „See pärineks justkui Isabelle’i garderoobist,” hüüatas ta. „Nagu varjuküti reisikeep.”
„Täpipealt. Nüüd näed sa Idrises viibides välja rohkem nende moodi.”
Clary tõstis pilgu. „Kas tahad, et ma näiksin kuuluvat nende hulka?”
„Clary, sa kuuludki nende hulka.” Luke’i naeratust looritas kurbus. „Aga sa ju tead, kuidas nad kohtlevad teistsuguseid. Peaksid tegema kõik, et sulanduda…”
Simon turtsatas veidralt ja Clary vaatas süüdlaslikult tema poole – ta oli poisi sealoleku peaaegu unustanud. Simon vaatas demonstratiivselt kella. „Mul on aeg minna.”
„Aga sa ju alles tulid!” õiendas Clary. „Ma arvasin, et läheme kuhugi hängima – vaatame filmi või midagi…”
„Sul on vaja asju pakkida,” ütles Simon ja naeratas päikseliselt. Võinuks arvata, et tema südant ei vaeva ükski mure. „Astun pärastpoole läbi, et öelda head aega, enne kui ära sõidad.”
„Kuule nüüd,” käis Clary peale, „jää veel natukeseks…”
„Ma ei saa.” Poisi toon oli otsustav. „Pean Maiaga kokku saama.”
„Aa. Siis muidugi,” ütles Clary. Ta kinnitas endale, et Maia on tore. Maia on tark. Ta on ilus. Peale selle on ta libahunt – libahunditüdruk, kes on Simonist sisse võetud. Seegi oli ehk tore: võib-olla pidigi Simoni uus sõber kuuluma allilmlaste hulka. Eks olnud ka Simon ise ju nüüd allilmlane. Rangelt võttes ei tohiks ta üldse seltsida Clary-taolise varjukütiga. „Eks sa mine siis pealegi.”
„Nojah, ma siis lähen.” Simoni tumedatest silmadest ei olnud võimalik midagi välja lugeda. See oli midagi uut – varem oli Clary alati suutnud Simonit läbi näha. Ta mõtiskles endamisi, kas muutuse on esile kutsunud vampirism või seisab selle taga sootuks midagi muud. „Head aega,” lausus poiss, kummardus, nagu tahaks suudelda Claryt põsele, ja lükkas käeseljaga juuksed tüdruku näo eest. Siis näis ta kõhklema löövat ja tõmbus tagasi, näol kummaline ilme. Clary kortsutas hämmeldunult kulmu, aga juba oli Simon trüginud ukseavas seisvast Luke’ist mööda ja läinud ta oligi. Tüdruk kuulis välisust paugatades sulguvat.
„Ta käitub nii veidralt,” hüüatas Clary, surudes sametkeepi enda vastu, justkui pakuks see talle turvatunnet. „Kas seda võib põhjustada vampiiriks muutumine?”
„Ma ei usu.” Näis, nagu teeks miski Luke’ile natuke nalja. „Allilmlaseks saamine ei muuda viisi, kuidas me suhtume asjadesse või inimestesse. Anna talle aega. Eks olnud ju sina see, kes teie suhtele lõpu tegi.”
„Ei olnud. Tema tegi lõpu minuga.”
„Sellepärast et sa ei armasta teda. Ta langetas keerulise otsuse ja käitub minu meelest seejuures mehiselt. Enamik teismelisi poisse mossitaks või passiks su akna all ja laseks makist muusikat.”
„Tänapäeval pole enam kellelgi makki. See oli kaheksakümnendatel.” Clary ronis voodilt maha ja tõmbas keebi selga. Nööpinud selle kurguni kinni, nautis ta sameti pehmust. „Tahan lihtsalt, et Simon oleks jälle iseenda moodi.” Ta vaatas ennast peeglist ja sai meeldiva üllatuse osaliseks: roheline tõstis tema punased juuksed kaunilt esile ja muutis silmad säravamaks. Clary pöördus Luke’i poole. „Kuidas on?”
Luke toetus uksepiidale, käed taskus, ja vaatas teda. Üle mehe näo käis vari. „Kui ema oli sinuvanune, oli tal täpselt samasugune keep,” ütles ta ainult.
Clary surus sõrmed kõvasti varrukaotste pehmesse sametisse. Ema mainimine ja Luke’i silmis peegelduv kurbus tekitasid temas tahtmise nutta. „Me läheme teda õhtul vaatama, eks?” ütles ta. „Tahan jätta emaga enne minekut hüvasti ja rääkida temaga – öelda talle, mida ma kavatsen teha. Kinnitada, et temaga saab kõik korda.”
Luke noogutas. „Õhtupoole läheme haiglasse. Ja, Clary…”
„Mis on?” Tüdruk peaaegu kartis tema poole vaadata, aga vaatas ometi ja nägi, et kurbus on mehe silmist kadunud.
Luke naeratas. „Siin ilmas ei peagi kõik olema nii kangesti normaalne.”
Simon uuris enda käes olevat paberit ja tõstis siis pilgu katedraalile, tõmmates silmad pärastlõunase madala päikese kaitseks pilukile. Instituut kõrgus sinise taeva taustal – graniidilahmakas, mida liigendasid teravkaarsed aknad ja ümbritses kõrge kivimüür. Selle karniisidelt jõllitasid veesülitite näod, nagu hoiatades teda lähenemast välisuksele. See ehitis ei meenutanud millegi poolest toda, mis oli talle vastu vaadanud esimesel korral. Toona oli Simon näinud siin üksnes unarusse jäetud varemeid, aga allilmlastele hoone tegeliku ilme varjamiseks kasutatud silmamoondus teatavasti ei mõjunud.
Sina ei kuulu siia. Sõnad olid jõhkrad ja söövitavad nagu hape. Simon ei teadnud, kas need olid tulnud veesüliti suust või kostsid üksnes tema peas. See on kirik, aga sina kuulud neetute hulka.
„Jää vait,” pomises Simon, ilma et oleks õieti vihastanudki. „Ma olen juut, et sa teaksid, ega hooli kirikutest karvavõrdki.”
Kivimüüris oli sepistatud raudvärav. Simon asetas käe riivile, oletades, et tunneb kohe lõikavat valu, aga midagi niisugust ei juhtunud. Küllap ei olnud värav siis eriti püha. Ta lükkas selle lahti ja kõndis mööda pragunenud kiviplaatidest teed välisukse poole. Poolel maal kuulis ta hääli. Neid oli mitu, need olid tuttavad ja tundusid kostvat üsna lähedalt.
Nii väga lähedal ei pruukinud need siiski olla. Simon oli juba unustanud, kui palju oli tema kuulmine nagu nägeminegi pärast vampiiriks muutumist teravnenud. Tundus, nagu räägitaks siinsamas tema juures, aga minnes mööda seinaäärt kulgevat teerada edasi, nägi ta inimesi seismas päris kaugel krundi teises servas. Aed oli käest lastud – kõikjal lokkav rohi oli pooleldi enda alla matnud hargnevad teerajad, mis kulgesid korrapäraselt paiknevate ja kunagi ilmselt hooldatud, ent nüüd kiratsema jäänud roosipõõsaste vahel. Seal oli isegi samblike alla mattunud kivist pink; kunagi, enne kui siin seadsid ennast sisse varjukütid, oli see olnud tõeline kirik.
Kõigepealt torkas talle silma Magnus, kes nõjatus vastu sammaldunud kivimüüri. Sorts ei saanud kuidagi kahe silma vahele jääda – tema valget T-särki ehtisid dekoratiivsed pealeloobitud värvilaigud ning jalas olid tal vikerkaarevärvilised nahkpüksid. Üleni musta riietatud varjuküttide seas tõusis ta esile nagu kasvuhoone orhidee. Seal olid Alec, kahvatu ja ebalev; Isabelle, kelle pikad juuksed olid säetud hõbedase paelaga kokkuseotud palmikutesse; ja tema kõrval väike poiss, kes pidi ilmselt olema Max, noorim Lightwood. Samas lähedal oli nende ema nagu tütre pikem ja kõhnem teisik, ehkki samasuguste tumedate juustega. Tema kõrval olevat naist Simon ei tundnud. Esialgu mõtles ta, et too on vana, sest tema juuksed olid peaaegu valged, aga kui naine pöördus, nägi Simon, et too võib olla umbes kolmekümne viie või neljakümneaastane.
Ja siis seisis seal veel Jace – teistest natuke maad eemal, nagu ei kuuluks ta nende hulka. Temagi oli üleni mustas nagu teised varjukütid. Kui Simon pani endale selga mustad rõivad, nägi ta välja, otsekui läheks matusele, aga Jace’i muutsid need ähvardavaks ja ohtlikuks. Ja blondiks. Simon tundis õlgu pingulduvat ja arutles endamisi, kas üldse miski – aeg või unustus – suudab hajutada vimma, mida ta tunneb Jace’i vastu. Ta ei tahtnud seda tunda, aga ei saanud midagi parata, et see lasus nagu kivi tema südamel, mis oli lakanud tuksumast.
Midagi kummastavat näis olevat selles seltskonnas – aga siis pöördus Jace tema poole, nagu aimaks tema ligiolekut, ja Simon nägi isegi sealt, kus ta seisis, teise kõril kaelusest veidi kõrgemal kitsast valget armi. Tema rinnus pesitsev vimm vaibus ja andis maad millelegi muule. Jace noogutas põgusalt tema suunas. „Tulen kohe tagasi,” ütles ta Maryse’ile häälega, mida Simon oma emaga rääkides iial ei oleks kasutanud. Jace lausus seda nagu täiskasvanu, kel on midagi öelda teisele